Eit tule koju…
Pervost välismaalane julgeb Helbega voodisse minna üksnes turvamehe saatel.

Rakvere Raibe: Eit, tule koju… (1)
17.11.2007 00:01

Haridusminister Tõnis Lukas käivitas kaasmaalaste programmi, millega ootab eestlasi koju, samamoodi ootab venelasi koju ju idanaabrite president Vladimir Putin. Aga nemad pole ainsad.

Rakvere Raipe suhtetoimetus kohtus mitme kurva inimesega, kes oma pisaraid kiskuvaid jutte pajatasid.

Igaühel neist on erinev lugu rääkida, kuid kõigi ühiseks mureks on see, et teise poole lahkumisega on kodu tühjaks jäänud.

“Oh, tulge ometi koju tagasi,” ohkavad nad justkui ühest suust Putini ja Lukase kombel. Aga enamasti kustub see hüüe karmi põhjatuulde, nõnda nagu üleskutsed välismaale õnne otsima läinud rahvuskaaslastegi puhul.

Armastusest hullunud

“Eit, tule koju, eit, tule koju, taat tahab sulle suud anda!” karjub Võigastes elav Volli igal hommikul trepi peal nõnda, et kanad munemise katkestavad ja koer keti klõbinal hirmunult kuuti pageb.

Volli on vana rahvatantsija, käis kohalikus rühmas koos Valvega, ega teisi rohkem seal rühmas olnudki. Nüüd aga võttis Valve jalad selga ja põrutas Volli tarest minema.

Volli oli juba enne muutunud veidi imelikuks ja sellise segase ätiga on võimatu ju ühe katuse all elada. Nüüd on aga taat päris ära pööranud.

Järjekordse ahastava lauluhoo ajal keerab tema hoovi hulluarsti auto. Koer pistab pea kuudist ja jääb lolli näoga järele vaatama. Kanad otsustavad lennata Newcastle’isse.

Lootus ei kustu

Teine suhtedraama arenes väikeses maakohas. Selle nime ei hakka siinkohal täpsustama, sest tunneme ju siin kõik kõiki ja see räpane lugu tuleks nõndamoodi ilmsiks.

Asi oli selles, et Viiu leidis ühtäkki pealinnas parema elu olevat. Seal on ilusamad poisid, uhkemad autod, kõrgemad majad, puhtamad tänavad ja peenemad kombed.

Igal nädalalõpul pani ta kinni koduvärava ja jättis Antsu koos kolme lapsega ootama, sest väitis end linnas täiendõppivat. Õige pea muutusid tema käigud pealinna üha pikemaks ning viimaks ta enam tagasi ei tulnudki.

Viiu leidis sealt uue armsama. Ta oli pealinna silmipimestavast elust täiesti muutunud: elas nagu vatis ega mäletanud enam isegi oma kodukoha, abikaasa ega laste nimesid.

Aga ehkki Antsu enese süda on murdunud, pole ta veel ukseluku südant vahetanud: temas elab lootus, et Viiu maa peale tagasi jõuab ja koju pöördub. Ta on valmis kõik andestama, sest hoolitsevat ema ei asenda mitte keegi.

Õnnelik lõpp

On veel üks lugu, aga see on sootuks teisest ooperist. Helbel läks mees minema. Lihtsalt võttis kätte ja leidis endale noorema naise. Klassika!

Helbe lõi rinna ette ja tõi koju omaealise välismaalase, aga sellega ikka ei klappinud hästi. Üldse oli see pealtnäha härra üks ahistaja tüüp, tahtis Helbega igasuguseid imeasju korda saata. Perverte on tänapäeval ju kõik kohad täis, iseäranis väljarite seas.

Ega Helbel ei jäänud muud üle, kui see pervo vägisi majast välja lüüa. Ise mõtles, et kuidas tema Mihklil seal selle noore naisega kõik sujub.

Aga ei sujunud midagi, noor naine oli liiga nõudlik, mistõttu oli Mihklil juba võhm otsakorral.

Ka Mihkel tahtis Helbe kaissu koju naasta, ent ei julgenud. Nõnda nad praadisid, üks ühes, teine teises kohas. Poleks Mihkel näinud Lukase üleskutset kojutuleku kohta, poleks lõpp sugugi õnnelikuks kujunenud.

Aga ta võttis ministrit kuulda. Nüüd koputas ta vargsi oma kodu koridoriuksele. Kui Helbe ukse avas, pidi maja detsibellidest kokku kukkuma. Üks eestlane oli jälle koju jõudnud ja teisele eestlasele rõõmu toonud!

Ain Veeäär, ain@kodukotus.aa