Elistvere Loomapark

Kodukakk sai oma koju tagasi 

Elistvere Loomapark on koht, kuhu vigastatud looma või linnu leidnud inimesed ikka nõu ja abi saama pöörduvad. Ja kuigi loomapargi võimalused ses suhtes üsna piiratud on, ei ole kedagi hätta jäetud.

“Detsembris, kui enne jõulu lumi korraks maha tuli, helistas mulle talitaja Elo Melk hommikul koju ja rääkis, et loomaparki toodi kasti sees uimane kodukakk. Noor naine, kes linnu sinna tõi, olla ta Kukulinna kandist teeservast lumehangest leidnud. Ilmselt oli lind mõnelt autolt löögi saanud ja ei jaksanud enam liigutada, kuigi eluvaim sees. Esimese hooga vastasin Elole, et ütle ära. Me ei tohi linde vastu võtta. Meil pole pealt kaetud aeda, ka rahaliselt pole sellised kostilevõtmised meile jõukohased: tuleb kutsuda loomaarst, osta ravimeid, rahapuudus nagunii kogu aeg,” jutustas loomapargi perenaine Asta Sarv detsembrikuist järjekordset päästmislugu, mis taas kinnitab, et kui elusolenditega pistmist, ei ole kaine mõistusega palju peale hakata. “Kui telefoni ära panin, hakkas muidugi kahju,” jätkas Asta. “Ma olen juba kord selline, et kõigepealt võtan asja mõistusega, siis hakkab süda kripeldama. Inimene korjas linnu üles, pani ta kasti, tõi meie juurde. Ta raiskas oma aega, lootis, et meie aitame. Kuhu ta nüüd läheb selle linnuga? Helistasin ruttu Elole tagasi, et ehk on abiotsija veel minemata. Las jätab linnu meile, vaatame, mis päeva peale saab. Sõitsin ise ka kohale. Kaku päästja oli noor naine, kellel pisike lapski autos. Ei kujuta ette, kuhu ta oleks selle linnukastiga läinud.” Nii tõstetigi hädaline autost maha. Loomaarst tegi kindlaks, et tiivad on terved, ilmselt on vaid põrutus tugev olnud. Lind pandi aedikusse, mis hetkel vaba ja kus väike varjualune olemas. “Ei jõudnud veel mõelda, mis edasi saab, kui märkasin, et mu abikaasa Ants askeldab kakuaia ümber. Arvasin ära, et küllap tal jälle järjekordne kodustamine-lapsendamine plaanis on,” jätkas Asta. Nii maanduski üsna pirakas kodukakk Sarvede kodumaja verandale, kus juba palju karvaseid ja sulelisi haavu lakkumas ja kosumas on olnud. Janti ja sekeldust Asta sõnul muidugi oli. Kõigepealt ei võtnud lind süüa. Tegelikult ei pakkuvat talle üldse see liha huvi, mis ei liiguta. Järelikult tuli teda alguses poolvägisi sööma veenda. Ja kui ta hoolega sööma hakkas, tuli teisest otsast jääkprodukte ka päris hästi. Lapselapsed tulid külla, neil oli muidugi huvitav. Käisid ikka aeg-ajalt vaatamas, kuidas linnul läheb.

Ja siis tuli viieaastane Grete teatega, et nüüd on ikka päris pahasti: linnul on vist pool pead otsast ära (???) Eks looduse- ja loomasõpradest vanavanemate juures on nähtud ühe koma teist, küll aga mitte niisugust lindu, kes oma pead 180 kraadi pöörata saab. Seega oli väikese tüdruku jahmatus täiesti mõistetav, kui ta oma silmaga nägi, et seal, kus linnu nägu olema pidanuks, seda mitte ei olnud…

Kui lind reipamaks muutus ja majapidamises juba vanu ajalehti nappima hakkas, mida verandapõrandale laotada, otsustati kosutatud ja vitamiine “täis laetud” kakk loomaparki viia ja aeda jätta — saagu mis saab. Ja läkski nii, et aasta viimasel päeval lõppesid kodukaku segased seiklused ja ta jaksas minna — ilmselt ja loodetavasti oma kodumetsa. Ehk juhtub seda lugu lugema ka too kena noor inimene, kes pimedal talvehommikul lapsega teel olles paljuks ei pidanud väetile elusolendile appi minna.

KAIE NÕLVAK                           8.02.2007