Tutvustame artiklit, mis on võetud 70. aasta tagusest Kaitseliidu ajakirjast “Kaitse kodu!” (1939. aasta jõulunumber)
joulud1939
Praegu mõistetakse jõulude all esimesi kiriku-aasta suurpühi Kristuse sünnitähisena. Juba sõna jõulud manab esile ilma pikema seletuseta teatava pidulikkuse tunde, vastavalt igaühe arusaamisele, mälestustele ning traditsioonidele.
Enamikus arvatakse, et jõule pühitsetakse vaid Kristuse sünnist peale. Tegelikult jõulude iga ulatub tagasi kaugesse minevikku, kuid igal juhul on jõulude pühitsemine seoses usulise kultusega. Juba siis, kui inimsoo areng jõudis niikaugele, et ta oli suuteline jälgima aastaaegade vahetust, hakkas ta pühaks pidama talvist pööripäeva. Päike hakkas siitpeale võidutsema pimeduse üle ja algas looduses tärkamise ja kasvu periood. See oli elu ülalpidamiseks vajaline, seda pöördepunkti tuli paratamatult pidutsemiste ja ohvrite toomisega tähistada.
Sel põhjusel pühitsesid kõik rahvad talvist pööripäeva. Need pühad olid sajandite vältel rahva hingeellu sööbinud ja neid tuli ka usuvahetusel alal hoida. Roomlasil kandsid talvise pööripäeva pühad nimetust DIES NATALIS (SOLIS)=võitmatu (päikese) sünnipäev.
Jõulupühade (25. detsembri) eelkäijaks on Mithra (Indra Mitra, greeka Mithras) kultus. Mithra oli aarialaste jumalus, mis oli ka vedalaste juures suures lugupidamises.
Täies ulatuses pääsis Mithra kultus maksvusele Pärsias ja pärslaste kaudu levis ta kogu Ees-Aasias ning esimesel sajandil enne Kristust ka õhtumaal, Rooma riigi aladel, ja isegi üle selle, nii Saksamaal kui ka Skandinaavias. Tänaseni leitakse siin ja seal Saksamaal Mithra kultuse pühadusi ja reliikviaid.
Mithra kultusest on ka ristiusk paljusid kombeid ja tõekspidamisi üle võtnud, nagu ristimise ja püha õhtusöömaaja sakramendid ja pühapäeva kui päi-kesepäeva pühitsemise. Aaria keeltes kannab pühapäev praegugi päikesepäeva nime. Ka jõulu esimese püha — 25. detsembri — pühitsemine on sealt pärit, sest 25. detsembrit pühitsesid mithralased Mithra ehk päikese sünni tähisena.
Ristiusu algpäevil .oli Mithra kultus ristiusule kardetav võistleja. Mitmed Rooma keisrid olid mithra-usulised. Eriti II ja III sajandil jõudis Mithra kultus Rooma riigis haripunktile. Selle eriti suur toetaja oli keiser Traianus.
Võib olla, et Mithra usundi tegemine riigi usuks oli ka kasuks kristlasile, riigivõim ise eelistas uut
usku vana Rooma usundile, kõigutades rahva usku vanadesse jumalatesse.
Ristiusus on kaudseidki Mithra mõjutusi, kas või vaimulike riiete nimedena. Nii kannab katoliku piiskopi kübar mitra nimetust. See nimetus pole küll usulistel motiividel edasi kandunud, vaid võimu ja sära sümbolina.
Greeka valitsejad kandsid mithra-nimelist peavõru kui võimu ja sära sümbolit. Hiljem kandus see nimi kaitseriietuse osadele. Ka naiste riiete esemeist kandsid mõned mitra nimetust.
Esimesil kristlikel kogudusil polnud kindlaid palvetamise aegu ega pühi. Kristlike koguduste liikmed võisid sooritada oma usulisi talitusi peamiselt tööit vabal ajal, tavaliselt ikkagi riiklikel pühil. Kõige sagedasem sellane päev oli päikesepäev — pühapäev — ja palvuste pidamine päikesepäeval muutis selle päeva ka kristlikele kogudustele pühapäevaks, olles seega esimeseks pühaks kristlasile.
Koguduste kasvamise ja levikuga tekkis vajadus ka teiste kristlike suurpühade järele, kuna teised kultused neid omasid ja nende pühade traditsioon oli aastasadade ja -tuhandete vältel tugevalt juurdunud inimsoos.
