Praegu oleme justkui sama targad. Majanduskriisi najal üritatakse korrata täht-tähelt 1932. aasta tsirkust. Küll tahetakse parlamenti väiksemaks teha, küll seda ainult käetõstja rolli taandada, küll parteidelt mõjuvõim ära võtta, küll saavutada sisuliselt olukord, kus parlament enam ühtegi otsust langetada ei suudaks.

Majanduskriisi ajal riigikorralduse kallale minek on toonud kaasa vaid suuremat sorti jama, mitte parema ühiskonna. Kui mõttetalgud lõpevad tõesti mineviku rumaluste kordamisega, ei saa mina aru, milleks neid vaja on.

Võim rikub poliitikuid ja see-tõttu on kasuks, kui poliitiline ladvik vahetub. Vabad valimised on luuaks, mida poliitika vajab. Kuid praegu oleme jõudnud veidrasse seisu, kus endine kommunist Jaak Allik ja endine dissident Tiit Madisson kuulutavad sisuliselt ühte ja sama: vähem rahvaesindajaid (väiksem parlament) oleks parem.

Kahe- ehk üheparteisüsteem

Rahvaesindajate arvu vähendades tagatakse vaid, et väiksemad poliitilised jõud ei pääse iialgi mõjule. Suletud valimisnimekirjad jätavad soojad kohad alati samade juhtide kätte, kes lahkuks võimult alles surivoodil. Isikuvalimised, mida propageerivad eriti ekskommunistid (vapside viga ahvides küll ka Madisson), on aga Ida-Euroopas üldjuhul just soosinudki vaid ekskommuniste.

Sellist ühiskonda, kus kõik oleks kõigis asjades ühte meelt, ei saagi kunagi olema. Järelikult on erakondlik mitmekesisus loomulik, mitte asi, mille võiks administratiivselt ära keelata. Demokraatia iseenesest ei sõltu parlamendi suurusest ega ka selles esindatud parteide arvust, kuid meie kõigi valikuvõimaluse ohverdamine eelarvekärbete nimel on lihtsalt lollus.