Pinnas on soodus. Viimasel kümnendil-pooleteisel on märgatavalt kasvanud rahulolematute hulk, kes arvavad, et seitsekümmend aastat tagasi langetati Kadriorus ja Toompeal üks vale otsus teise järel.
Niisiis: Stalini ja Molotovi ultimatiivse nõude sõlmida baasideleping oleks Eesti pidanud tagasi lükkama, üldmobilisatsiooni välja kuulutama, ja kui mõni nädal hiljem oleks Punaarmee Irboska või Komarovka lähedal suurtükkidest oma vägesid tulistanud, paugutamise Eesti-poolseks kallaletungiks kuulutanud ja seejärel tankidega üle piiritõkete sõitnud, tulnuks meil agressioonile vastu hakata.
Nagu teame, toimis Eesti vastupidi. Tänapäeval teame palju muudki. Seitse kuud pärast piiriväravate avamist Punaarmeele ehk 17. juunil 1940 okupeeris seesama Punaarmee kogu riigi ja järgmisel viiel aastal kaotasime ligi viiendiku elanikkonnast. Sestap on praegustel vastuhakuapologeetidel lihtne väita, et ränki kaotusi poleks Eesti vältida suutnud nii või teisiti ja hääletust alistumisest olnuks võitlemine ilusam.
Hinge raviv ajalugu
Mida aeg edasi, seda populaarsemaks säärane rehkendus muutub. Põhjust ei ole raske mõista. Eestlase hing on haige. Me saame ennast pidada Euroopa üheks vanemaks etnoseks. Aga ajalugu on meile vilets. Ei kuningaid, ei vallutusi, ei hiilgeaegu. Ikka lüüasaamised, alistumised, äpardunud vastuhakud. Oleks mehemeel vähemasti 1939. aastal võitnud!
Rahva enesetunde kosutamiseks annab koostada innustavaid stsenaariume. Kui olemasolevat ainest valikuliselt kasutada, on võimalik konstrueerida suhteliselt usutavaid tegevuskavu, kus arvestatakse mitmeid toonaseid tõsiasju, lähtutakse paikapidavatest võrdlusandmetest, korraldatakse taktikalise asjatundlikkusega lahinguoperatsioone.
Ometi ei saa ma neid stsenariste tõsiselt võtta – nagu muide ka mitut meie professionaalset ajaloolast. Olevikust tagasivaatajad kipuvad minevikus toimunut ühelt poolt käsitlema valikuliselt ja teiselt poolt hindama tänapäeva väärtuskriteeriumide järgi. Pahatihti jäetakse kahe silma vahele põhjuse ja tagajärje seos, toonast otsust kritiseerides jäävad vajaliku tähelepanuta seda esilekutsunud asjaolud ja tingimused.
Süüdistus, nagu oleks tollane juhtkond ilmutanud oma välispoliitilistes valikutes hukutavat naiivsust, ei pea kindlasti paika. Vanakuradiga tantsimaminek tähendas neile nii hädasundi kui ka viirastuslikku lootust, et laveerimisega annab lähenevas katastroofis riiki säilitada.
Aga ikkagi. Miks ei osutatud vastupanu? Miks ei tõstetud punase vägivalla vastu häält rahvusvaheliselt mõistetavate protestide abil?
Kujutagem ennast aastasse 1939. Müncheni lepingust, mis pidi Briti peaministri sõnul tooma „rahu meie ajale”, polnud pooltki aastat möödunud, kui Saksamaa okupeeris Tšehhoslovakkia ja sundis Leedut loovutama Memeli (Klaipeda). Suurbritannia ja Prantsusmaa mitu kuud väldanud läbirääkimised Nõukogude Liiduga natsismivastase koalitsiooni loomiseks nurjusid. See-eest võttis Hitleril ja Stalinil vaid mõni päev aega, et heaks kiita vastastikune mittekallaletungileping.
Poolasse tungis Wehrmacht 1. septembril, Krasnaja Armija 17. septembril. Poola avaldas vastupanu, kuid vähem kui kuuga oli Vahe-Euroopa suurim sõjaline jõud likvideeritud.