Sellest vajadusest aetuna tuli ka kristlikel kogudustel leida põhjusi oma suurpühadele. Selleks andis suure õpetaja — Kristuse — elu küllaldasel määral eeldusi. Nii tekkisid ka Kristuse sünni või jõulupühad. Millal neid pühi esmakordselt pühitseti, pole täpselt teada. Esimene kirjalik tõendis pärineb Aleksandria Clemensi kirjutusest (Titus Flavius Clemens Alexand-rinus suri umbes 215. a.). Sel ajal pühitseti Kristuse sünnipüha Epi/faania päeval, 6. jaanuaril, missugune päev ja nimetus on egiptuse päritolu (Epiphanas — ilmutus, nähtumine, ilmumine).
Esmakordselt pühitseti Kristuse sünnipäeva 25. detsembril 354. aastal Roomas. Seega kohandati Kristuse sünnipäev Mithra sünnipühaga. Samuti pole teada, kas sündis see poliitilisil kaalutlusil, võistluses Mithra kultusega või mõnel muul põhjusel. Loomulikult peaks järeldama, et esimene tähtpäev, 6. jaanuar, peaks olema tõelisem.
Roomast levis see uus tähtpäev ida kogudustele, kodunes peagi Palestiinas ja Egiptuses ja V sajandi keskpaiku tõrjus seal lõplikult välja esimese tähtpäeva.
6. sajandist peäle jäi 25. detsember kõikjal Kristuse sünnipäevana ja pühana maksma, välja arvatud armeenia kristlikud kogudused, kus tänaseni pühitsetakse Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril.
On isegi võib-olla ülearune juure lisada, et nende kahe tähtpäeva pooldajate vahel oli selle küsimuse puhul ägedaid seletusi ja arusaamatusi.
Meie Kristuse sünnipühade levinuim nimetus jõulud on germaani päritoluga ja pealegi veel nende muinasusundist. Nii kandsid skandinaavlasii talvise pööripäeva pühad nimetust jõi (hjul) — s. t. ketas, anglosaksidel jälle geõl=rõõm, nali. Nende germaa-nide pühade mõiste on lähedane Mithra mõistele.
Skandinaavlaste julpüha kestis 12 kuni 20 päeva suurte pidustustega ja ohverdamistega. Need pidustused pidid kas hävitama surnud esivanemate hingesid, kes siis kõikjal liikusid, ja samuti taotlesid tulevase põllu- ja karjasaagi õnnestumist. Sama ajaga ühtusid ka skandinaavlaste rahu ja sigivuse jumaluse Freyr’i austamise pühad, mis kõik olid seoses päikese kulminatsiooniga ja päevade pikenemisega. Ohvrite toomine, ka inimohvrid polnud skandinaavlasii sealjuures haruldased, oli esikohal. Samuti toodi põllu-saadusi, peamiselt õlgi, elamuisse, ja õlgede toomise komme pole veel senini Rootsis kadunud. Sama komme oli ja on Eestis maksev tänaseni. Talvise pööripäeva — jõulude — pühitsemine sündis igal rahval vastavalt ta kombeile.
Vanad roomlased ehtisid oma uusaastapööri-päeva pidustuste puhul avalikke piduplatse ja elamuid roheliste, võimalikult õitsvate, puuokste või vanikutega, milleks peamiselt olid loorberi- või õli-puu omad. Germaanlasil olid selleks aga igihaljad kuuseoksad.
Kristliku kiriku võimu laienemisega kõrvaldusid muinasaegsed pidustused ja lõbustused, peamiselt ülikate ja aadlike juures, sest lihtrahvas elasid need väiksemal mõõdul ja teisendatud mõistel edasi.
Traditsioon on aga visa. Seda pole võimalik täiesti kõrvale heita, teda tuleb vaid uuendada. Tekkisid nn. jõulumängud. Kuidas need arenesid, pole vahest võimalik täpselt ära määrata, võib aga arvata, et esialgselt need olid suulised. Arvatavasti on jõulumän-gude häll Prantsusmaal, sest siit on varajasest keskajast pärit esimene kirjalik jõulumängu teks
t. Peagi levis ta siit Saksamaale ja mujale. Need olid ladinakeelsed dramaatilised näidendid sisuga Kristuse sünnist, Petlema laste mõrvast, karjaseist, prohvetite ennustusist jne.
