Kaebekirjaga mainet ei paranda
Tanel Mazur, Eesti Päevaleht, 15. märts 2010 08:00
Esmalt saatis Ida-Viru maavanem Riho Breivel kaebekirja Eesti rahvusring-häälingu nõukogule, nädal hiljem kopeerisid selle Narva linnapea Tarmo Tammiste ja volikogu esimees Mihhail Stalnuhhin ning saatsid presidendile ja riigikogule.
Sisu on üks: rahvusringhääling ei kajasta Ida-Virus toimuvat õiglaselt ja piisavalt positiivselt, lood on skandaalivõtmes ja ühekülgsed.
Kui maavanem ja linnajuhid tahtsid saada oma kirjadega endale meediakajastust, siis selle eesmärgi nad täitsid. Kui aga sooviti muudatust rahvusring-häälingu poliitikas, siis ei saavutatud midagi, sest adressaadid olid valed. Kirja oleks pidanud saatma eelkõige iseendale küsimusega: mida saaksin mina teha, et meediakajastus muutuks?
Negatiivsed teated toodavad ennast ise, positiivsete saamiseks tuleb teha tööd, kulutada aega ja raha. Ja loomulikult saata korda midagi positiivset. Kui soovid mainet muuta, tuleb häid teateid luua rohkem, kui halbu ise tekib. Viimaseid ei saa kuidagi piirata, vähemalt demokraatlikus riigis mitte.
Kujutlegem hetkeks, kuidas rahvusringhäälingu nõukogu annab välja käsulaua: „Ida-Virumaast peab rääkima hästi!” Või saadab president televisiooni kirja: „Palun ärge kiusake Kirde-Eestit.” Absurdne.
Sõnumitooja hukkamine
Rahvusringhääling on ainuke meediaorganisatsioon, kellel on korrespondendid üle kogu Eesti. Viimati oli kõigi Eesti meediakanalite esindajaid Ida-Virumaal näha eelmisel kevadel Oru nelikmõrva aegu. Pidevalt jõuavad maakonna uudised siiski vaid rahvusringhäälingu ekraanile ja raadioeetrisse.
Sõnumitooja hukkamine on olnud taunitav juba väga vanades kultuurides. Ajakirjanik kui sõnumitooja on treenitud tundma ära, mis pakub huvi. Kõik kanalid teevad valikuid ja mida rohkem on kajastajaid, seda mitmekülgsem on edasiantav pilt.
Nüüd ainsatest faktidest, mida Ida-Viru juhid oma kirjades nimetavad. Esmalt heidetakse ette, et 23. veebruaril näitas „Aktuaalne kaamera” küll lõiku sellest, kuidas Narvas tähistati Venemaa kodumaakaitsjate päeva, kuid jättis tähelepanuta kõik vabariigi aastapäeva sündmused maakonnas.
Tegelikult näidati järgmisel õhtul „Aktuaalse kaamera” põ-hisaate neljandal minutil esimese uudisena pärast presidendi ja riigikogu esimehe pidupäeva-kõnet just nimelt Narvat ja seda, kuidas varahommikul heisati esimene aastapäevalipp. Iga teine maavanem oli ilmselt kade!
Ei näidatud pidupäevakontserte, pärgade panekut, kõnesid ja aurahade jagamist. Aga miks olekski pidanud näitama? Neil päevil toimub üle Eesti sadu aktusi ja vastuvõtte, pannakse tuhandeid pärgi, peetakse ööpäevi kõnesid ja jagatakse peotäitega aukodanikele tunnustust. Kelle peaks välja valima? Selle, kes teeb midagi teisiti. Sest see on uudis. Sellepärast jõudis ka eetrisse nupp Narva punapäeva pidajatest, sest mujal sellist asja ei toimunud.
Uudis on ka see, et midagi tavapärast ja enesestmõistetavat ei toimunud. Seepärast on suisa kahju, et eelmisel aastal jäi meedia tähelepanuta fakt, et Ida-Viru maavanem ei leidnud maakonnas ühtegi väärikat inimest, et vabariigi aastapäeva puhul vastuvõtt korraldada.
