Iisaku küla ilmus ajalooallikaisse esmakordselt 1425. aastal (Isacke). See allus siis Saksa ordu Vasknarva foogtkonnale.
Küla oli see veel 1796. aastal (Isako). Kuulus Kiikla rüütlimõisa koosseisu. Mõisaks sai Iisaku 1817. aastal, mil see eraldati Kiiklast. Viimane oli tollal von Brevernite aadlisoo valduses. Selsamal aastal sõlmisid Anna Elisabeth von Brevern ja tema lapsed omavahel varajagamislepingu.
Noorem poeg Konrad Georg von Brevern (1786 – 1870) sai vastavalt sellele kokkuleppele Iisaku omanikuks. Kostivere perekonnamõisas sündinud Konrad Georg von Brevern tegi karjääri kohalikul tasandil ja temast sai kreisisaadik. Suri Tartus, olles olnud Iisakus mõisahärra tavatult pikka aega: 53 aastat. Tema surma järel said omanikeks tema pärijad.
Pärijate ühisomand oli Iisaku mõis kuni 1873. aastani. Siis sai uueks pärusomanikuks eelmise mõisniku viies laps Nikolai Georg Engelbrecht von Brevern (1831 – 1892).
Nikolai Georg Engelbrecht von Brevern sündis Tallinnas. Talle kuulus St. Peterburgi kubermangus Smolegovitski mõis. Teenis vene armees, kus jõudis kindralmajori aukraadini. Tema surma järel läks Iisaku tema lese ja laste ühisomandiks.
Lesk Jekaterina Jegorovna von Brevern (sündinud Tsebrikova) (? – 1915) pärines St. Peterburgi aadliperekonnast. Sellest perekonnast võrsus mitu tegelast, kes mängisid olulist rolli XIX sajandi Venemaal.
Tegelik riiginõunik Roman Maksimovitð Tsebrikov kogus tuntust kirjaniku ja tõlgina, ta võeti 1809. aastal Vene Akadeemia liikmeks. Nikolai Romanovitö Tsebrikov oli dekabrist.
Jekaterina isa Jegor Ivanovitö Tsebrikov teenis mereväes. 1859 ülendati ta viitseadmiraliks. Teda autasustati ka Püha Georgi IV klassi ordeniga.
Lese ja laste kätte jäi Iisaku mõis 1896. aastani, mil selle ostis samuti vene pärusaadlist põlvnev krahvinna Maria Aleksandrovna Mussin-Puökina (sündinud Timaöeva) (1855 – 1943).
Krahvinna Mussin-Puökina sündis Harkovis. Tema suguvõsa kohta on teateid juba XVI sajandist, mil Timaöevid elasid Smolenski piirkonnas. Venedikt Ivanovitö Timaöev oli tsaar Boriss Godunovi ajal djakk.
Ivan Lavrentjevitö Timaöevist sai 1782. aastal esimene Ufaa kubermangu aadli peamees – Timaöevid olid selles ametis kolm põlvkonda.
Kõige tuntum perekonna esindaja oli krahvinna Maria Aleksandrovna isa Aleksandr Jegorovit Timaöev. Ta tegi hiilgavat sõjaväelist karjääri ja tõusis lõpuks ratsaväekindraliks. 1867 – 1868 oli Vene posti- ja telegraafiaminister, seejärel määrati siseministriks, kellena oli ametis 1878. aastani. Seejärel nimetati Riiginõukogu liikmeks.
Aleksandr Jegorovit Timaöevi tütar krahvinna Maria Aleksandrovna abiellus 1891. aastal kammerjunkur krahv Ivan Aleksejevitö Mussin-Puökiniga. Krahvinna omandas Ida-Virumaal veel kaks mõisat: Pootsiku oli tema valduses 1896 – 1917 ja Kauksi 1916 – 1917. Krahvinna suri Prantsusmaal Saint-Genevieve de Bois´s. Oma Virumaa mõisad müüs ta aga 1917. aastal grupile eestlastele.
Iisaku mõisa omanikeks said nüüd neli eesti soost omaniku. Nendeks olid: Mihkel August Fromhold Kangro (1881 – 1932), Jaan Laur (1881 – 1935), Jüri Parik (1889 – 1929) ja Eduard Johannes Ehrlich (1886 – 1973).
Räpina vallast metsaülema perest pärinevast Frohold Kangrost sai insener. Hariduse omandas ta Riia Polütehnikumis. Ta avas peagi Tartus oma ehitusbüroo ja temast sai Tartu juhtiv insener ja ettevõtja. Tema oli see, kes ehitas Tartusse Pauluse kiriku (1915), Ulila elektrijaama (1923) ja veel mitmeid hooneid. Asutas esimesena Eestis omnibussiliini, esmalt Tartus ja seejärel mujalgi. 1920. aastatel tekkisid tal majanduslikud raskused ja 1928 oli ta sunnitud kuulutama välja pankroti. Tegutses siiski edasi inseneri ja ettevõtjana. Suri südamerabandusse.
Jaan Laur sündis Tartumaa Kaarepere vallas. Omandas Tartu ülikooli juristihariduse ja tegutses edaspidi vandeadvokaadina.
Jüri Pariki sünnikohaks oli Uue-Võidu vald Viljandimaal. 1918 sai temast Eestimaa kubermangu Ajutise Maanõukogu liige ja 1919 sekretäri I abi.