Sellaste jõulumängude kestus oli pikk, kuid oma ladina keele tõttu need olid vaid vähestele täieliselt arusaadavad. Üldiselt olid need oma efektsuse tõttu siiski ka laiematele hulkadele vaatamisväärsed, mis mitmekesistasid kiriklikku üksluisust.
Praegune obligatoorne jõulukuusk aga ei või uhkustada kuigi suure eaga. See tekkis esmakordselt alles 17. sajandil Saksamaal ja seda tuleb lugeda muinasaegsete kuuseokste ja -vanikute järglaseks. Kulus terve sajand, kuni kuusele lisandused küünlad.
Alles 19. sajandist peale levis jõulukuuse ja -küünalde kultus kõikidesse maadesse.
Küünalde kultus meenutab tahtmatult päikese kultust (küünal päikese kultusena). Kindlasti ei mõelnud jõuluküünla leiutaja päikese austamise kultusele. Võeti vaid kirikuküünlaist eeskuju. Kindlasti hoovab küünaldega jõulukuusest müstilist rahu, pühadust ja suursugusust.
Praeguste jõuludega on lahutamatu ka jõuluvana, kes on küll väikestele lastele tähtis, kuna vanemad inimesed on loobunud otseselt jõuluvanast, kuid mitte sellest traditsioonist, sest kinkide jagamine ja saamine on jõuluvana teisend. Ka see komme pole eesti päritoluga ega ole üldiselt kuigi vana. Seegi pärineb Saksamaalt ja 17. sajandist. Siin kandis ta nimetust Knecht Ruprecht. Ta eelkäijaks loeti püha Nikolaost ja Kneoht Ruprecht oli eelmise töö jätkaja — jõulude kuulutaja ja lastele maiustuste jagaja.
Meie jõulumees omas ka eelkäijaid, keda nimetati jõulukarüks, jõulusokkuks, jõuluhaneks jne. Tavaliselt oli sellane jõulusokk moonutatud kas pahupidi kasukaga või mõne muu riidega, kuid meie jõulusokk ei jaganud ande, vaid kogus neid ise, ja peamiseks kogumise objektiks olid pähklid. Nüüd on kogumine kõikjal asendatud jagamisega.
Kõik kombed ja kultused on kohanenud ajaga ja maailmavaadetega, vaid üks neist on püsinud muutmatult, see on rikkalik söögilaud…
JÕULUDE lugu
Jõulud on seotud pööripäevaga (6)
Praegu mõistetakse jõulude all esimesi kiriku-aasta suurpühi Kristuse sünnitähisena. Juba sõna jõulud manab esile ilma pikema seletuseta teatava pidulikkuse tunde, vastavalt igaühe arusaamisele, mälestustele ning traditsioonidele.
Enamikus arvatakse, et jõule pühitsetakse vaid Kristuse sünnist peale. Tegelikult jõulude iga ulatub tagasi kaugesse minevikku, kuid igal juhul on jõulude pühitsemine seoses usulise kultusega. Juba siis, kui inimsoo areng jõudis niikaugele, et ta oli suuteline jälgima aastaaegade vahetust, hakkas ta pühaks pidama talvist pööripäeva. Päike hakkas siitpeale võidutsema pimeduse üle ja algas looduses tärkamise ja kasvu periood. See oli elu ülalpidamiseks vajaline, seda pöördepunkti tuli paratamatult pidutsemiste ja ohvrite toomisega tähistada.
Sel põhjusel pühitsesid kõik rahvad talvist pööripäeva. Need pühad olid sajandite vältel rahva hingeellu sööbinud ja neid tuli ka usuvahetusel alal hoida. Roomlasil kandsid talvise pööripäeva pühad nimetust DIES NATALIS (SOLIS)=võitmatu (päikese) sünnipäev.
Jõulupühade (25. detsembri) eelkäijaks on Mithra (Indra Mitra, greeka Mithras) kultus. Mithra oli aarialaste jumalus, mis oli ka vedalaste juures suures lugupidamises.
Täies ulatuses pääsis Mithra kultus maksvusele Pärsias ja pärslaste kaudu levis ta kogu Ees-Aasias ning esimesel sajandil enne Kristust ka õhtumaal, Rooma riigi aladel, ja isegi üle selle, nii Saksamaal kui ka Skandinaavias. Tänaseni leitakse siin ja seal Saksamaal Mithra kultuse pühadusi ja reliikviaid.