Eesti kaitsestrateegia oli tollal – ja on ka praegu – üles ehitatud lihtsale doktriinile. Agressioonile osutatakse vastupanu kuni ühest või mitmest sõbralikust välisriigist saabub sõjalist abi. Toetuse võimalus – vähemasti teoreetiliselt – oli olemas 1939. aastani. Tolle kurikuulsa aasta jooksul see kadus. Septembri lõpul oli Eesti juhtkonnal „eeskujuks” kaks värsket õudus-näidet: Tšehhoslovakkia, kes ei hakanud vastu, ja Poola, kes hakkas vastu. Kummalegi ei tulnud keegi appi. Mõlemad pühiti Euroopa kaardilt olematusse.
Aga Soome? Eesti otsuste ajal oli Talvesõda kahe kuu kaugusel. Pealegi ärgem unustagem, et Eestilt nõudis Stalini Venemaa alanud maailmasõja ajaks kinniseid militaarbaase, Soomelt aga laiade alade loovutamist, et Soomel säilis lootus Norra ja Rootsi kaudu läänelt abi saada, et Talvesõjas soosis aastaaeg soomlasi, Eesti oletatavas sügissõjas oleks eelise saanud paremini mehhaniseeritud Punaarmee, et Soome kaotas kahe sõja tulemusena suurema tüki oma territooriumist, kui on Eesti kogupindala.
Jah, rahva oleks saanud sõtta viia ja paljud, kellelt rööviti järgmistel aastatel elu, oleksid surnud kangelasena. Meie pädevamaid militaaranalüütikuid Leo Kunnas tuli mõni aeg tagasi Eesti Päevalehes (23.02) välja versiooniga, kuidas asjad oleksid arenenud, kui Tallinn oleks Moskva pakutud vastastikuse abistamise pakti tagasi lükanud.
Kunnas esitab hulga võrdlus-andmeid Eesti sõjaväe ja Puna-armee militaarse võimekuse kohta ja pakub meie toonasele sõjaväejuhtkonnale operatiiv-strateegilise tegutsemisplaani. Ta on veendunud, et kui oleksime sõjalise vastuhaku valinud, „vaevalt meil nii halvasti oleks läinud, nagu tegelikult läks” .
Taas ei pääse me ajarännust. Maailmasõda oli alanud. Eesti oli üksi ja liitlasteta. Juunis oli Saksamaaga vastav leping sõlmitud, aga augusti lõpust sai selgeks, et Nõukogude Liidu aktsioone Baltimaadel Berliin ei takista. Rootsi kuulutas üle päeva oma neutraalsust. Jänkid oli otsustanud Vana Maailma hullusse mitte sekkuda. Londoni ja Pariisi toetus kallaletungi korral jäänuks verbaalseks hukkamõistuks – ei enamaks.
Samal ajal pakkus Moskva allakirjutamiseks dokumenti, kus ta mitte millegagi Eestit ei ähvardanud – soovis üksnes paigutada määratud ajaks piiratud arvu väeüksusi piiratud arvuga sõjaväebaasidesse. Tegemist oli räige vale ja alatusega. Aga praegu peame möönma muudki, kas või seda, kui masendavalt suureks osutus aasta hiljem kaasmaalaste hulk, kes okupantide teenistusse astusid. Sügissõja paratamatust ei oleks väga paljud tookord mõistnud. Teisalt: kui kaua oleks sõdur rinnet hoidnud teadmisega, et abi ei ole ega tule? 1944. aasta septembris lagunes kõik pärast sakslaste otsust Eestist taganeda.
Kunnas teeb kaks julget oletust. Ta väidab: „Minimaalselt oleks sõda kestnud neli kuni kuus nädalat, maksimaalselt 2,5 kuni kolm kuud.” Innustavad arvud, millele – kuigi neid uskuda on raske – ei mõista ma vastu vaielda. Küll vaidlen vastu tema teisele teesile. Kui Tartu on langenud, Suurel Emajõel rinne läbi murtud ja Sinimägedeski olukord kriitiline, palub Tallinn Moskvalt rahu. Moskva tingimused saavad olema rängad, aga rahu sõlmitakse ja tänu vastuhakule säilib riigi formaalne iseseisvus.
