ILMASÕDA JA REVOLUTSIOONI AEG

J. Hiiemets. Torma kihelkonna ajalugu /jätk/
………………………………………………………..

Ilmasõda ja revolutsiooni aeg

1914.a. tõi kaasa suuri sündmusi. Suvel levinesid imekiiresti ärevad teated sõja lahtipuhkemisest. Varsti ilmusid mobilatsiooni käsud, mis viisid söjaväljale palju mehi. Pojad, perekonna isad, kes aga käsu alla kuulusid, kõik pidid minema. Ei olnud enam võimalik ennast „kroonust lahti osta”. Või kedagi teist oma asemele kaubelda. Südamevalu ja ahastus paljudes perekondades. Üle külade lendasid sagedasti aeroplaanid, mida suurem osa rahvast siis esimest kord oma ihusilmaga näha said. Varsti tulid juba teated mõne mehe langemisest või haavata saamisest.

Usuti kindlasti, et Venemaa võidab. Oli ju veneriik nii suur ja sakslastel palju vaenlasi. Kui saabusid teated mõningatest vene võitudest, siis peeti koolides pidulikke aktusi ja jälle pidime hümni laulma.

Mustvees töötas sel ajal ka n.n. „linnakool”, kuhu võeti neid, kes algkooli kolm klassi olid lõpetanud. Õppeaeg – 4 talve. See kool tahtis olla täielikuks venestuse kooliks. Nii nagu ka kihelkonna koolides, oli õppekeeleks venekeel, ainult usuõpetus sündis emakeeles. Nõuti venekeele rääkimist ka vahetundide ajal. Koolis õppis peale venelaste ka suur hulk eesti poisse, kes neist venekeele määrustest aga palju hoolida ei tahtnud. Eriti sõja viimastel aastatel, kui hakkasid tulema teated venelaste kaotuste kohta ning tsaari võim kõikuma lõi, muutus meeleolu „vene isamaa” suhtes ka õpilaste peres teistsuguseks. Suure hoolega lauldi „Eestimaa, üle kõige sa” ja muid sellekohaseid laule.

Kooli juures töötasid lühemat aega ka pedagoogilised kursused, kooliõpetajate ettevalmistamiseks.

Ärevaks muutus meeleolu, kui tulid teated sakslaste lähenemisest. Oli ju räägitud kõiksugu hirmu ja õudus jutte nende toorest ümberkäimisest, vangide tapmisest ja piinamisest jne. Lihtsameelsed inimesed olid hirmul, et nende varandus täielikult ära riisutakse. Tehti ettevalmistusi metsadesse põgenemiseks j.n.e. Kuigi sakslased veel üsna kaugel olid, valmistasid perenaised leivast kuivikuid, mis pidid kauem alal-hoiduma. Mäletan, kuidas kord üks tuttav külanaine hädaldades meie poole jooksis ja hüüdis:”Issand Jumal, sakslased juba Varssavis, tarvis ruttu kraami kokku pakkida ja ära peita”.

Kuid läks veel hulk aega, enne kui skslased Varssavist kohale jõudsid. Vahepeal tulid sündmused, mis poliitilisesse ellu põhjalikke muudatusi tõid.

Praegu peaaegu uskumatuks oli tsaari troonilt lahkumine. Ei osatud Venemaad ilma keisrita ettekujutada.

Vene ajutine valitsus andis 1917.a. märtsi lõpul Eestile omavalitsuse õiguse. Selle ajajärguga on ühendatud ka Torma kihelkonna, õieti Mustvee alevi huvitavad ning omapärased sündmused, nimelt:

Kavatsus peipsiäärseid valdu Pihkva või Peterburi kubermanguga liita

Teada Eesti omavalitsuse õiguste saamisest tõi ärevust venelaste ja venemeelsetesse ringkondadesse. Ei tahetud palju eesti asjusse uskuda ja peeti nagu paremaks ühendust venemaa kubermangudega. Eriti ei tahtnud venelased sellega leppida, et eestlased ise oma asju hakkavad korraladama. Kuna arvuline ülekaal venelaste pool oli, siis tahtsid nad oma mõju alal hoida, kartsid aga, et uued sündmused, eriti eestlastele omavalitsuse õiguse andmine, nende mõju vähendada võib. Sellepärast esitasid nad Vene ajutisele valitsusele palve, et Peipsi äärne rannariba viie versta laiuselt Peterburi ehk Pihkva kubermanguga saaks liidetud. Venelaste eesotsas seisid pärastine riigikogu liige Baranin, „linnakooli” inspektor Vasiljevsky ja mitmed teised tegelased. Niipea, kui eestlastele omavalitsuse andmine teatavaks sai, pidasid nad kohe oma koosoleku ja valisid asjaajamiseks oma delegaadid.

