Ivar Raig lõhestab

Ivar Raig: Euro lõhestab Eestit rohkem kui Savisaar (119)

Ivar Raig, Tallinna Ülikooli professor
www.DELFI.ee
31. detsember 2010 12:00
                     

Sel aastavahetusel tähistatakse euro kasutuselevõttu Eestis arvatavasti üpris erinevalt.

Üks seltskond joob euro tervituseks ehtsat šampanjat ja vaatab uhket ilutulestikku, ümberringi piduroad ja pühadekuusedki eurokujutistega ehitud. Üks osa Eesti rahvast võtab aga klaasikese vahuveini või pitsi viina Eesti krooni matuste puhul. 

Tõenäoliselt annab president vabariigi aastapäeva puhul hulgale ametnikele aurahad euro kasutuselevõtu eest, kuigi viimaste küsitluste andmetel on rahva toetus eurole oodatud suure tõusu asemel hoopis langenud. Konjunktuuriinstituudi viimase, detsembri lõpus korraldatud küstluse järgi peab euro kasutuselevõttu postiivseks vaid 25 protsenti ning negatiivseks 34 protsenti eestimaalastest, ülejäänud jäid neutraalseks või ei osanud vastata. Toetus eurole oli keskmisest madalam vanemate ja vaesemate inimeste hulgas, suurem rikaste hulgas.  

Euro kasutuselevõtuga seotud lootused ja hirmud on pika aja jooksul lõhestanud Eestit rohkem kui Savisaare skandaalid.

Ühed loodavad eurost verevahetust kriisihaigele majandusele, uusi investeeringud, vahenduskulude ja tööpuuduse vähenemist, vabanemist krooni devalveerimise riskist ja usalduse suurenemist Eesti riigi vastu.

Teised aga kardavad, et toidukaupade ja paljude teenuste hinnad tõusevad peagi Euroopa keskmiste või isegi Skandinaavia hindade tasemele, kuid palgad mitte; et majanduskeskkond muutub veelgi bürokraatlikumaks, tööpuudus hakkab uuesti tõusma ning Eestil, rahaliidu kõige vaesemal riigil, tuleb peagi hakata osalema jõukamate, kuid võlgades siplevate euroala riikide arvete kinnimaksmisel.

Viimaste hulgas on ka neid, kes võrdlevad eurotsooniga liitumist astumisega uppumatuks peetud Titanicu pardele, mis läks orkestrihelide saatel põhja. Hästi teeninud kroonist loobumist võidakse aga tõlgendada isegi kui rahva ja EV põhiseaduse paragrahv 111 reetmist, sest demokraatliku riigi juhtidel peaks olema kombeks arvestada rahva enamuse arvamuste ja hirmudega.

Demagoogilisena kõlab jutt, et 2003. aasta rahvahääletusega Euroopa Liitu astumise ja põhiseaduse täiendamise küsimuses kiitis rahvas heaks ka rahaliitu astumise otsuse, sest meie liitumine toimub Euroopa viimaste kümnendite kõige sügavama majanduskriisi tingimustes, mida rahvas ei osanud 2003. aastal kindlasti ette näha.

Mõistagi polnuks Eestil pääsu euroalast, kuid vastutus euroalaga ühinemise ajastatuse eest 2011. aastal (mitte juba 2007. või näiteks 2018. aastal) jääb kahtlemata tänaste juhtide kanda.

Eesti pingutas Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumide täitmiseks majanduse sügavas kriisiseisundis, kuid nende näitajate edasine püsimine nõutud piires ei pruugi olla jätkusuutlik ja isegi mitte ratsionaalne, sest meie majandustsükkel on teistsuguses arengufaasis kui vana Euroopa majandus ning Eesti suhteliselt madala arengutaseme (63 protsenti EL keskmisest) jaoks on vaja teistsugust majandus- ja rahanduspoliitikat kui kõrgelt arenenud riikide jaoks.

Eestil on vaja veel vähemalt ühte kõrge majanduskasvu ja inflatsiooniga perioodi, et viia läbi vajalikud majanduse struktuursed reformid ja jõuda lähemale EL riikide keskmistele sissetulekute ja hindade tasemele. Nüüd jääb meie majanduskasv ilmselt loodetust väiksemaks ning kasvavaks mureks saab haridus- ja sotsiaalteenuste alarahastatus. Eurolaevale pääsemise nimel on neid kulutusi eelarvekärbetega vähendatud kriitilise tasemeni.

