Eesti arvas 1932. aastal, et on targaks saanud – poliitiline lehmakauplemine olevat ära tüüdanud, vaja võimu koomale tõmmata.
Majandus-kriisile tõmmati sellega otsa ka põhiseaduskriis, mis võimaldas ühel mehel kogu võimu enda kätte haarata. Ja siis, kui tuli veel kurjem võim, oli Eesti juba hambutu.
Praegu oleme justkui sama targad. Majanduskriisi najal üritatakse korrata täht-tähelt 1932. aasta tsirkust. Küll tahetakse parlamenti väiksemaks teha, küll seda ainult käetõstja rolli taandada, küll parteidelt mõjuvõim ära võtta, küll saavutada sisuliselt olukord, kus parlament enam ühtegi otsust langetada ei suudaks.
Majanduskriisi ajal riigikorralduse kallale minek on toonud kaasa vaid suuremat sorti jama, mitte parema ühiskonna. Kui mõttetalgud lõpevad tõesti mineviku rumaluste kordamisega, ei saa mina aru, milleks neid vaja on.
Võim rikub poliitikuid ja see-tõttu on kasuks, kui poliitiline ladvik vahetub. Vabad valimised on luuaks, mida poliitika vajab. Kuid praegu oleme jõudnud veidrasse seisu, kus endine kommunist Jaak Allik ja endine dissident Tiit Madisson kuulutavad sisuliselt ühte ja sama: vähem rahvaesindajaid (väiksem parlament) oleks parem.
Kahe- ehk üheparteisüsteem
Rahvaesindajate arvu vähendades tagatakse vaid, et väiksemad poliitilised jõud ei pääse iialgi mõjule. Suletud valimisnimekirjad jätavad soojad kohad alati samade juhtide kätte, kes lahkuks võimult alles surivoodil. Isikuvalimised, mida propageerivad eriti ekskommunistid (vapside viga ahvides küll ka Madisson), on aga Ida-Euroopas üldjuhul just soosinudki vaid ekskommuniste.
Sellist ühiskonda, kus kõik oleks kõigis asjades ühte meelt, ei saagi kunagi olema. Järelikult on erakondlik mitmekesisus loomulik, mitte asi, mille võiks administratiivselt ära keelata. Demokraatia iseenesest ei sõltu parlamendi suurusest ega ka selles esindatud parteide arvust, kuid meie kõigi valikuvõimaluse ohverdamine eelarvekärbete nimel on lihtsalt lollus.
Ja nii nagu 1932. ja 1933. aasta põhiseaduskatsetused lõid pinna 1934. aasta riigipöördele, võib praegustes üleskutsetes näha vaid eelastet 2011. aasta valimistele, kus mõni poliitik kavatseb riiki munitsipaalpropagandaga üle ujutades ainu-võimu kehtestada. Siis tuleb üks veelgi suurem lintide lõikamise aasta.
Üheparteisüsteem oli läbi ja lõhki korruptiivne, oma nn Brežnevi pakikeste, letialuste kaupade ja tutvuste süsteemiga. Karjääri ei tehtud mitte isiklike võimete, vaid pugemisoskuse abil. Ka kaheparteisüsteem tähendaks sama: ka see sunniks võimule ühe partei korraga. Ja ainsana võimu võtnud partei ei kavatse seda enam kunagi käest anda: kas või riigi raha erakondliku reklaami huvides kuritarvitades või siis valimisringkondade piiridega manipuleerides.
Mina aga tahan, et ma saaks valimisjaoskonnas siiski ka valida, ja seejuures parteide maailmavaateliste erinevuste vahel. Riik pole süüdi, kui valija enda eest seista ei oska.
Heiki Suurkask: Eesti ei õpi ka oma vigadest
Eesti ei õpi ka oma vigadest
Heiki Suurkask , toimetaja 07. jaanuar 2010
Eesti arvas 1932. aastal, et on targaks saanud – poliitiline lehmakauplemine olevat ära tüüdanud, vaja võimu koomale tõmmata.
Majandus-kriisile tõmmati sellega otsa ka põhiseaduskriis, mis võimaldas ühel mehel kogu võimu enda kätte haarata. Ja siis, kui tuli veel kurjem võim, oli Eesti juba hambutu.
Praegu oleme justkui sama targad. Majanduskriisi najal üritatakse korrata täht-tähelt 1932. aasta tsirkust. Küll tahetakse parlamenti väiksemaks teha, küll seda ainult käetõstja rolli taandada, küll parteidelt mõjuvõim ära võtta, küll saavutada sisuliselt olukord, kus parlament enam ühtegi otsust langetada ei suudaks.
Majanduskriisi ajal riigikorralduse kallale minek on toonud kaasa vaid suuremat sorti jama, mitte parema ühiskonna. Kui mõttetalgud lõpevad tõesti mineviku rumaluste kordamisega, ei saa mina aru, milleks neid vaja on.
Võim rikub poliitikuid ja see-tõttu on kasuks, kui poliitiline ladvik vahetub. Vabad valimised on luuaks, mida poliitika vajab. Kuid praegu oleme jõudnud veidrasse seisu, kus endine kommunist Jaak Allik ja endine dissident Tiit Madisson kuulutavad sisuliselt ühte ja sama: vähem rahvaesindajaid (väiksem parlament) oleks parem.
Kahe- ehk üheparteisüsteem
Rahvaesindajate arvu vähendades tagatakse vaid, et väiksemad poliitilised jõud ei pääse iialgi mõjule. Suletud valimisnimekirjad jätavad soojad kohad alati samade juhtide kätte, kes lahkuks võimult alles surivoodil. Isikuvalimised, mida propageerivad eriti ekskommunistid (vapside viga ahvides küll ka Madisson), on aga Ida-Euroopas üldjuhul just soosinudki vaid ekskommuniste.
Sellist ühiskonda, kus kõik oleks kõigis asjades ühte meelt, ei saagi kunagi olema. Järelikult on erakondlik mitmekesisus loomulik, mitte asi, mille võiks administratiivselt ära keelata. Demokraatia iseenesest ei sõltu parlamendi suurusest ega ka selles esindatud parteide arvust, kuid meie kõigi valikuvõimaluse ohverdamine eelarvekärbete nimel on lihtsalt lollus.
Ja nii nagu 1932. ja 1933. aasta põhiseaduskatsetused lõid pinna 1934. aasta riigipöördele, võib praegustes üleskutsetes näha vaid eelastet 2011. aasta valimistele, kus mõni poliitik kavatseb riiki munitsipaalpropagandaga üle ujutades ainu-võimu kehtestada. Siis tuleb üks veelgi suurem lintide lõikamise aasta.
Üheparteisüsteem oli läbi ja lõhki korruptiivne, oma nn Brežnevi pakikeste, letialuste kaupade ja tutvuste süsteemiga. Karjääri ei tehtud mitte isiklike võimete, vaid pugemisoskuse abil. Ka kaheparteisüsteem tähendaks sama: ka see sunniks võimule ühe partei korraga. Ja ainsana võimu võtnud partei ei kavatse seda enam kunagi käest anda: kas või riigi raha erakondliku reklaami huvides kuritarvitades või siis valimisringkondade piiridega manipuleerides.
Mina aga tahan, et ma saaks valimisjaoskonnas siiski ka valida, ja seejuures parteide maailmavaateliste erinevuste vahel. Riik pole süüdi, kui valija enda eest seista ei oska.
Eesti Päevaleht