Uudised
Kaebekirjaga mainet ei paranda
Kaebekirjaga mainet ei paranda
Esmalt saatis Ida-Viru maavanem Riho Breivel kaebekirja Eesti rahvusring-häälingu nõukogule, nädal hiljem kopeerisid selle Narva linnapea Tarmo Tammiste ja volikogu esimees Mihhail Stalnuhhin ning saatsid presidendile ja riigikogule.
Sisu on üks: rahvusringhääling ei kajasta Ida-Virus toimuvat õiglaselt ja piisavalt positiivselt, lood on skandaalivõtmes ja ühekülgsed.
Kui maavanem ja linnajuhid tahtsid saada oma kirjadega endale meediakajastust, siis selle eesmärgi nad täitsid. Kui aga sooviti muudatust rahvusring-häälingu poliitikas, siis ei saavutatud midagi, sest adressaadid olid valed. Kirja oleks pidanud saatma eelkõige iseendale küsimusega: mida saaksin mina teha, et meediakajastus muutuks?
Negatiivsed teated toodavad ennast ise, positiivsete saamiseks tuleb teha tööd, kulutada aega ja raha. Ja loomulikult saata korda midagi positiivset. Kui soovid mainet muuta, tuleb häid teateid luua rohkem, kui halbu ise tekib. Viimaseid ei saa kuidagi piirata, vähemalt demokraatlikus riigis mitte.
Kujutlegem hetkeks, kuidas rahvusringhäälingu nõukogu annab välja käsulaua: „Ida-Virumaast peab rääkima hästi!” Või saadab president televisiooni kirja: „Palun ärge kiusake Kirde-Eestit.” Absurdne.
Sõnumitooja hukkamine
Rahvusringhääling on ainuke meediaorganisatsioon, kellel on korrespondendid üle kogu Eesti. Viimati oli kõigi Eesti meediakanalite esindajaid Ida-Virumaal näha eelmisel kevadel Oru nelikmõrva aegu. Pidevalt jõuavad maakonna uudised siiski vaid rahvusringhäälingu ekraanile ja raadioeetrisse.
Sõnumitooja hukkamine on olnud taunitav juba väga vanades kultuurides. Ajakirjanik kui sõnumitooja on treenitud tundma ära, mis pakub huvi. Kõik kanalid teevad valikuid ja mida rohkem on kajastajaid, seda mitmekülgsem on edasiantav pilt.
Nüüd ainsatest faktidest, mida Ida-Viru juhid oma kirjades nimetavad. Esmalt heidetakse ette, et 23. veebruaril näitas „Aktuaalne kaamera” küll lõiku sellest, kuidas Narvas tähistati Venemaa kodumaakaitsjate päeva, kuid jättis tähelepanuta kõik vabariigi aastapäeva sündmused maakonnas.
Tegelikult näidati järgmisel õhtul „Aktuaalse kaamera” põ-hisaate neljandal minutil esimese uudisena pärast presidendi ja riigikogu esimehe pidupäeva-kõnet just nimelt Narvat ja seda, kuidas varahommikul heisati esimene aastapäevalipp. Iga teine maavanem oli ilmselt kade!
Ei näidatud pidupäevakontserte, pärgade panekut, kõnesid ja aurahade jagamist. Aga miks olekski pidanud näitama? Neil päevil toimub üle Eesti sadu aktusi ja vastuvõtte, pannakse tuhandeid pärgi, peetakse ööpäevi kõnesid ja jagatakse peotäitega aukodanikele tunnustust. Kelle peaks välja valima? Selle, kes teeb midagi teisiti. Sest see on uudis. Sellepärast jõudis ka eetrisse nupp Narva punapäeva pidajatest, sest mujal sellist asja ei toimunud.
Uudis on ka see, et midagi tavapärast ja enesestmõistetavat ei toimunud. Seepärast on suisa kahju, et eelmisel aastal jäi meedia tähelepanuta fakt, et Ida-Viru maavanem ei leidnud maakonnas ühtegi väärikat inimest, et vabariigi aastapäeva puhul vastuvõtt korraldada.