Kuid see „Peipsi vabariik” nagu seda rahva seas nimetai, jäi teostamata. Eesti setskond astus selle vastu agaralt üles. Juba 6.aprillil 1917.a peeti „Mustvee Eesti Seltskonna koosolek”. Koosolekut juhatab Karl Sildnik, protokollib Joh. Asper. „Ühel häälel otsustatakse Peipsi randa Liivimaast mitte lahutada ja Petrogradi ehk Pihkva kubermangu külge liita, nagu seda vene seltskond teha kavatseb. Kõik koosolijad on nõus venelastega ühinema ja ühes valla edasi elama, kui eestlaste huvid tarvilisel määral tähelepanemist leiavad. Kohus peab mõlemas kohalises keeles asju ajama, kooli asjus heidavad üleüldse Eesti kooli korralduse alla. Niisugusel korral, kui venelased ei soovi eestlastega ühes valla elada, siis on koosolijad valmis ise vallaks erinema.

Oma huvide kaitsmiseks Ajutise Valitsuse ees saadetakse kaks saadikut Tartusse, kust nad tarvilisel korral Petrogradi edasi sõidavad. Saadikuteks valitakse Reinhold Johani p. Mark ja Karl Jüri p. Sildnik. Neile saadikutele antakse volikiri kaasa, millele kohaliste Eesti seltskonna ositajad alla kirjutavad.

Nimetatud esitajateks valitakse Valter Hain, August Lubja, Aleksander Anton, Johan Makkar, Joh. Berg, Jakob Spodla ja Johannes Raudsepp.

Kohe sõidavad saadikud Tartu. 10.aprillil peetakse juba järgmine koosolek, mille protokoll ka säilinud on. „ Protkoll nr. 2 Mustvee Eesti Seltskonna koosolekule 10.apr. 1917 ”.

„ Peale seda kannab hra Mark aruande ette, nende sammude kohta, mida tema ja hra Sildnik. kui seltskonna saadikud Tartus on arutanud. Koosolek on saadikute tegevusega rahul. Saadikute ettepanekul otsustab koosolek teatavatest Peipsi äärsetest valdadest teateid koguda, kui palju kuskil valla eestlasi ja venelasi elab. Selle tarvis valitakse komisjon, mille liikmed järgmised on: J. Lill, J. Nõmm, V. Hain, R. Mark, K. Sildnik, N. Okas, A. Wibo, H. Martinson, A. Aun, Joh. Raudepp, J. Asper, P. Lubja, O. Jõgi. Nimetatud komisjon otsustab ühtlasi ka teisi vähema tähtsusega küsimusi. Ühel häälel otsustatakse praegust üheklassilist ministeeriumi kooli ühes koolimaadega Mustvee Eesti elanikkude tarvituseks anda, sellepärast, et see kool eestlaste poolt ja kulul asutatud on ja juba eeltuleval õppeaastal eestikeel õpekeelena sisse seada. Tunnistatakse tarvilikuks Mustvees Eesti õpekeelega kõrgemat algkooli avada, kus venekeel õpeainena sisse seatakse”.

Pöördutigi küsimustega tulevast „Peipsi vabariiki” moodustavate valdade poole. 20.apr. 1917.a. teatas Kokora vallavalitsus, et seal on kokku 2651 hinge, neist 1328 eestlased ja 1323 venelased. Pala vald teatas 21.apr., et seal mõisadega kokku 3026 elanikku, kuid pole ühtegi venelast. Kasepea vald teatas „ Mustvee Eesti Seltskonna Komitee eestseisusele”, et seal elab 812 eestlast ja 2315 venelast. Ka teistest valdadest tuli teateid, andmed on kaduma läinud.

