Kaheksa väikest last jäi emata

(68)

Tartu Postimees, 18.01.2010 09:34

Vilja Kohler

Pipi moodi tedretähniline Merilin Muuga läks mullu septembris Võnnu keskkooli esimesse klassi. Samal kuul suri ta ema vähki. Peale Merilini jäid teda taga igatsema veel kolm tütart, neli poega ja abikaasa. 

«Ma nutsin kolm päeva, kui ema suri,» ütleb Merilin Muuga ja läheb lutipudeliga köögist kodu suurimasse tuppa, kus ta kaheaastane vend Marek jorisedes unega võitleb. Pere noorim liige, alla aastane Markus teeb koridoris liikumisraamiga tiire.

«Emme ei jõudnud meile haiglas enam kätt anda,» räägib ruttu tagasi tulnud tüdruk emast edasi. «Siis me Merlega võtsime ise ta käe ja hoidsime seda hästi kõvasti.»

Aga see ei aidanud: Merle (10), Merilini (8), Marko (6), Maarika (5), Mirko (4), Marge (3), Mareki (2) ja Markuse (11 kuud) ema Sirje Muuga suri samal päeval. Sel aastal oleks ta saanud 30-aastaseks.

Laste isa Innar sai oma abikaasa Sirje Muugaga koos elada 11 aastat. «See kõik juhtus nii kiiresti,» ohkab Innar Muuga (55). «Suvel tulid valud ja septembris ta suri. Sirje lihtsalt kuivas mõne kuuga kokku.»

Kadus pere keskpunkt

Kõik oli äkki pea peal: enam polnud ema, abikaasat ja raha, sest ema nimel olnud toetuste ümbervormistamine võttis paar kuud.

Elektrikust isa koondati 2006. aastal, pärast seda pole ta tööl käinud. Nüüd pole see ka mõeldav, sest kõige väiksem laps on alla aastane. «Nii kujunes,» ütleb isa, kui tuleb jutuks, miks peres on palju lapsi.

Paar esimest kuud emata olid eriti rasked. «Kõik see haigus, haigla ja surm – mõtlesin, et annan ise kah otsad,» kirjeldab Innar Muuga seda aega.

«Ema oli selle pere keskpunkt,» märgib Võnnu valla sotsiaalnõunik Riina Haug. «Isa on tubli remondimees, aga naiselikke oskusi tal alguses nappis.»

Et Innar Muuga naistetöödega kurssi viia, otsis vald talle nõu andva tugiisiku. Nüüd tõdeb sotsiaalnõunik, et isa on hästi toime tulnud: kodu on üle keskmise korras ja hiljuti lõpetas ta vannitoa remondi.

Abi on tulnud mujaltki. Hingehoidja Naatan Haamer käis perega rääkimas, vald maksab praegu laste toiduraha nii lasteaias kui ka koolis, kohalikud tõid rõivaid ja söögikraami, AS Salvest läkitas titatoitu ning purgisuppe.

Tartu linnavalitsuse töötajad annetasid tuhat krooni, mille eest lapsed saavad kelgud ja jalanõusid, ning Võnnu elanik Kerli Perova algatas Muugadele raha kogumise. Arvele kogunes ligi 10 000 krooni. Osa sellest kulus pesukuivati ostmiseks, ülejäänu eest ostab isa lastele kaks madratsit.

«Kuldaväärt asi,» kiidab Innar Muuga kuivatit. «Elektrit läheb küll palju, aga masin kütab ka toad soojaks.» Kolmetoaline korter on üsna jahe, üks tuba, kus magab neli last, hallitab. «Vuugivahedel pole täidet ollagi,» ütleb isa ja lisab, et vaja oleks suuremat elamist, sest lastel pole omaette olemise ruumi.

Suuremale kodule ei hakka tal aga hammas peale. Seda enam, et Innar Muugal tuleb 11 aastat maksta ka ligi 130 000 krooni suurust laenu, millega 2004. aastal Tartust Võnnu alevikku kolides viletsas seisus korter ära remonditi.

Lisaks on ta võlgu oma eelmisele abikaasale, kes kohtuga kolme lapse alimente suurendas. «Olen täitsa jännis,» tunnistab isa.

Abi eest on ta kõigile tänulik, kuid ütleb ohates, et kõige rohkem on praegu puudu hingelisest toest, teisest inimesest enda kõrval.

«Abikaasa oli mu kõige suurem sõber,» märgib Innar Muuga. «Üksi on raske. Olen sunnismaine, pääsen kodust välja ainult poodi. Maarikal tekkis stressist tervisehäda, oli vaja linna uuringutele minna, aga jäi käimata, sest polnud kedagi väikeste juurde kutsuda.»

Kaks suurt soovi

Merilin toob albumi: enamikul piltidel on ema, paaril fotol mängib isa kitarri.

«Ma käisin salaja surnuaias emme juures,» räägib tüdruk pilte sirvides. «Rääkisin temaga mõttes, sest surnuaial ei tohi kõva häälega rääkida. Ja ma kallistasin emmet. Noh, ta hauda kallistasin.»

Kui kodus tuleb suur emmeigatsus peale, jookseb Merilin ema pildi juurde ja teeb sellele pai.
Tüdruk lõikab kööki tatsunud Marekile juustu, teeb endale vilunult võileiva ning teatab, et tal on kaks suurt soovi – emme ja tõukeratas. Isa ütleb nukralt, et esimest soovi ei saa kuidagi täita, ja otsib välja isadepäevakaardi. Merilin palub seal issil edasi elada ja kirjutab, et ei taha lastekodusse minna.

«Mulle käidi kohe peale, et anna lapsed lastekodusse, lapsed olid täitsa hirmul,» räägib isa. «Kodus hakkasid igasugused kontrollid käima. Sain peapesu, eks mul ei olnud kõik alguses joone peal kah.»

Riina Haug ei varja, et pakkus sellist võimalust. «Tean selle pere tausta, seal on nii seda kui teist,» selgitab ta. «Nad kippusid üle jõu elama, ema suutis seda ohjata. Hoian hinge kinni ja loodan, et isa ei murdu. On selge, et suuremate tüdrukute lapsepõlv on nüüd läbi.»

Sotsiaalnõunik soovitas isal elu joone peale sättimise ajaks lapsed ajutiselt SOS-lastekülla panna, kus pere kõik lapsed oleksid saanud koos olla.

Innar Muuga ütles pakkumisest ära. «Lubasin abikaasale paar päeva enne ta surma, et kasvatan need lapsed üles,» räägib ta. «Ka kabelis panin oma käe Sirje käele ja kordasin, et kasvatan lapsed üles.»