Jõulud südames

Võib-olla mu lapsepõlves oligi mõni jõul lumeta – ma ei mäleta. Sest meelde on kinnistunud sellest ajast just jõuluõhtune lumehelveste tants tumeda taeva ja kõrgete hangede vahel. Küünlad kuusel, kalmudel, suur põlev latern kaevu juures – ja väiksemad laudas aampalkide konksudes loomadele jõuluvalgust jagamas; neid ning muidki mälupilte raamistab lumi ja pakane. Mida kaugemale aastad mind lapsepõlvest kannavad, seda harvemad on valged jõulud. Kui aga ilmavana sellise kingituse teeb, siis tekitab see eriliselt pühaliku tunde, kraamides eelnevalt puhtaks kõik hingesopid, et täita need kaunite meenutuste ja õnnestavate lootuste puhta helendusega.

Minu jõulud

Need on alati olnud kodused, vaiksed ja rahulikud – neisse on jagunud nii kurbuse silmavett kui rõõmupisaraid, sest õnnetus ja õnn käivad ikka paarikaupa; mitte kunagi aga pole jõuluaeg mind masendanud, vaid mu hinge tõstnud ja ülendanud. Varasemail aastail ma lausa PIDIN jõuluõhtul kirikusse jõudma; see oli siis, kui ma veel ei mõistnud, et Jumal on kõikjal – metsaveerel, kalmuaias, minus eneses. Kirikud on mu kodukohast kaugel, bussiajad ei klapi ning ümbritsev rahvarohkus nüüd pigem ahistab kui abistab. Ma ei usu, et Jumal pahandab, kui ma kõnelen Temaga otse, vahemeeste abita. Me tunneme teineteisest rohkem rõõmu kahekesi olles. Pühade hakul eriti.

(Meenutan sageli aastatetagust elupilti, mil jõulu-eeli üks memm tahtis rajoonilinna toidupoest piparkoogitainast osta. Müüja pakkus talle valmispräänikuid. Neid memm ei tahtnud; ta soovis ise küpsetada, et mitte lastelastes tekitada ostetud pühade tunnet. Mulle pihtis memm usalduslikult, et tainagi peaks ise tegema, aga kõiki maitseaineid pole ja nii võib tegu untsu minna. Istusime siis bussiootepingile ja tuletasime meelde, mida taina jaoks tarvis läheb. Panime kõik paberile kirja; üks leheke jäi mulle, teine memmele. Kodus lappasin veel retseptiraamatuid ja – kuigi osa komponente jäi puudu – tegin taina valmis. Piparkoogid igatahes said imehead; pisut lapsepõlvemälestuste mekiga. Ma ei tea, mida arvasid memme küpsetistest tema lapselapsed, aga omatehtud pühade väärtus on ostetuist kordi suurem – kui seda muidugi õigesti hinnata osatakse.)

Oma häbiks pean siinkohal tunnistama, et mitmeid aastaid ostan minagi poest valmistaina, aga küpsetan küll ise – lõhna, meeleolu ja veel millegi sõnulseletamatu pärast. Kui praeahju välja lülitan, naudin mõne viivu magusvürtsikat hõngu ja siis lähen kalmistule küünlaid süütama. Seal on minu jõuluõhtune palvela. Hiljem kodus oma väikese pere seltsis tajun vaimu ja füüsise rahulikku tasakaalustumist – olen valmis selleks, et jõululaps võiks taas minusse sündida.

Pühadest pühadeni

Üks aasta jõulust jõuluni on ühtaegu pikk ja lühike. Mida aeglasemalt me ruttame, seda rohkem jõuame kõrvalkõndijaid märgata; ülejala joostes napib aega endalegi. Praegu räägitakse pidevalt jõulustressist – ja seda kontekstis, et kingituste valimine on vaevarikas, ostmine kulukas ja ööpäevas on liialt vähe tunde. Nõnda me tekitamegi ostetud pühi. Miks peab kingituste virn kuusest kõrgem olema? Miks üldse peab uhke kuusk toas surema? Vaigulõhna saab ka okstest paraja annuse (kui me õhuvärskendajaga ei liialda). Miks peab rahakoti tühjaks pigistama, et osta kalleid ja sageli tarbetuid vidinaid? Lähedasele inimesele saab rõõmu valmistada ka suurt raha kulutamata. Kui üldse jõulude ajal tusane olla, siis sellepärast, et me arutult laristades aina asjadekesksemaks muutume. Jõulud on ju rahupühad, võtame siis asja rahulikult. Jeesuslaps sündis õlgedele ja läks surma ristipuul. Aga meie? Teeme kirevaid kulinaid kokku kuhjates elusast loodusest oma hinge ristipuu? Haridusminister tahab ilusa emakeelse lause maailma helisema viia. Mis tunne on aga tasa üle silla sõita, kui metsast igirohelist enam silma ei paista? Päälinnas käis grupp loodusesõpru puid kallistamas – ehk on neil edaspidi arukust kuusekaitse ühing moodustada; mingil hetkel võivad muidu puud otsa saada ja kändude embamine osutub üsna keeruliseks, kui just päkapikumõõtu pole. Eesti südamelinnas said lapsed jõulupakke ühe inimese käest, aga tegelikult rahva raha eest! Laste pärast on rõõm, riigikogujale mõeldes häbi. (Igakuise umbes 60 000 krooni suuruse kuusissetulekuga härra oleks võinud kord aastas 25 000 küll oma isiklikult pangaarvelt võtta – ja ka siis poleks oma heateoga sobinud igas telekanalis kekutada.)

