Arvestades olukorda tänases majanduses ei peaks 2011. aasta riigikogu valimistel kandideerima inimesed, kes ei suuda omalt poolt välja pakkuda konkreetset ja Eesti jaoks toimivat majanduslahendust. Kiledahäälselt ja pisarsilmil selgitada, kuidas raha kulutama peab ja kui halvad on kõik teised, oskab igaüks.

Kõik kandidaadid peaksid ausalt peeglisse vaatama ja endalt küsima, et kas nad on ikka need, kes Eestit täna edasi viia suudavad. Küsimus ei ole mitte selles, et kõigis kandidaatides ei oleks suurepäraseid isikuomadusi või põnevaid ideid. Täna tuleb kontsentreeruda riigi majandusmootori käimasaamisele ja seega vajame parlamenti „rahaleidjaid” – inimesi, kes suudavad riigis jälle raha liikuma panna. Kui mülkast väljas oleme ja raha palju, küll siis jõuab ka teiste teemadega tegeleda.

Igalt kandidaadilt 200 lehekülge majandusideid

Saabuvatel valimistel kandideerimise nõudeks peaks olema vähemalt 200 lehekülge trükiteksti majanduskontseptsiooni igalt kandidaadilt. Potentsiaalne riigikogulane peab omama täpset arusaamist sellest, mis Eesti majanduses täna tegelikult toimub ja mida tuleks ette võtta. Kui inimene suudab paarisajal leheküljel oma majandusalased mõtted lahti kirjutada, siis on ta ilmselt selle teema põhjalikult läbi mõelnud. Teiselt poolt annab see 200 lehekülge valijale võimaluse hinnata, kas kandidaat on kompetentne ja kas tasub oma häälega toetada just seda majanduspoliitilist lähenemist.

Kahtlemata võib häid ideid üles lugeda paaril leheküljel, kuid sellest on täna vähe. Me vajame tehniliselt läbitöötatud terviklahendusi, mitte tühje hüüdlauseid. Mis kasu on näiteks loosungist, et toome välisinvesteeringuid ja elavdame ettevõtlust, kui kandidaadil puudub väiksemgi arusaam välisinvestori Eestisse tuleku võimalikest tingimustest või reaalsetest ettevõtlust elavdada võivatest abinõudest.

Majanduspoliitiliselt on kahtlemata oluline see, kas makse kogutakse astmeliselt või lineaarselt ja kas maksuamet saadetakse eelkõige eraisikute või ettevõtete kaela. Täna riigivõimu juurde pürgivatelt poliitikutelt tahaks aga teada enamat – nimelt mida selle rahaga plaanitakse teha. Mitte tühja juttu ja demagoogiat riigieelarve ridade ümber, vaid seda, et kuidas rahvalt ära võetud raha reaalselt meie riigile uue hoo annab, kuidas see raha teenima pannakse ja kuidas selle raha abil riigi elanikud ennast varsti jõukamalt tunda suudaksid.

Me ei vaja valijate petmist ja niisama ringiuhamist

Prooviks nendel valimistel vältida olukorda, kus riigikogu liikmekandidaat valimisüritusel pisaraid silma meelitades selgitab, kuidas ta asub võitlusesse vaeste, päästetöötajate, õpetajate, politseinike või teab veel kelle eest, kuid unustab oma missiooni niipea, kui valimiskoosoleku ruumist väljub. Patriootiliselt esinenud kandidaadi peas jäävad keerlema vaid mõtted sellest, mitu häält äsjalõppenud üritus juurde võis tuua, kui palju see maksma läks ja mitu sammu see kandidaadi miljonipalgale lähemale viis.

Valijad tahavad, et neid lõpuks kuulda võetaks ja nende huve ka tegelikult Toompeal esindataks. Inimestele tuleb anda võimalus hääletada kandidaadi poolt, kes ei oleks väljas lihtsalt häälte väljapetmise peal, tahaks reaalselt oma lubadusi täita ja kellel oleks ka jõudu, et asju läbi suruda. Valijad peavad seekordsel valimistel parlamenti pürgijaid veenma, et Eesti rahvas ei ole päris lambakari ja igasutust sousti ei osta.

Valijad ei taha näha niisama ringiuhamist ja targutamist. Vähemalt mitte nende poliitikute puhul, kes juba ametis on ja enda propagandat nii või teisiti rahvapalgal olles teeksid. Selle propagandaaja võiksid nad kulutada millegi ärategemisele, mis Eestile kasulik oleks ja mille puhul rahva käest saadud palk paremini väljateenituna ja riigikassast tulnud kulude kompensatsioon asjalikumalt kulutatuna tunduks. Reaalse tulemuse eest saab palju rohkem hääli kui silmakirjalikkusest nõretava oraatorite konkursi eest.

Riigikogu ei ole mõeldud lapsepõlve pikenduseks

Kriisiperioodi riigikogu vajab kogemust ja võimet elust aru saada. Parlament ei ole mõeldud noortele lapsepõlve pikenduseks, seda eriti praegusel otsustaval ajal. Kahtlemata on kena näha Toompeal ringi jooksmas entusiastlikke ja aktiivseid 20-ndates või 30-ndates eluaastates parlamendi liikmeid, kuid Eesti inimesed vajavad täna juhtidelt kogemust ja elutarkust.

Loomulikult ei ole noor vanus mingiks puuduseks, kuid vähesed elatud aastad ei võimalda veel iga kord vahet teha, kas riigikogu on meelelahutusasutus või koht, kus täie vastutustundega tuleb väikest riiki maailmamajanduse ohtude vahelt läbi juhtida.

Iga Eesti eest muretsev inimene on huvitatud oma riigi tulevikust. Hea võimalus selleks omapoolne panus anda on praakida järgmistelt riigikogu valimistelt välja silmakirjalikkus, manipulatsioon, omakasu ja ebakompetentsus. Valija on see, kes võtab parlamendiliikme oma palgale, esitab nõudmised ja kontrollib kandidaadi vastavust. Seda kõike saab teha ja sellesse tuleb suhtuda põhjalikult. Ainuke probleem, mille seaduseloojad on vaikselt süsteemi sisse programmeerinud, on see, et riigikogu liikmeid ei saa ametisse valida katseajaga. Seega tuleb eriti palju vaeva näha selleks, et kandidaadi tõeline pale juba kandideerimise perioodil avalduks.