Vahur Kersna põrutas eile Kilimanjarole

Allar Viivik

http://www.sloleht.ee/fotod/2006/11/17/x-vahur.jpg” rel=lightbox>

TEEVAD SARJA: Eile Tansaaniasse sõitnud telemehed Vahur Kersna ja Andres Lepasaar tahavad tippuronijate katsumused jäädvustada.
Tiina Kõrtsini

Telemees Vahur Kersna on nende 43 eestlase hulgas, kes tahavad järgmise pühapäeva päikesetõusuks ronida Aafrika katusele – Kilimanjarole.

Eile kell 11.25 väljus Tallinnast Helsingisse lennuk, millega alustas pikka teekonda Tansaaniasse 15 mägironijat. Tubli kaks tundi varem saabusid lennujaama esimesed matkalised, kes ligi 50 000 krooni maksnud teekonda taskukohaseks pidasid. Kella 10 ajal lükkas kotid ja kohvrid ootesaali Vahur Kersna. «No kes ei tahaks Aafrika kõrgeimale tipule Kilimanjarole ronida!» ennetab ta rõõmsalt küsimust. «Minu eas oli poistel kaks unistust: saada kosmonaudiks ja ronida sellele 5895meetrisele mäele.» Kersna loodab, et mäetippu jõuab ta tuleval pühapäeval, 26. novembril.

Kersna murdis Everestil antud tõotust

Kuidas «Pealtnägija» saatejuht mägimatkaks valmistus? Enda sõnul aitavad teda varasemad kogemused. 2003. mais tõusis Kersna Everesti nõlval rohkem kui 6000 meetri kõrgusele. «Jõudsin isegi baaslaagrisse. Kohalikud soovitasid marsruudi võtta 15 päevaga, mina sain hakkama üheksaga.»

Kui telemees lõpuks maailma katuse jalamile naasis, müüs ta kohalikele kogu matkavarustuse: saapad, magamiskoti ja riietuse. Ning tõotas endale, et ühegi mäe otsa enam ei roni. «Aga nüüd oleme jälle siin ja valmis sõiduks,» ütles Kersna režissöör Andres Lepasaarele viibates. Siiski valisid nad Kilimanjarole ronimiseks keskmise raskusastmega raja. Koos nendega pürivad samas tippu veel 24 eestlast, kelle valud ja vaevad jäädvustatakse videolindile. Reisist valmib veel tänavu talvel kolm saadet sarjast «Rännud Kersnaga».

Kas säärane proovilepanemine ja matkamine mööda maailma telemehi ära ei tüüta? «Keda selline asi ära tüütab. See on puhas rõõm, seiklus, elu ja mahl,» ütleb Kersna. Kohale jõudes kardab ta vaid ühte asja: mägironimine hakkab järjest rohkem meeldima.

Mida elukaaslane Liina Lepik ning pisipoeg arvasid, kui isa kaheks nädalaks Aafrikasse sõitis? «Tegelikult tahaks nendega koos minna. Kahjuks on poiss veel nii väike, et ei saa kaasa tulla,» kahetseb Kersna. Samas lubab ta, et võtab elukaaslase ja poja kindlasti mõnele järgmisele matkale ühes.

Ronides ei tohi ummisjalu üles tormata!

Täpselt kaks aastat tagasi Kilimanjaro tipus käinud Janika Vaikjärv valis seekord kergeima raja. Ta meenutab, et ligi 6000 meetri kõrgusele ronimine nõudis kõvasti aega ja vaeva. «Enesetunne oli hõredas õhus väga vilets. Pea valutas, süda oli paha ja kõht lahti,» meenutab ta. Õnneks aitasid kohalikud giidid, kes õpetasid: kaaslastele ei tohi ummisjalu järele tormata ning vajadusel peab puhkama.

Seekord pole Vaikjärvel tippu jõudmiseks tarvis kirkasid, kasse, maske ega nööre. Piisab matkasaabastest, seljakotist ja keppidest. «Kuid seljas olgu vee- ja tuulekindel jope ning kaasas hea magamiskott. Jalamil on troopika ja +30, kuid tipus –15 ja lörts,» räägib ta.

Raskeima raja valis August Kull. Koos temaga pürivad seda mööda üles veel kolm julget. «Tahan proovida, kas saan mäega sõbraks või mitte. Varem olen Nepalis ja Peruus sama kõrgele roninud,» sõnab Kull.