Sõjavangide saatus
No kuulge! Poola valitsusega ei sõlminud ei natsid ega sovetid mingit rahulepingut. Rahvaarvult ligi 30 korda ja pindalalt üle kaheksa korra Eestist suurem Poola lakkas olemast. Stalin ja Hitler ei alustanud ühegi sõjaliselt löödud riigi valitsusega läbirääkimisi.
Meie saatus olnuks tingimusteta kapitulatsioon ja 50 000– 60 000 sõjavangi. Kui kaugele oleks türann läinud oma kättemaksus vastuhakanud rahvale, jäi õnneks nägemata. Ent see, mida tegi Stalin sõjavangidega – poolakatest sakslasteni –, pole kellelegi saladus. Kindlamast kindel, et need eestlastest relvakandjad, keda poleks maha lastud, oleksid Venemaale vangilaagritesse saadetud. Aga sõjavangide pered, sõjakurjategijateks tembeldatavad tsiviilelanikud… Mul on kuri kahtlus, et pärast kaotusega lõppenud vastupanu oleks Eestist küüditatute hulk ületanud kümme või rohkemgi korda nende inimeste arvu, kes viidi Siberisse esimeses sovetlikus suurpuhastuses 1941. aastal.
Tänavused tagasivaated seitsmekümne aasta taha meenutavad ängistavaid sündmusi. Ja ärgitavad uusi ja uljaid spekulatsioone. Ühelt poolt on see paratamatu. Teiselt poolt tahaksin kaasmaalastele soovitada: mõistke minevikku minevikuna ja jõudke meie keerulise ajalooga kokkuleppele.
Varem samal teemal:
Leo Kunnas: Sõda alistumise asemel, EPL 23.2
Enn Soosaar: Ajalooga leppimine – kas eestlasele?
Enn Soosaar: Ajalooga leppimine – kas eestlasele?
Mida kaugemale ajas 1939. aasta jääb, seda uljamaks muutuvad spekulatsioonid, mismoodi pidanuks toonase Eesti juhtkond käituma.
Pinnas on soodus. Viimasel kümnendil-pooleteisel on märgatavalt kasvanud rahulolematute hulk, kes arvavad, et seitsekümmend aastat tagasi langetati Kadriorus ja Toompeal üks vale otsus teise järel.
Niisiis: Stalini ja Molotovi ultimatiivse nõude sõlmida baasideleping oleks Eesti pidanud tagasi lükkama, üldmobilisatsiooni välja kuulutama, ja kui mõni nädal hiljem oleks Punaarmee Irboska või Komarovka lähedal suurtükkidest oma vägesid tulistanud, paugutamise Eesti-poolseks kallaletungiks kuulutanud ja seejärel tankidega üle piiritõkete sõitnud, tulnuks meil agressioonile vastu hakata.
Nagu teame, toimis Eesti vastupidi. Tänapäeval teame palju muudki. Seitse kuud pärast piiriväravate avamist Punaarmeele ehk 17. juunil 1940 okupeeris seesama Punaarmee kogu riigi ja järgmisel viiel aastal kaotasime ligi viiendiku elanikkonnast. Sestap on praegustel vastuhakuapologeetidel lihtne väita, et ränki kaotusi poleks Eesti vältida suutnud nii või teisiti ja hääletust alistumisest olnuks võitlemine ilusam.
Hinge raviv ajalugu
Mida aeg edasi, seda populaarsemaks säärane rehkendus muutub. Põhjust ei ole raske mõista. Eestlase hing on haige. Me saame ennast pidada Euroopa üheks vanemaks etnoseks. Aga ajalugu on meile vilets. Ei kuningaid, ei vallutusi, ei hiilgeaegu. Ikka lüüasaamised, alistumised, äpardunud vastuhakud. Oleks mehemeel vähemasti 1939. aastal võitnud!