Kavatseti nimelt Pihkva või Peterburi kubermanguga liita Pala, Ranna, Kokora, Kallaste, Kasepea, Mustvee, Lohusuu vallad ja sealt edasi kuni Vasknarvani välja.

Kavatsus ei teostunud, osalt eesti seltskonna kiire ja agara väljaastumise tõttu, osalt aga sellepärast, et varsti tulid veel segasemad ja raskemad ajad – vene vägede täielik kokkuvarisemine, revolutsioon ja sellele järgnev saksa okupatsiooni vägede sissemarssimine.

Eelpool tähendatud sündmuste kohta käivad dokumendid leiti hiljem Mustvee seltsimaja pööningult ja ma sain oma kätte kasutamiseks.

Eesti seltskond kogus valdadest andmeid selleks, et, kui seda tarvis, esitada neid ühes protestikirjaga Vene ajutisele valitsusele.

Hra Silnik teatas mulle ka neist sammudest, mida nad ühes hra Margiga Tartus olid astunud „ Peipsi vabariigi” loomise takistuseks. Nimelt püüdsid nad selles asjas Jaan Tõnissoni jutule pääseda. Tõnissonil olnud aga nii palju tegemist, kõnesi, koosolekuid, et see võimatuks osutus. Viimaks juhatatud neid advokaat Rüütli juurde, kes soovitanud neil äraootavale seisukohale jääda. Tartus valitsevast olukorrast ja meeleolust võis järeldada, et seal millegi suurema vastu valmistati, mille kõrval „ Peipsi vabariigi” küsimus pisiasi oli.

1917.a. lõpp töi ka Torma kihelkonda rohkesti enamluse vaimu. Eriti rohkesti võis seda märgata Mustvees. Ja 1918.a. algas juba täiesti enamluse tähe all. Tegutses tribunal, oli rohkesti igasuguseid komiteesi ja komisjone, milledes kõige agaramalt tegutsesid just noored, poisikese ohtu mehed. Kuid see aeg möödus üldiselt kaunis rahulikult, mingisuguseid vägivalla tegusi ette ei tulnud. Küll aga tehti kord mõne kriminalse kuulsusega mehe poolt katset võimu haarata. Tribunali poolt karistati ja saadeti välja mõned tuntud kurjategijad, nagu Aganitsch, Antropov ja teised. Enamlaste frondi lagunemisega ühenduses lahkusid ka vahepeal võimu oma kätte haaranud vallavanem Beresin, enamlane Petrogradist, kirjatoimetaja Berg / olevat praegu maamõõtja Tallinnas/ ja teised ning andsid asjaajamise endisele valla valitsusele üle, kelle eesotsas oli vallavanem Karl Sildnik/ praegu köster Lohusuus/ – 9.veebruaril sõitsid Mustveest läbi venelaste väeosad ühes 12 veoauto täie riisutud kraamiga. Ka 10 ja 11 veebr. valgusid väeosad. Sai teatavaks, et Mustveesse olid tagasi tulnud ka eespool tähendatud Aganitsch ja Antropov ja ähvardanud siin kohut mõistma hakata, küla põlema panna ning ühes vene väeosadega ära minna.

12 veebr. vangistasid nad kohapeal tegelase Valter Haini, kes oli rahva soovil tribunaalis kaasa töötanud ning meeste väljasaatmiseks kaasa mõjutanud. Mahalaskimise ähvartusel sunniti Hain vallamajasse minema, kus ta luku taha pandi. Kõik terroristid olid sõjariistus ja neile ei juletud vastu hakata. Vähe aja pärast aga vabastati Hain ja sunniti lahkuma. Viimane aga ütles, et ta enne vallamajast ei lahku, kui vallavalitsus ja volikogu kokku kutsutud. Tema, kui volikogu liikme korraldusel kutsuti kohe koosolek kokku. Juba enne oli suur rahvahulk kokku voolanud, mis märatsejate peale taltsutavalt mõjus ja neid eemale sundis.