Mithra kultusest on ka ristiusk paljusid kombeid ja tõekspidamisi üle võtnud, nagu ristimise ja püha õhtusöömaaja sakramendid ja pühapäeva kui päi-kesepäeva pühitsemise. Aaria keeltes kannab pühapäev praegugi päikesepäeva nime. Ka jõulu esimese püha — 25. detsembri — pühitsemine on sealt pärit, sest 25. detsembrit pühitsesid mithralased Mithra ehk päikese sünni tähisena.
Ristiusu algpäevil .oli Mithra kultus ristiusule kardetav võistleja. Mitmed Rooma keisrid olid mithra-usulised. Eriti II ja III sajandil jõudis Mithra kultus Rooma riigis haripunktile. Selle eriti suur toetaja oli keiser Traianus.
Võib olla, et Mithra usundi tegemine riigi usuks oli ka kasuks kristlasile, riigivõim ise eelistas uut
usku vana Rooma usundile, kõigutades rahva usku vanadesse jumalatesse.
Ristiusus on kaudseidki Mithra mõjutusi, kas või vaimulike riiete nimedena. Nii kannab katoliku piiskopi kübar mitra nimetust. See nimetus pole küll usulistel motiividel edasi kandunud, vaid võimu ja sära sümbolina.
Greeka valitsejad kandsid mithra-nimelist peavõru kui võimu ja sära sümbolit. Hiljem kandus see nimi kaitseriietuse osadele. Ka naiste riiete esemeist kandsid mõned mitra nimetust.
Esimesil kristlikel kogudusil polnud kindlaid palvetamise aegu ega pühi. Kristlike koguduste liikmed võisid sooritada oma usulisi talitusi peamiselt tööit vabal ajal, tavaliselt ikkagi riiklikel pühil. Kõige sagedasem sellane päev oli päikesepäev — pühapäev — ja palvuste pidamine päikesepäeval muutis selle päeva ka kristlikele kogudustele pühapäevaks, olles seega esimeseks pühaks kristlasile.
Koguduste kasvamise ja levikuga tekkis vajadus ka teiste kristlike suurpühade järele, kuna teised kultused neid omasid ja nende pühade traditsioon oli aastasadade ja -tuhandete vältel tugevalt juurdunud inimsoos.
Sellest vajadusest aetuna tuli ka kristlikel kogudustel leida põhjusi oma suurpühadele. Selleks andis suure õpetaja — Kristuse — elu küllaldasel määral eeldusi. Nii tekkisid ka Kristuse sünni või jõulupühad. Millal neid pühi esmakordselt pühitseti, pole täpselt teada. Esimene kirjalik tõendis pärineb Aleksandria Clemensi kirjutusest (Titus Flavius Clemens Alexand-rinus suri umbes 215. a.). Sel ajal pühitseti Kristuse sünnipüha Epi/faania päeval, 6. jaanuaril, missugune päev ja nimetus on egiptuse päritolu (Epiphanas — ilmutus, nähtumine, ilmumine).
Esmakordselt pühitseti Kristuse sünnipäeva 25. detsembril 354. aastal Roomas. Seega kohandati Kristuse sünnipäev Mithra sünnipühaga. Samuti pole teada, kas sündis see poliitilisil kaalutlusil, võistluses Mithra kultusega või mõnel muul põhjusel. Loomulikult peaks järeldama, et esimene tähtpäev, 6. jaanuar, peaks olema tõelisem.
Roomast levis see uus tähtpäev ida kogudustele, kodunes peagi Palestiinas ja Egiptuses ja V sajandi keskpaiku tõrjus seal lõplikult välja esimese tähtpäeva.
6. sajandist peäle jäi 25. detsember kõikjal Kristuse sünnipäevana ja pühana maksma, välja arvatud armeenia kristlikud kogudused, kus tänaseni pühitsetakse Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril.
On isegi võib-olla ülearune juure lisada, et nende kahe tähtpäeva pooldajate vahel oli selle küsimuse puhul ägedaid seletusi ja arusaamatusi.
Meie Kristuse sünnipühade levinuim nimetus jõulud on germaani päritoluga ja pealegi veel nende muinasusundist. Nii kandsid skandinaavlasii talvise pööripäeva pühad nimetust jõi (hjul) — s. t. ketas, anglosaksidel jälle geõl=rõõm, nali. Nende germaa-nide pühade mõiste on lähedane Mithra mõistele.