Rahva enesetunde kosutamiseks annab koostada innustavaid stsenaariume. Kui olemasolevat ainest valikuliselt kasutada, on võimalik konstrueerida suhteliselt usutavaid tegevuskavu, kus arvestatakse mitmeid toonaseid tõsiasju, lähtutakse paikapidavatest võrdlusandmetest, korraldatakse taktikalise asjatundlikkusega lahinguoperatsioone.
Ometi ei saa ma neid stsenariste tõsiselt võtta – nagu muide ka mitut meie professionaalset ajaloolast. Olevikust tagasivaatajad kipuvad minevikus toimunut ühelt poolt käsitlema valikuliselt ja teiselt poolt hindama tänapäeva väärtuskriteeriumide järgi. Pahatihti jäetakse kahe silma vahele põhjuse ja tagajärje seos, toonast otsust kritiseerides jäävad vajaliku tähelepanuta seda esilekutsunud asjaolud ja tingimused.
Süüdistus, nagu oleks tollane juhtkond ilmutanud oma välispoliitilistes valikutes hukutavat naiivsust, ei pea kindlasti paika. Vanakuradiga tantsimaminek tähendas neile nii hädasundi kui ka viirastuslikku lootust, et laveerimisega annab lähenevas katastroofis riiki säilitada.
Aga ikkagi. Miks ei osutatud vastupanu? Miks ei tõstetud punase vägivalla vastu häält rahvusvaheliselt mõistetavate protestide abil?
Kujutagem ennast aastasse 1939. Müncheni lepingust, mis pidi Briti peaministri sõnul tooma „rahu meie ajale”, polnud pooltki aastat möödunud, kui Saksamaa okupeeris Tšehhoslovakkia ja sundis Leedut loovutama Memeli (Klaipeda). Suurbritannia ja Prantsusmaa mitu kuud väldanud läbirääkimised Nõukogude Liiduga natsismivastase koalitsiooni loomiseks nurjusid. See-eest võttis Hitleril ja Stalinil vaid mõni päev aega, et heaks kiita vastastikune mittekallaletungileping.
Poolasse tungis Wehrmacht 1. septembril, Krasnaja Armija 17. septembril. Poola avaldas vastupanu, kuid vähem kui kuuga oli Vahe-Euroopa suurim sõjaline jõud likvideeritud.
Eesti kaitsestrateegia oli tollal – ja on ka praegu – üles ehitatud lihtsale doktriinile. Agressioonile osutatakse vastupanu kuni ühest või mitmest sõbralikust välisriigist saabub sõjalist abi. Toetuse võimalus – vähemasti teoreetiliselt – oli olemas 1939. aastani. Tolle kurikuulsa aasta jooksul see kadus. Septembri lõpul oli Eesti juhtkonnal „eeskujuks” kaks värsket õudus-näidet: Tšehhoslovakkia, kes ei hakanud vastu, ja Poola, kes hakkas vastu. Kummalegi ei tulnud keegi appi. Mõlemad pühiti Euroopa kaardilt olematusse.
Aga Soome? Eesti otsuste ajal oli Talvesõda kahe kuu kaugusel. Pealegi ärgem unustagem, et Eestilt nõudis Stalini Venemaa alanud maailmasõja ajaks kinniseid militaarbaase, Soomelt aga laiade alade loovutamist, et Soomel säilis lootus Norra ja Rootsi kaudu läänelt abi saada, et Talvesõjas soosis aastaaeg soomlasi, Eesti oletatavas sügissõjas oleks eelise saanud paremini mehhaniseeritud Punaarmee, et Soome kaotas kahe sõja tulemusena suurema tüki oma territooriumist, kui on Eesti kogupindala.
Jah, rahva oleks saanud sõtta viia ja paljud, kellelt rööviti järgmistel aastatel elu, oleksid surnud kangelasena. Meie pädevamaid militaaranalüütikuid Leo Kunnas tuli mõni aeg tagasi Eesti Päevalehes (23.02) välja versiooniga, kuidas asjad oleksid arenenud, kui Tallinn oleks Moskva pakutud vastastikuse abistamise pakti tagasi lükanud.