Koosolekul, vallamajas nõudis Hain, et organiseeritaks ustavatest kohalikkudest meestest kaitsesalgad, kes oma peale võtavad rahva julgeoleku kaitse. Üldine hädaoht sundis mehi, nii eestlasi kui venelasi liituma ja juba samal õhtul pandi patrullid välja. Kõik olid varustatud laskeriistadega ning tuletõrje signaal- pasunatega.

Aganitsch, Antropov ja teised püüdsid oma nõusse meelitada ka alevis olevaid vene sõdureid, kellest suurem osa end enamlasteks nimetas, mõned ka vähemlasteks / sõna „ kommunist” sel ajal veel kuulda ei olnud/. Kuid vene sõdurid ei tahtnud end Mustvee sisemistesse asjadesse segada ja jäid täiesti erapooletuks.

Juba õhtul kuuldus siit-sealt püssipauke. Hiljem muutus paugutamine selgemaks, varsti kõlas ka patrullidelt signaali hääl. Päevased kangelased olid nimelt teisi omasuguseid kaasa kutsunud ja patrullide peale tule avanud. Kuigi nad kedagi ei tabanud, tekitas sarnane tegevus eriti venesoost valvurite seas suurt viha. Otsustati märatsejad surmata. Viimaste seisukord muutus hädaohtlikuks, nad püüdsid põgeneda, kuid saadi kätte ja lasti maha. Hommikuks olid surma saanud Aganitsch, Antropov, Gatschin ja Ossipov. Veel paljusid teisi otsiti, kuid ei leitud.

Sellega oli ka kord jalule seatud. Järgmisel volikogu koosolekul kahetses volikogu liige Baranin / pärast riigikogu liige/ karmi omakohtu teguviisi. Kuid suurem osa elanike olid selle tegevusega rahul. Sest seisukord oli küllalt hädaohtlik ja kui kohalikud elanikud poleks märatsejate vastu õigel ajal julgelt välja astunud, siis oleks võinud verevalamine palju suurem olla.

Valter Haini arreteerimise järel oli kohalikkude tegelaste algatusel saadetud üks mees /Laas/ Jõgevale sakslasi appi kutsuma, sest oli kuulda, et viimased juba seal olla. Kuid sakslaste abi polnud tarviski.

Siin tähendatud teadete eest võlgnen tänu hra Valter Hain`ile Mustveest.

Sõja tagajärjed andsid end ka majanduslikult paljudele tunda. Raha väärtus langes, käsud kuldraha paberi vastu ümber vahetada jne., võttis paljudelt varanduse juba enne revolutsiooni. Siis „Duuma rahad”, „kerenskid” jne. Toiduainete saamine muutus raskemaks. Tulid tšekid ja sabad. Suhkrusabad, jahusabad jne. Leivajahu hind tõusis iga päevaga. Paljudes peredes oli pea ainsaks toiduaineks kartul. Käidi maal ringi toiduaineid ostmas. Talumehed olid nüüd suured mehed. Neid kadestati, kiruti hingehinna pärast, kuid mindi ometi nende palvele. Kuid ka talupoegade seisukord muutus raskeks, kui tulid edaspidi konfiskeerimised, üleskirjutamised, rekvireerimised jne.

Okupatsiooni aeg

Olukord kihelkonnas muutus ikka ärevamaks. Ei teatud palju eestlaste omariikluse algatusest. Kohale jõudsid kuuldused, et kardetud sakslaste vägi varsti kohale jõuab. Kuna aga vahepeal igapool korralagedus oli maad võtmas, siis ei tundnudki sakslaste tulek enam nii kohutavana.

Just vastuoksa paljud kohalikud elanikud nägid neis ainsat pääsemise võimalust. Loodeti vähemalt, et kui juba sakslased tulevad, siis nad ka korra jalule seavad.

17 veebruaril 1918 kell 10 hommikul jõudsidki Mustveesse sakslaste eelvägi, trobikond ratsamehi. Paar päeva enne seda sõitis siit läbi salkkond ümbruskonna mõisnikke. Leidus rohkesti neid, kes sakslastele juubeldads vastu jooksid. Mitmed kohalikud agaramad eestlasedki olid nüüd äkki suured saksad.