Eduard Ehrlich sündis Tartumaal Vana-Prangli vallas taluomaniku pojana. Hariduse omandas Riia Polütehnikumis, kus omandas agronoomi kutse. Eesti Vabariigi perioodil oli paljudes põllumajandusega seotud ametites. 1944 emigreerus Saksamaale ja 1949 siirdus elama USA-sse. Suri Detroidis 1973. aastal kõrges vanuses.Nende nelja mehe valdusse siirdusid 1917. aastal ka Kauksi ja Pootsiku mõisad. Kaua nad neid pidada ei saanud, sest 1919. aastal võõrandati kõik kolm mõisa.
Allikas: Väljavõte Märt Uustalu magistritööst “Ida-Virumaa mõisad. Omandisuhted 1241 – 1919”.
Fotod säilinud hoonetest
Iisaku rüütlimõisa kõrvalhoone. M. Uustalu foto 2008
Iisaku rüütlimõisa kõrvalhoone. Tugevasti ümberehitatud. M. Uustalu foto 2008
Iisaku rüütlimõisa kõrvalhoone. M. Uustalu foto 2008
Uudised
Iisaku rüütlimõis
Iisaku küla ilmus ajalooallikaisse esmakordselt 1425. aastal (Isacke). See allus siis Saksa ordu Vasknarva foogtkonnale.
Küla oli see veel 1796. aastal (Isako). Kuulus Kiikla rüütlimõisa koosseisu. Mõisaks sai Iisaku 1817. aastal, mil see eraldati Kiiklast. Viimane oli tollal von Brevernite aadlisoo valduses. Selsamal aastal sõlmisid Anna Elisabeth von Brevern ja tema lapsed omavahel varajagamislepingu.
Noorem poeg Konrad Georg von Brevern (1786 – 1870) sai vastavalt sellele kokkuleppele Iisaku omanikuks. Kostivere perekonnamõisas sündinud Konrad Georg von Brevern tegi karjääri kohalikul tasandil ja temast sai kreisisaadik. Suri Tartus, olles olnud Iisakus mõisahärra tavatult pikka aega: 53 aastat. Tema surma järel said omanikeks tema pärijad.
Pärijate ühisomand oli Iisaku mõis kuni 1873. aastani. Siis sai uueks pärusomanikuks eelmise mõisniku viies laps Nikolai Georg Engelbrecht von Brevern (1831 – 1892).
Nikolai Georg Engelbrecht von Brevern sündis Tallinnas. Talle kuulus St. Peterburgi kubermangus Smolegovitski mõis. Teenis vene armees, kus jõudis kindralmajori aukraadini. Tema surma järel läks Iisaku tema lese ja laste ühisomandiks.
Lesk Jekaterina Jegorovna von Brevern (sündinud Tsebrikova) (? – 1915) pärines St. Peterburgi aadliperekonnast. Sellest perekonnast võrsus mitu tegelast, kes mängisid olulist rolli XIX sajandi Venemaal.
Tegelik riiginõunik Roman Maksimovitð Tsebrikov kogus tuntust kirjaniku ja tõlgina, ta võeti 1809. aastal Vene Akadeemia liikmeks. Nikolai Romanovitö Tsebrikov oli dekabrist.
Jekaterina isa Jegor Ivanovitö Tsebrikov teenis mereväes. 1859 ülendati ta viitseadmiraliks. Teda autasustati ka Püha Georgi IV klassi ordeniga.
Lese ja laste kätte jäi Iisaku mõis 1896. aastani, mil selle ostis samuti vene pärusaadlist põlvnev krahvinna Maria Aleksandrovna Mussin-Puökina (sündinud Timaöeva) (1855 – 1943).
Krahvinna Mussin-Puökina sündis Harkovis. Tema suguvõsa kohta on teateid juba XVI sajandist, mil Timaöevid elasid Smolenski piirkonnas. Venedikt Ivanovitö Timaöev oli tsaar Boriss Godunovi ajal djakk.
Ivan Lavrentjevitö Timaöevist sai 1782. aastal esimene Ufaa kubermangu aadli peamees – Timaöevid olid selles ametis kolm põlvkonda.
Kõige tuntum perekonna esindaja oli krahvinna Maria Aleksandrovna isa Aleksandr Jegorovit Timaöev. Ta tegi hiilgavat sõjaväelist karjääri ja tõusis lõpuks ratsaväekindraliks. 1867 – 1868 oli Vene posti- ja telegraafiaminister, seejärel määrati siseministriks, kellena oli ametis 1878. aastani. Seejärel nimetati Riiginõukogu liikmeks.
Aleksandr Jegorovit Timaöevi tütar krahvinna Maria Aleksandrovna abiellus 1891. aastal kammerjunkur krahv Ivan Aleksejevitö Mussin-Puökiniga. Krahvinna omandas Ida-Virumaal veel kaks mõisat: Pootsiku oli tema valduses 1896 – 1917 ja Kauksi 1916 – 1917. Krahvinna suri Prantsusmaal Saint-Genevieve de Bois´s. Oma Virumaa mõisad müüs ta aga 1917. aastal grupile eestlastele.
Iisaku mõisa omanikeks said nüüd neli eesti soost omaniku. Nendeks olid: Mihkel August Fromhold Kangro (1881 – 1932), Jaan Laur (1881 – 1935), Jüri Parik (1889 – 1929) ja Eduard Johannes Ehrlich (1886 – 1973).
Allikas: Väljavõte Märt Uustalu magistritööst “Ida-Virumaa mõisad. Omandisuhted 1241 – 1919”.
Fotod säilinud hoonetest
Iisaku rüütlimõisa kõrvalhoone. M. Uustalu foto 2008
Iisaku rüütlimõisa kõrvalhoone. Tugevasti ümberehitatud. M. Uustalu foto 2008
Iisaku rüütlimõisa kõrvalhoone. M. Uustalu foto 2008