Lennart Meri lahkumise aasta-päeva eel Helle Merit külastanud Eesti Päevaleht koges, et presidendi koer Matthias Rust on peremeheta aasta jooksul kasvanud Meride Viimsi-kodu uueks peremeheks.

Merelt Meride õuele voogav udu on paks, hall ja minoorne. Põõsaokstelt langeb tilku kui pisaraid. Udu on nii paks, et paneb mõtted ja liigutused käima aegluubis. Surub suure massiga peale, hoiab kinni. Justkui mälestuselasu vääramatu jõuga. Ja mälestuste rasket, kuid helget jõudu on Meride õuel peremehe lahkumisest saati palju.

Peremees lahkus täna aasta eest.

Mõni aeg pärast lahkumist hakkas perenaine tähele panema, et Meride koer Matthias Rust õpib laulma. Tundub, justkui paneks ta enese sees mingi pisikese mootori käima. Ja siis see tuleb: “Urra-urra, kurra-kurra.” Samal ajal on Matthiasel tark pilk silmis. Perenaine saab igast loost ja noodist aru, mida Matthias öelda tahab. “Urra-urra, kurra-kurra,” tuleb delikaatselt ja sugugi mitte pealetükkivalt. “Justkui tema palve,” ütleb perenaine.

Niimoodi, oma lauluga, korraldab Matthias Meride kodus asju. Tihti näib perenaisele, nagu oleks Matthias selle peremeheta aasta jooksul ise peremeheks kasvanud. Sest mees peab ju majas olema.

Maailm kahes sõnas

Tollel hirmus udusel päeval, kui perenaist kiusab tuulisel neemel põue pugenud gripivimm, veereb õuele auto, sees märkmikuga mees ja fotoaparaadiga mees. Oma kohust teades vaatab Matthias saabujad esimesena üle. Ei torma krantsi kombel klähvides, vaid astub väärikalt, veidi taarudes, suured lihased paksu karva all võdisemas. Teeb ringi ümber meeste, nuusutab üle ja heidab pilgu perenaise poole. Võib! Olukord on kontrolli all!

Oma silmanurgast jälgib Matthias kõike toimuvat. Seda, kuis fotoaparaadiga mees poolsaarel astub, udulaamades puid, põõsaid, rannajoont jäädvustab. Seda, kuis märkmikuga mees end perenaise vastas suures toas istuma seab.

“Mis on teil maakonnavisiitidest meelde jäänud?” küsib märkmikuga mees perenaiselt. Aga ju oli väga rumal küsimus. Mida??? Kõik on ju meeles! Kuidas saaks meelest minna? Perenaine ei vasta, heidab pilgu sinna, kus peaks lahesopp olema. See, kuhu õhtupäike loojub. Matthias näeb oma valvepostilt verandal, kuidas perenaine jääb tükiks ajaks liikumatult istuma, nägu kätes. Jutt ei lähe vedama.

“Äkki peaksite mälestusi kirjutama?”

Perenaine vaatab märkmikuga mehele otsa. “See on liiga subjektiivne… Andsin kunagi enesele sõna, et ei tee seda. Ka mälu võib petta…” Matthias näeb verandalt, kuidas toas laiutav suur, mälestustest paks vaikus märkmikuga meest rõhub.

“Kas te olete tänase Eestiga rahul?”

Perenaine heidab korraga pea selga nagu sälg. Ta silmadesse lööb sära. Pastapliiats krabistab: “Kuninganna pilk, iseteadev, uhke, väge täis…”

“Eesti, vaba Eesti,” kordab perenaine ning ta nägu valgus-tab suur ja aval naeratus. “Me peaksime väga õnnelikud olema, et saame vabas riigi elada.” Sõna “vaba” kõlab nii, et kui seda kuuleksid perenaise kunagised õpetajad lavakunstikateedrist, siis paneksid nad talle ainuüksi selle ütlemisviisi eest viie.

“Vaba Eesti” kõlab sellise väega, et Matthias kergitab klaasi taga verandal lamades kõrvu. Ja just siis, kui on öeldud “vaba Eesti”, lööb korraga suure toa kell. Ilusa, selge, puhta ja kõlava häälega. Justkui oleks tegemist meistri lavastusega.

Kõik on paigas.

“Vaba Eesti! Täna on raske uskuda seda absurdi, mis meil tuli läbi elada. Ja sellel taustal oli vaba Eesti kui unenägu, üksikute helgete hetkedega. Mõelge, et vaba maailma nägime üksnes Soome televisioonist. Soome televisioon oli meie ainukene aken. Meil kodus vist ei olnudki Eesti televisiooni häält, kuulasime seda raadiost, kui vaja.”

Äkitselt tekkinud tuul laksutab maja ees mastides läbimärga Eesti ja Euroopa Liidu lippu.

Kahe rolli võimatus

“Aga teater? Kas tahaksite veel midagi teatris mängida, äkki jäi mõni unistuste roll tegemata?”

Perenaise jutus on suur kindlus. “Sellised trikke ma ei tee. Olen selleks liiga enesekriitiline. Pealegi sain kõik ilusad tükid ära mängida. Näiteks “Pilvede värvid”. Teater oli tollal Eestis pühakoda. See oli vanemale põlvele palsamiks. Ja näitas, et midagi  ei ole unustatud, kõik on meeles…”

“Aga teie roll esimese leedina,” jätkab märkmikuga mees. Perenaine raputab jälle sälulikult, iseteadvalt pead. “Ärge öelge nii… esimene leedi! Ma tahtsin kõiges ja kõigest vaid inimeseks jääda. Inimene ei saa enese sees veel mõnd teist rolli esitada, tal on vaid üks roll, inimeseks olemine. Teise rolli esitamine kukub lihtsalt läbi. Siis on see halb näitemäng ja halb näitemäng võetakse repertuaarist maha.” Pikk ja kandev paus. Perenaise pilk tabab Matthiase oma. “Kõiges pead inimene olema, koer on ka inimene! Oi, kuidas mulle see lause meeldib. Ja kui looma jõhkralt kohtled, siis alandad ennast. Just ennast, mitte looma.” Matthias näikse noogutavat.