Kuid ei saa sellepärast veel kõiki neid, kes sakslaste tuleku üle rõõmustasid – saksameelseteks pidada. Olid ju eelpool tähendatud sündmused rahva ärevile ajanud. Inimesed ei teadnud, mida võib tuua homne päev ei võinud kindlad olla, et nende elu ja varandus kaitstud oleks. Sakslaste tulek tõi paljudele vähemalt välise julgeoleku tunde. Oleks sel rahutul ajal Eestisse tulnud inglased, rootslased või mõni muu rahvas, siis oleks neile samuti rõõmuga vastu jookstud ja neid päästjatena tervitatud. Sellepärast on see sakslastest ülekohtune liialdus, nad neile osakssaanud poolehoidu just enese rahvuse arvele kirjutavad. Oleks Eesti selleks ajaks end juba ise korraldada suutnud, siis oleks ka sakslaste vastuvõtt palju külmem olnud.

Kuid leidus ka neid, kes meelsuse poolest sakslusele kaldusid. „Kadakate” arv kasvas suure kiirusega, paljud eriti neiud, õppisid hoolega saksa keelt. Kes vähegi oskas, püüdis sellega hiilgada.

Ka talurahvas sai varsti mõned sõnad selgeks. Kõigepealt – „Speck und Butter” ja „ Eiger”. Need olid peaaegu esimesed sõnad, millega sakslased taluuksest sisseminnes pererahvast tervitasid. Õpiti ka mõningaid sõimusõnu sakslaste ilmakuulsast sõimusõnade tagavarast. Varsti võis kuulda hädaldavaid hääli: kõik võetakse ära. Vili põllul, munad pesas, siga laudas, piim lüpsikus, midagi ei ole enam oma.

Lühikese okupatsiooni jooksul jõudsid sakslased Eesti rahvast tublisti kurnata. Nad katsusid siit toiduaineid Saksamaale vedada, niipalju kui said. Neil oli ju häda käes. Kodumaalt, omaksetelt, tulid sagedasti kirjad, kus kaevati leivapuuduse üle. Sõjamehed pidid kannatama alatoitluse all. Sõjavange peeti poolnäljas. Siin aga olid sõdurid, nagu „nuuma peal”. Paljud valasid pisaraid, kui väeosade ümberpaigutamise tõttu pidid tagasi sõitma Saksamaale, frondile. Ja varsti jõudsid kohale teated mõnegi lõbusa poisi surmasaamisest. Olid ju tol ajal Saksa-Prantsuse rindel kõige ägedamad võitlused käimas.

Sakslased panid siin karmi korra maksma. Kõigepealt nõuti kõigi laskeriistade äraandmist. Selle käsu vastu eksimise pärast mõisteti üks venelane surma ja kohtuotsus viidi täide Mustvee lähedal „Tammesilla” juures. Suurte plakatide läbi anti sellest rahvale teada ja surnukeha toodi avalikult vallamaja juurde. Kõik pidid nägema, et sakslased nalja ei mõista.

Rahva majapidamises seadsid nad kindla kontrolli sisse. Isegi kalamehed ei võinud oma saagiga teha, mida nad ise tahtsid., vaid pidid selle rannal asuvate valvurite lahkel kaasabil „peremeestele” üle andma, kes siis vähemalt osa saagist kindlaksmääratud hinnaga „ära ostsid”.

Kord peeti Mustvee kirikus sõduritele Jumalateenistust saksa sõjaväe õpetaja poolt. Kõige sagedamini tulid jutluses ette sõnad: mõõk, võitlus, võit. Isegi kantsli muutsid nad milistaristlise propaganda paigaks. Ometi oli sõdurite seas palju neid, kelle omaksed kodumaal poolnäljas olid, vabad, perekonna inimesed. Mehed kes kõik sõjakoledused läbi elanud ja midagi muud nii väga ei igatsenud, kui rahu.

Eestlastele, välja arvatud teatud hulk kadakaid, oli terve okupatsiooni aeg pimedaks ööks. Ei tohtinud väljendada midagi sarnast, mis sakslastele meeldinud poleks. Siit-sealt pääsesid kohelkonda kuuldused, et Eesti Vabariik olla välja kuulutatud. Sellest võidi aga ainult salaja rääkida.