Kuigi üksikud tõrvatilgad häätegude mett pisut rikuvad, pole HEADUS õnneks ilmast otsa saanud. Eestil on põhjust uhke olla paljude oma kodanike üle ja hea najal on riigil kergem püsida – aastast aastasse, jõulust jõuluni. Kunstnik Ilon Wikland edastas meile soovi, et püüaksime elada rahus ja rahulikumalt, pööraksime tähelepanu hingeväärtustele; vähem rabeleda, vähem osta, vähem raisata… Nii lihtne see ongi. Muudame ennast… ja küllap siis muutub ka maailm.

Must valgeks

Kuldsuu suudab musta valgeks rääkida küll. Musti jõule valgeteks mõelda on peaaegu võimatu. Neid oma südames vastu võtta saame aga ka suduhallil sombusel päeval, mil jalge all lirtsub pori ja autorattad lennutavad laias kaares soppa. Jõulud tähendavad ju USKU, LOOTUST JA ARMASTUST. Mis tore oleks veel see, kui me ka jõuludevahelisel ajal ei minetaks usku Jumalasse, lootust homsetesse ega armastust ligimeste ega kõige elava vastu – loodus, muide, ongi läbinisti elus. Kui seda kõike tõeliselt tunnetada, siis tekib tahtmine oma head teistega jagada.

(Meie Mäetaguse naisansambel viib nii jõulukuul kui muudelgi aegadel hooldekodudesse laululist ja ka magusat külakosti. Tänavu külastasime Aa ja Uhtna hoolealuseid. Lisaks päriskoduta jäänud inimeste silmasärale nägime neil päevil taevas ka päikest – ju siis isetud heateod rõõmustasid Loojat sedavõrd, et Ta aasta hämaramal ajal raatsis meile raasukese oma valgusest kinkida.) Hea tulebki jagada aastate ja eluea igasse päeva; mõnesse saab seda rohkem, mõnesse jääb vaid tsipake, aga sellisel puhul pole võrdlus vajalik. Kärarikas heategevus ainult jõuluajal polegi teab mis hea tegevus. Maestro Eri Klas on öelnud, et heateoga täidetakse seegi aeg, mil kurja ei tehta. Kui meie südametunnistus ajapeeglisse vaadates punastama ei pea, siis on aasta täie ette läinud ja jõulutunne meis tõeline – olgu akna taga maa must või valge. Valguse endis peame ikka ise läitma.

Jõuluaeg kätkeb endas ka ANDESTUST, nii on praegu vaja sellelegi mõelda. Tuhastasin oma hinges sinna kogunenud kibestumuse ja solvangud ning palun ka ise andeks neilt, kellele haiget olen teinud. (Palusin andestust ka sellelt hukatud kuusepuult meie aleviku tuletõrjeplatsil lootuses, et ehk aasta pärast ehitakse lõpuks kõrval kasvavaid kauneid ja elusaid kuuski – jõuluajal võib ju unistada…)

Jõule tähistab igaüks omamoodi ja igaühel on voli olla õnnelik kas siis vaikides või hõisates, samas on igaühel võimalus ka kellelegi teisele rõõmu valmistada – valust vabanemine on nagu lumesadu jõuluõhtul.

Talverooside tärkamist ja karjaste laulu näeme-kuuleme ainult südamega, rääkis mulle vanatädi, kui olin alles hiiresabapatsidega plikatirts. Nüüd, olles ammu temast vanemaks elanud, mõistan ta sõnade tähendust.

Jõul on just südamepüha!

Laupäev, 22.12.2007