Jätke mu ema rahule!

Kadri Paas

http://www.sloleht.ee/fotod/2006/08/26/x-ema.jpg” rel=lightbox>

VALUS ON: Presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves tahab, et poliitvastased tema ema ja ülejäänud suguvõsa poliitvõitlusest välja jätaksid, sest lapsendatu elusaatus on niigi ränk.
Arno Saar

Presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves palub oma 79aastase ema rahule jätta. «Mul on isiklikult valus lugeda seda soppa ja spekulatsioone, mida temaga seoses on viimasel ajal kirjutatud,» sõnab Ilves.

Poliitilised vastased on presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvese suguvõsa traagilise ja keerulise saatuse lahkamise sellise innuga ette võtnud, et Ilves otsustas oma 79aastase ema poliitvõitluse eest USAsse varjule saata. Seda enam, et eakas daam elas kaks aastat tagasi üle insuldi ja raske südamelõikuse, millest ta siiani lõplikult toibunud pole.

Samas ei saa Ilves eitada, et tema suguvõsa loos on hulk musti auke ning suuri küsimärke.

Nüüdne presidendikandidaat on sündinud 1953. aastal Stockholmis, tema ema Irene aga 1927. aastal Leningradis. Esialgu pandi tüdrukule väidetavalt nimeks hoopis Iraida, sest lapsukese ema oli venelanna. Kuidas laps kõigest kaheaastaselt Nõukogude Venemaalt raudse eesriide tagant kodanlikku Eestisse sattus, on siiani segane. Irene kasvatasid siin üles tema lihase ema õde koos oma mehega, keda tüdruk pidaski enda vanemateks. See, et tädi ja tädimees on tegelikult tema kasuvanemad, selgunud alles aastaid hiljem.

Lisaks ei tea Ilves isegi, kes on tema ema isa.

Ajalugu vaikib ka sellest, kas Irene tädimehe (ehk kasuisa) vend Hans Rebane võis aidata kaasa lapse smugeldamisele kommunismi kantsist vabasse Eestisse. Igatahes oli Hans tollal mõjukas poliitik: 1927–1928 välisminister ning pärast seda suursaadik Soomes.

Toomas Hendrik Ilves, alustame algusest: kes on teie ema ja isa?

«Ema Irene on sündinud 1927. Isa Endel sündis 1923 ja suri 1991. Nad kohtusid Rootsis, abiellusid seal 1950 ja mina sündisin 1953 Stockholmis.»

Mis rahvusest on teie vanemad?

«Mõlemad on eestlased, Eesti Vabariigi kodanikud. Minu emapoolne vanaisa on eestlane, emapoolne vanaema venelanna. Nõukogude Venemaal sündinud ema lapsendati kaheaastasena eesti peresse. Ta kasvas, käis koolis ja elas Eestis ja Eesti kultuurikeskonnas 1944. aasta sügiseni, mil kogu pere Nõukogude vägede eest Rootsi põgenes. Seal ja hiljem ka USAs hoiti alles eesti keelt ja kultuuri. Seda õpetasid mu vanemad ja vanavanemad ka minule ja mu vennale ning hiljem minu lastele.»

Kes on teie ema vanemad?

«Mu ema ema ja tema kasuema on lähisugulased – õed, kes elasid Peterburis. Üks õdedest abiellus eestlasega (ärimees Peeter Rebasega – toim.) ja lahkus revolutsiooni jalust Eestisse. Teine õde jäi Venemaale. Tema tütar ongi minu ema, kes õnnestus väikese lapsena Eestisse toimetada.

Tegelikult on küsimus nii minu ema kui kelle tahes lapsendatud lapse bioloogiliste vanemate kohta kohatu. Tuleb teadvustada, et kõik lapsendamisega seotu on nii lapsele kui ka vanematele rohkem või vähem traumaatiline kogemus. Adopteeritud laste vanemad suhtuvad oma lastesse samamoodi kui teised vanemad ja loodavad, et nende lapsed peavadki neid oma pärisvanemateks. Millalgi tuleb see (tõe) teadasaamine. Aga mitte alati. Seda valu ja neid emotsioone ei tasu alahinnata. Ja just selleks, et inimesi sellest valust säästa, peetaksegi üldiselt heaks tavaks mitte uurida (välja) niinimetatud tegelikke vanemaid. Ka seadus kaitseb nii kasuvanemaid kui ka -lapsi ses küsimuses.