Mustvee alevit tabas 1918.a. suvel eriliselt raske õnnetus: suur tulekahi, mis alevi keskkoha varemeks muutis. Peipsi äärsetes külades on tulekahjud sagedasteks nähtusteks. Ligistikku asuvad elumajad ja kõrvalhooned annavad tule lahtipuhkemise korral selle levimisele imesoodsaid võimalusi. Mustvee tulekahi puhkes varahommikul ja paari tunni jooksul oli juba paarkümmend maja leekides. Sadanded inimesed võtsid kustutustöödest osa, ka saksa sõjaväe osad. Töötati ennastsalgavalt terve päev ja alles õhtupoolikul oli tulele piir pandud, vähe aega enne Tartu mootorpritsi kohale jõudmist. Kuid veel mitu päeva suitsesid ahervaremed.

On raske kirjeldada ahastust ja meeleheidet, mis peegeldus sadandete inimeste silmis. Umbes 150 hoonet hävis tules ühes suure osa varandusega. Paljud liikusid puupaljalt varemete ümber. Tules olid hävinenud ka alevi kõige suuremad ja ilusamad majad.

Sõjaaastad möödusid Mustvee alevile ja Torma kihelkonnale üldse kaunis õnnelikult, ilma suuremate lahinguteta. Kuid Mustvee tulekahi jättis mulje, nagu oleks siin ägedad lahingud ja pommitamised sündinud. Mitmedki võõrad, kes juhtusid Mustveesse tulema küsisid millal on siin lahinguid löödud.

Möödus hulk aastaid, kui alevirahvas jälle kosus ja suutis uusi hooneid ehitama hakata. Kuid veel praegugi on seal rohkesti varemeid leida.

Okupatsiooni aeg kestis lühikest aega. Juba sügisel 1918 hakkasid liikuma kuuldused, et sakslastel sõjas halvasti läheb. See tekitas lootust Eesti seltskonnas. Välise surve tõttu hoidsid mehed kokku ja püüdsid tasapisi oma asju korraldada. Mustvee tegelased koondusid uuesti asutatud Eesti Haridusseltsi ümber ja kavatsesid asutada Mustveesse emakeelset keskkooli. Kool avati 1.sept. 1918.a. ilma saksa valitsuselt luba saamata. Asuti töötama endise ministeeriumi kooli ruumidesse, kuna kõrgema algkooli või linnakooli maja oli mahapõlenud. See on tähelepanu vääriv sündmus, kui tolleaegset olukorda arvesse võtta. Haridusselts, alles 5 kuud vana, suutis12 õpetajale elamisväärilist palka maksta. Seda ainult selle tõttu, et väline surve oli koodunud ühte terve eesti seltskonna, väljaarvatud kasakad. Olid valmis ka majanduslisi ohvreid kandma.

Punaste aeg

Hilisügisel lahkusid sakslased. Kuid ajad muutusid veelgi ärevamaks. Varsti levines teade, et on tulemas uus sõda, punavägede vastu.

Kuid noor Eesti ei olnud end veel tarvilisel määral korraldada suutnud. Mustvees liikusid küll mõningad eesti sõdurid, üks ohvitser küsis ka koolipoistelt, kes oleks valmis lähenevatele punastele vastu astuma.Mõned andsid nõusoleku. Kuid tundus, et vatupanemisest midagi välja ei tule. Sest”valgeid” oli niivõrd vähe. /Rahvas nimetas siis eesti sõdureid lihtsalt „Valgeteks”/.

Enamikule venelastest olid punased oodatud külalisteks. Varsti jõudsidki kohale kuuldused, et punavägi jõudnud juba Lohusuusse. Seal löödi lahing, milles ka mõned eestlased surma said.