Skandinaavlaste julpüha kestis 12 kuni 20 päeva suurte pidustustega ja ohverdamistega. Need pidustused pidid kas hävitama surnud esivanemate hingesid, kes siis kõikjal liikusid, ja samuti taotlesid tulevase põllu- ja karjasaagi õnnestumist. Sama ajaga ühtusid ka skandinaavlaste rahu ja sigivuse jumaluse Freyr’i austamise pühad, mis kõik olid seoses päikese kulminatsiooniga ja päevade pikenemisega. Ohvrite toomine, ka inimohvrid polnud skandinaavlasii sealjuures haruldased, oli esikohal. Samuti toodi põllu-saadusi, peamiselt õlgi, elamuisse, ja õlgede toomise komme pole veel senini Rootsis kadunud. Sama komme oli ja on Eestis maksev tänaseni. Talvise pööripäeva — jõulude — pühitsemine sündis igal rahval vastavalt ta kombeile.
Vanad roomlased ehtisid oma uusaastapööri-päeva pidustuste puhul avalikke piduplatse ja elamuid roheliste, võimalikult õitsvate, puuokste või vanikutega, milleks peamiselt olid loorberi- või õli-puu omad. Germaanlasil olid selleks aga igihaljad kuuseoksad.
Kristliku kiriku võimu laienemisega kõrvaldusid muinasaegsed pidustused ja lõbustused, peamiselt ülikate ja aadlike juures, sest lihtrahvas elasid need väiksemal mõõdul ja teisendatud mõistel edasi.
Traditsioon on aga visa. Seda pole võimalik täiesti kõrvale heita, teda tuleb vaid uuendada. Tekkisid nn. jõulumängud. Kuidas need arenesid, pole vahest võimalik täpselt ära määrata, võib aga arvata, et esialgselt need olid suulised. Arvatavasti on jõulumän-gude häll Prantsusmaal, sest siit on varajasest keskajast pärit esimene kirjalik jõulumängu teks
t. Peagi levis ta siit Saksamaale ja mujale. Need olid ladinakeelsed dramaatilised näidendid sisuga Kristuse sünnist, Petlema laste mõrvast, karjaseist, prohvetite ennustusist jne.
Sellaste jõulumängude kestus oli pikk, kuid oma ladina keele tõttu need olid vaid vähestele täieliselt arusaadavad. Üldiselt olid need oma efektsuse tõttu siiski ka laiematele hulkadele vaatamisväärsed, mis mitmekesistasid kiriklikku üksluisust.
Praegune obligatoorne jõulukuusk aga ei või uhkustada kuigi suure eaga. See tekkis esmakordselt alles 17. sajandil Saksamaal ja seda tuleb lugeda muinasaegsete kuuseokste ja -vanikute järglaseks. Kulus terve sajand, kuni kuusele lisandused küünlad.
Alles 19. sajandist peale levis jõulukuuse ja -küünalde kultus kõikidesse maadesse.
Küünalde kultus meenutab tahtmatult päikese kultust (küünal päikese kultusena). Kindlasti ei mõelnud jõuluküünla leiutaja päikese austamise kultusele. Võeti vaid kirikuküünlaist eeskuju. Kindlasti hoovab küünaldega jõulukuusest müstilist rahu, pühadust ja suursugusust.
Praeguste jõuludega on lahutamatu ka jõuluvana, kes on küll väikestele lastele tähtis, kuna vanemad inimesed on loobunud otseselt jõuluvanast, kuid mitte sellest traditsioonist, sest kinkide jagamine ja saamine on jõuluvana teisend. Ka see komme pole eesti päritoluga ega ole üldiselt kuigi vana. Seegi pärineb Saksamaalt ja 17. sajandist. Siin kandis ta nimetust Knecht Ruprecht. Ta eelkäijaks loeti püha Nikolaost ja Kneoht Ruprecht oli eelmise töö jätkaja — jõulude kuulutaja ja lastele maiustuste jagaja.
Meie jõulumees omas ka eelkäijaid, keda nimetati jõulukarüks, jõulusokkuks, jõuluhaneks jne. Tavaliselt oli sellane jõulusokk moonutatud kas pahupidi kasukaga või mõne muu riidega, kuid meie jõulusokk ei jaganud ande, vaid kogus neid ise, ja peamiseks kogumise objektiks olid pähklid. Nüüd on kogumine kõikjal asendatud jagamisega.
Kõik kombed ja kultused on kohanenud ajaga ja maailmavaadetega, vaid üks neist on püsinud muutmatult, see on rikkalik söögilaud…