Mõni inimene tahab sellest kõigest täiskasvanuna rääkida, mõni mitte. Minu emale on see isiklik ja valus teema. Meil ei olnud sellest kodus juttu. Ise sain sellest teada oma kadunud isalt.»

Mis rahvusest on teie ema vanemad?

«Nagu öeldud – ema ema oli venelanna. Rohkem ma ei tea.»

Kuidas Irene ikkagi Eestisse toimetati?

«Ma ei tea! Sellest ei olnud kodus juttu. Kahtlen, kas ema isegi seda teab või mäletab – ta oli siis ju väike laps. Ema tervis ei ole (nii) hea, et seda temalt küsima minna ja panna neid emotsioone läbi elama. Tahan teda sellest siiralt säästa.»

Kas te ei karda, et presidendiks saades annab teie ema siiani mitte päris selge päritolu vastastele – kas või Venemaale – põhjuse teid kuidagi rünnata?

«Ei karda! Kuidas ja millega saaks (mind sellega) manipuleerida? See on absurd! Kui seda oleks tahetud teha, oleks seda juba ammu tehtud. Välisminister on ju välispoliitikas kaugelt olulisem tegelane kui president. Olin viis aastat välisminister ja tegelesin otseselt Moskvale väga palju muret tekitanud küsimustega – Eesti viimisega NATOsse ja Euroopa Liitu. Samuti OSCE missiooni lahkumisega Eestist. Enne seda suursaadikuna ka Vene vägede väljaviimisega. Kui oleks midagi manipuleerida või survestada, siis oleks see kõik juba ammu ära olnud!

Minu elu, tegevus ja isiklik elu on olnud küllaltki avalik. Sellest on mõnikord kirjutatud rohkemgi, kui mulle isiklikult meeldiks. Kuid selle kõige eest ma vastutan ise! Sellest oskan ja saan ma rääkida. Mu ema aga on ligi 80 aastat vana ja mul on isiklikult valus lugeda seda soppa ja spekulatsioone, mida temaga seoses on viimasel ajal kirjutatud.»

«Kandidaadi teki alla pole vaja pugeda!»

Avalikkuse jaoks on oluline kõik, mis võib mõjutada valijate otsust valitava teovõime ja hilisema avaliku käitumise hindamisel,» toonitab ühiskonnateadlane Ivar Tallo . «Olulisuse määramisel peab aga lähtuma mõistlikkusest ja inimlikkusest. Allan Alaküla (Keskerakonna ajalehe Kesknädal juht – toim.) «paljastused» Toomas Hendrik Ilvesest on selgelt ebamõistlikud ja ajavad toonilt ning tagamõttelt iiveldama.»

Kui palju peaks rahvas siiski teadma presidendikandidaadi tegevusest ja minevikust?

«Päris palju, sest kandidaadi tänased ja eilsed tegemised on ju aluseks tema tulevase võimaliku tegevuse kohta hinnangu andmisel.»

Aga isiklikust elust ja suguvõsast?

«Isikliku elu puhul võiks kasutada levinud lähenemist: kui inimene on isiklikust elust teinud avalikkuse asja, võib kirjutada ka sellest, mida kandidaat ehk ei taha näidata. Samas olen veendunud, et kandidaadi teki alla ja koerakuuti pole vaja pugeda. Päritolu ja lapsepõlv on midagi, mida inimene ise ei saa kontrollida ega selle eest vastutada.»

Kuid kandidaadi tervis?

«Kandidaat ja teda edutavad isikud peavad selle otsuse ise tegema – kas presidendikandidaat ikka suudab seda ametit pidada. Nii et tervisekontroll enne valimist on jama. Küll aga võib avalikkusele huvi pakkuda teave suurematest-olulisematest tervisehädadest.