“Kas praegune president saab oma rolliga hakkama?”

“Kui nii kaugele on mindud, siis peab hakkama saama: ei ole enam valikut. Ja ei ole aega. See on kohutav tamp, pole mitte minutitki vaba aega. Ja abikaasal peab kogu presidendi päevaplaan minuti pealt peas olema, sa pead alati kõigeks valmis olema.”

Isadeks, emadeks kasvamine

Perenaine seisab köögikapi ees, valib teetasse. Fotoaparaadiga mees saab selle, millel on kiri “United Nations”. “Presidendi tass,” kostab perenaine. Sellest hetkest alates hoiab fotoaparaadiga mees tassi pihus kui reliikviat, kahe käega. Et see kuhugi vastu ei kõlksuks või kogunisti ümber ei läheks.

Udumärg Matthias saabub kööki, et ära kuulata perenaise suur ja tõsine mure. “Te, ajakirjanikud, peaksite midagi ette võtma, et naistepäeva nii hirmus palju ei tähistataks. Sellel päeval pole ju mingit põhjendust. Naiste? Päev? Meil on olemas emadepäev ja isadepäev. Milleks veel mingi naistepäev, teisest ajast pärit päev. Meil Eestis tuleb ära teha suur töö, et igast plikahakatisest saaks ema ja poisinähvitsast isa. Ja selleks on meil päevi vaja!”

Perenaine astub mööda poolsaart, kus igal puul ja põõsal on oma lugu. Eesti taassünni lugu. Matthias nuusib kõik kohad üle. Jah, rebaste ja jäneste lõhna on siin piisavalt. Aga ühe tähtsa lõhna, peremehe oma, on vihmad ja udud rannakividelt peaaegu pesnud.

Täna, 14. märtsil on perenaise sünnipäev ja peremehe lahkumise päev. “Ma ei usu mingit sümboolikat. See on lihtsalt elu. Ja neist kokkusattumustest palju tähtsam on see, et 14. märts on emakeelepäev, päev, mil iga eestlane võiks lipu heisata. Sest kaua me oleksime ilma keeleta kestnud?” küsib perenaine. Luigepaar tiirutab lahel.

“Kaunist kevadet, Helle Meri,” ütleb lahkuv märkmikuga mees sünnipäevaõnnitluse.

Jah, see kevad tuleb teisiti, hoopis teisiti, teab nii Matthias kui ka perenaine.

Juba teist nädalat teevad linnud hoopis teistsugust häält. Ja mullu samal ajal oli veel lund, nüüd sugugi mitte.

Tuul on udu laiali lükanud, meretuul paneb Helle Meri juuksesalgud lehvima. Taas heidab ta pea selga ja vaatab merd oma erilise, väge täis pilguga.

Üle udust vaba õue kostaksid kui Griegi “Hommiku” viiulid.

Helle Meri ja Matthias Rusti – nii inimese kui ka koera – lühike elulugu

•• Helle Meri, neiupõlvenimega Pihlak, on sündinud 14. märtsil 1949. Elukutselt näitleja. Kasvas Harjumaal Rapla alevis Sepa peres neljanda lapsena. Koolipõlves kuulus mõnda aega Eesti korvpalli noortekoondisse. Pärast Rapla keskkooli lõpetamist astus Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedrisse. Sai 1972. aastal näitleja diplomi, mängis kakskümmend aastat Tallinnas Eesti Draamateatri laval. Helle Meri loobus näitlejatööst 1992. aasta aprillis, kui tema abikaasa, Eesti välisminister Lennart Meri määrati Eesti Vabariigi esimeseks sõjajärgseks Soome suursaadikuks. Sama aasta sügisel toimusid taasiseseisvunud Eesti esimesed demokraatlikud valimised. 6. oktoobrist 1992 täitis Helle Meri president Lennart Meri abikaasa ülesandeid. Presidendi kantselei hinnangul olid just Helle Meri eelistused aluseks taasiseseisvunud Eesti presidendietiketi kujunemisele. Helle Meri on 1985. aastal sündinud Tuule Meri ema.

•• Matthias Rust sündis 1968. aastal. 19-aastase Saksa tudengina maandus ta 1987. aasta 28. mail oma väikelennuki Cessnaga Moskva Punasele väljakule, vapustades tollast Nõukogude impeeriumi, mille taevapiiri peeti läbimatuks. Rusti lennu järel vabastati karistuseks sadu Nõukogude ohvitsere ametist, Rustil tuli veeta 432 päeva Venemaa vanglas. 

•• Saksa lambakoera Matthias Rusti kinkis Merile  29. märtsil 1999 tema seitsmekümnendaks sünnipäevaks Eesti meestelaulu selts. Koer Matthias on sündinud sama aasta 21. jaanuaril. Seltsi juhatuse esimees Jaan Ots meenutas, et kuulsa lenduri nime oli kutsikas saanud Merile kinkimise eel, sest ta silmade ümber oli tume raam, mis meenutas lenduriprille.