Kunnas esitab hulga võrdlus-andmeid Eesti sõjaväe ja Puna-armee militaarse võimekuse kohta ja pakub meie toonasele sõjaväejuhtkonnale operatiiv-strateegilise tegutsemisplaani. Ta on veendunud, et kui oleksime sõjalise vastuhaku valinud, „vaevalt meil nii halvasti oleks läinud, nagu tegelikult läks” .
Taas ei pääse me ajarännust. Maailmasõda oli alanud. Eesti oli üksi ja liitlasteta. Juunis oli Saksamaaga vastav leping sõlmitud, aga augusti lõpust sai selgeks, et Nõukogude Liidu aktsioone Baltimaadel Berliin ei takista. Rootsi kuulutas üle päeva oma neutraalsust. Jänkid oli otsustanud Vana Maailma hullusse mitte sekkuda. Londoni ja Pariisi toetus kallaletungi korral jäänuks verbaalseks hukkamõistuks – ei enamaks.
Samal ajal pakkus Moskva allakirjutamiseks dokumenti, kus ta mitte millegagi Eestit ei ähvardanud – soovis üksnes paigutada määratud ajaks piiratud arvu väeüksusi piiratud arvuga sõjaväebaasidesse. Tegemist oli räige vale ja alatusega. Aga praegu peame möönma muudki, kas või seda, kui masendavalt suureks osutus aasta hiljem kaasmaalaste hulk, kes okupantide teenistusse astusid. Sügissõja paratamatust ei oleks väga paljud tookord mõistnud. Teisalt: kui kaua oleks sõdur rinnet hoidnud teadmisega, et abi ei ole ega tule? 1944. aasta septembris lagunes kõik pärast sakslaste otsust Eestist taganeda.
Kunnas teeb kaks julget oletust. Ta väidab: „Minimaalselt oleks sõda kestnud neli kuni kuus nädalat, maksimaalselt 2,5 kuni kolm kuud.” Innustavad arvud, millele – kuigi neid uskuda on raske – ei mõista ma vastu vaielda. Küll vaidlen vastu tema teisele teesile. Kui Tartu on langenud, Suurel Emajõel rinne läbi murtud ja Sinimägedeski olukord kriitiline, palub Tallinn Moskvalt rahu. Moskva tingimused saavad olema rängad, aga rahu sõlmitakse ja tänu vastuhakule säilib riigi formaalne iseseisvus.
Sõjavangide saatus
No kuulge! Poola valitsusega ei sõlminud ei natsid ega sovetid mingit rahulepingut. Rahvaarvult ligi 30 korda ja pindalalt üle kaheksa korra Eestist suurem Poola lakkas olemast. Stalin ja Hitler ei alustanud ühegi sõjaliselt löödud riigi valitsusega läbirääkimisi.
Meie saatus olnuks tingimusteta kapitulatsioon ja 50 000– 60 000 sõjavangi. Kui kaugele oleks türann läinud oma kättemaksus vastuhakanud rahvale, jäi õnneks nägemata. Ent see, mida tegi Stalin sõjavangidega – poolakatest sakslasteni –, pole kellelegi saladus. Kindlamast kindel, et need eestlastest relvakandjad, keda poleks maha lastud, oleksid Venemaale vangilaagritesse saadetud. Aga sõjavangide pered, sõjakurjategijateks tembeldatavad tsiviilelanikud… Mul on kuri kahtlus, et pärast kaotusega lõppenud vastupanu oleks Eestist küüditatute hulk ületanud kümme või rohkemgi korda nende inimeste arvu, kes viidi Siberisse esimeses sovetlikus suurpuhastuses 1941. aastal.
Tänavused tagasivaated seitsmekümne aasta taha meenutavad ängistavaid sündmusi. Ja ärgitavad uusi ja uljaid spekulatsioone. Ühelt poolt on see paratamatu. Teiselt poolt tahaksin kaasmaalastele soovitada: mõistke minevikku minevikuna ja jõudke meie keerulise ajalooga kokkuleppele.
Varem samal teemal:
Leo Kunnas: Sõda alistumise asemel, EPL 23.2