Mustvees peatus sel ajal salkkond eesti sõdureid ühe ohvitseri juhatusel. Venelased sattusid ärevusse. Kartsid nimelt, et hakatakse viimaks Mustvees lahingut lööma. Ühel hommikul kuuldus kusagilt kaugelt vahetpidamata suurtüki mürinat. See tegi venelastele hirmu. Paarkümmend vanameest ühe auväärse habemiku juhatusel moodustasid saatkonna ja sammusid Oskar Leibi maja juurde, kus asus „valgete” peakorter, ohvitser ja paar-kolm sõdurit, kes parajasti olid ametis asjade kokkupakkimisega taganemiseks. Habemik venelane palus siis valgete pealikut, et see nende alevit hoiaks, ega hakkaks alevis lahingut lööma. Lasud igapidi välja paista, et see ka täiesti asjata oleks. Näis et neil punavägedest väga hea arvamine oli ja nad nende tulekut aina ootasid. Kuna suurtükimürin edasi kestis, tähendas vanamees punaste kohta: nihutavad oma suurtükiväe viie versta võrra lähemale ja meie olemegi kadunud. Pärast selgus, et suurtükimürinas olid süüdi koguni inglaste sõjalaevad Eesti rannikul.

Muidugi ei tulnud punastele vastupanust midagi välja ning 14 detsembri öösel jõudsid nende kaunis korratud väeosad Mustvee alevisse. Inimesed olid hirmul, kartes et nüüd midagi hirmsat sündida võib. Kuid esialgu jäi kõik rahulikuks. Need, kel erilist põhjust oli punaseid karta, olid juba aegsasti alevikust lahkunud.

Venelaste, aga ka eestlaste hulgas oli rohkesti neid, kes punaste tulekust rõõmu tundsid ja lootsid, et nüüd tulebki see kauaoodatud paradiis.

Mustveest 8 kilomeetrit eemal, Kõnnu küla juures löödi punastega lahingut, kus mõlemilt poolt mõned mehed surma said.

Ka Mustvee alevi rahvas sai varsti verist vaatepilti näha. Varsti peale punaste sissejõudmist tabati mõni kilomeeter eemal küüdimees ühes kolme eesti sõduriga. Võeti kinni ja veeti Mustvee alevi vahelt läbi. Punaste salga eesotsas olid mõned kirgiisid, kes vangistatuid mõõkadega peksid.Pealtvaatajate venelaste hulgas leidus neid, kes vangistatute peksmisest meelehead tundsid ja soovitasid, et neid maha löödaks. Alevi venepoolsesse osasse jõudes laskis kirgiis hobuse kõrval sammuvale küüdimehele kuuli pähe. Mees langes kummuli tee peale ja jäigi sinna. Vähe maad eemal kästi ühel vangistatul reelt maha astuda ja ta pea raiuti puruks. Umbes kilomeeter eemal tehti sedasama ka teise vangiga. Kolmandat hoiti vist Lohusuu rahava jaoks.

See kõik sündis suure rahvahulga silma all. Toores pilt, mis paljudesse masendava mulje jättis. Mitte aga kõigisse, sest leidus venelasi, nii vanu kui ka noori poisikesi, kes veel surnukehi jalaga tõukasid ja neid hirvitasid.

Vaatamata verisele algusele, läks Mustvee rahval ja Torma kihelkonna elanikkel üldse punaste aeg kaunis rahulikult mööda. Kuigi mõnel pool, ka Avinurmes, olla tehtud „musta nimekirju” nende kohta, keda hukata tuleks. Avinurme õpetajamaja roojastati ja põletati osa arhiivi.

Leidus ka neid, kes punaväkke astusid ja „valgete vastu sõdima läksid”. Enamasti noorukesed, kriminaalse või kakleja kuulsusega poisid. Mõned neist jäid pärast Eestisse elama, mõned pidid aga Venemaale minema. Paar meest said ka surma.

Paljud kahetsesid, et punaste poole läks ka Mustvee preestri Antonovi poeg, kellest paljud lugu pidasid. Poiss sai vist mingisuguseks „komendandiks” ja pidi Eestist ühes punastega lahkuma. Jäigi kadunuks.

Punaste aeg lõppes pea. Juba 14. jaanuaril 1919 taganesid nad lähenevate eesti väeosad eest ja sõitsid pikkades voorides Mustveest läbi. Regedel taludest riisutud tapetud sead ja palju muud kraami. Olukord muutus nüüd hoopis teistsuguseks.