Kuidas hakkab maailma suuruselt teise valuutalaeva uutel reisijatel Eestist minema ja kuidas nad eluga uues keskkonnas kohanevad, selgub alles aastate pärast. Seni võib ainult Eesti Panga president olla kindel, et saab mugava istekoha Euroopa Keskpanga juhtide suure laua ümber. Kuid elu peab käima ka põhjakajutites ja äärealadel.

Eestis vohav majanduslik individualism peaks saama rohkem põimitud rahvusliku koostegutsemisega mitte ainult sugulaste ja omavalitsuste, vaid ka riigi tasandil. On vaja tarmukaid ideid ja lahendusi uues majanduskeskkonnas paremini hakkama saamiseks. Eesti kroonil oli ju mitte ainult raha tähendus, rahavahetus on palju enam kui vaid tehniline protseduur. Kroonist sai iseseisvuse ja rahvuskultuuri märk ja kandja ning oluline siseturu kaitsja. Nüüd on vaja leida uued meetmed, mis hakkaksid toetama Eesti omariiklust, kultuuri ja majandust. Euro ei asenda krooni mitmeid tähendusi.

Aasta jooksul selgub, kuivõrd õigeks osutuvad nii piiritute eurooptimistide kui ka paadunud euroskeptikute väited ja ennustused. Eesti europoliitika üks tõehetk saabub aga juba Riigikogu ja EV presidendi valimistel, kus antakse ka esimesed hinnangud euro kasutuselevõtuga toimunud muutuste kohta. Igal juhul peavad võimulolijad nüüd viie rikkama riigi hulka jõudmise loosungi asemel piirduma pigem eesmärgiga saada lahti rahaliidu vaesema riigi staatusest ja jõuda pisut lähemale EL riikide keskmisele majandusarengu ja sissetulekute tasemele.

Püsivamad muutused ja suuremad probleemid seoses euroga tekivad aga alles siis, kui selgub, kas eurotsooni ennast tabavad Titanicu mured.

Hoiatavaid märke oli 2010.aastal juba mitmeid – kevadel Kreeka maksevõimetus ja hilissügisel Iirimaa panganduskriis. Lisaks alandati äsja rahvusvaheliste finantsagentuuride poolt Portugali ja Hispaania riigivõlakirjade reitinguid. Riigieelave suure defitsiidiga vaevlevad veel Belgia, Itaalia ja mitmed teised euroala riigid.

Siinkohal viitan majandusteadlaste poolt välja töötatud optimaalse valuutapiirkonna teooriale ning kolme Nobeli majanduspreemia laureaadi (R. Mundell, M. Friedman ja P. Krugman) arvamustele, kes erinevatel aegadel on juhtinud EL juhtide tähelepanu asjaolule, et rahaliidu eduka toimimise eelduseks on nii majanduslike kriteeriumide kui ka föderaalriiklike poliitiliste kokkulepete olemasolu ja täpne täitmine.

Praegu aga ei suuda enamus euroala riike jälgida nn Maastrichti kriteeriume ja „Stabiilsuse ja kasvu pakti“ sätted. Poliitilisi kokkuleppeid rahaliidu tagamiseks ja ühise fiskaalpoliitika kujundamiseks on pidevalt edasi lükatud. Nende kokkulepete sõlmimise katsed kukkusid läbi nii Euroopa Põhiseaduse kehtestamisel 2005. aastal kui ka EL Ülemkogu viimastel istungitel.

EL riigid (sh suurriigid) on hiigelvõlgades, mis on seadnud ohtu eurotsooni riikide ja euro usaldusväärsuse. 2011. aastal võib see probleem veelgi teravneda, kui maksejõuetus tabab Portugali ja Hispaaniat. Nende riikide probleemide lahendamiseks on vaja juba kordades rohkem vahendeid kui Kreeka ja Iirimaa puhul ning siis võib isegi Saksamaa ja Prantsusmaa pingutustest väheks jääda.

Kas, millal ja kuidas eurotsooni lagunemine jätkub, sõltub paljudest asjaoludest, millest otsutavad on Euroopa suurriikide omavahelised kokkulepped ning Euroopa Liidu suhted Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga.

Ajaks, mil eurotsoon võib laguneda (näiteks 2013, kui selgub Kreeka võimetus maksta tagasi saadud abirahad), peaks ka Eestil olema plaan, kuidas hakata kujundama uut rahapoliitikat. Üheks võimaluseks oleks taotleda Rootsi krooni kasutuselevõttu, sest juba praegu on ligi 90 protsenti Eesti rahadest Rootsi pankade hallata. Teiseks võimaluseks võib kujuneda ühinemine Skandinaavia rahaliiduga, mis võib tekkida Rootsi, Taani ja Norra koostöös. 

Autor on Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia majanduspoliitika professor.