23.08.2008 00:01
Kiitev inimene on tänulik. See, kes oskab olla tänulik, elab täie rinnaga, nagu öeldakse. See on tunne, mis ei lase inimesel ka enesekeskne ega ennast täis olla.
Huvitav väljend on meie keeles see ennast täis olema. See justkui eeldaks, et inimene on tühi või siis tal on kuskil tühi koht. Seda loodus teatavasti ei salli, see täitub millegagi. Ja kui muud pole parajasti võtta, siis täitub see inimese endaga.
Ta nagu vaataks enese sisse ja sellega ta täidabki tühja koha. Enesega täitmine aga ei aita ega ole elamiseks piisav. See vajab pidevat toitmist nagu puuriloom või ebajumal.
Ennast täis inimene on teistele üldiselt ebameeldiv. Me mõtleme – no on ikka ennast täis!
Kuid kas pole nõnda, et niisugune inimene on tegelikult armetu ja õnnetu. Ta on suletud endasse ega suuda või ei taha vaadata väljapoole. Ja tal ei ole olulist omadust – sedasama tänutunnet. Tänu tunnet.
Keda kiita
On kaks sõna, mis on tulnud heebrea keelest kõikidesse teistesse keeltesse. Need on “halleluuja” ja “aamen”. Esimene tähendab “kiitke Issandat!” – see on kutse, ehk isegi üleskutse. Või spontaanne hüüatus. Teine on kinnitus “jah, tõesti!” või “see on õige!”.
Nüüd võiks küsida, miks peaks Issandat, see tähendab Jumalat kiitma. Miks Ta seda vajab? Aga pangem tähele, et me tegelikult ju sagedasti kiidame midagi.
Me kiidame ilusat ilma, maitsvat toitu, head muusikat, korralikku tööd. Me kiidame isegi teist inimest, ja seda koguni mitte ainult tema sünnipäeval või austamisõhtul. Miks ei peaks siis kiitma Loojat, kes on selle kõige taga, kes annab meile rohkem, kui me kujutledagi oskame.
Aga Teda me kiidame harva. Küllap vist seepärast, et Ta tuleb harva meelde ja me ei suuda Teda näha just sealsamas – näha kui kõikide asjade kandjat, kõige taga olijat.
See on ka põhjus küsimiseks: hea küll, ma olen rõõmus ja tänulik tubli töö ning hea söögi pärast, aga miks on tingimata vaja siia mingit Jumalat?
Kuid ega usalduse leidmine Looja vastu ei olegi kerge.
Lapsikus ja lapselikkus
Paljudele meeldib looduses käia, minna matkama, istuda järve ääres. Maailm on õigupoolest imeline.
Vahel kummaline ja ohtlikki, kuid ometi imeliselt korraldatud. Inimene pole siiski mitte “looduse kroon”, vaid osa loodusest, see tähendab loodus. Ja looduses pole kõik hellalt hoitud ega kaitstud, vaid seal käib ka lakkamatu üksteise õgimine, endise minek ja uue tulek.
Loodusearmastajat vist tegelikult võlubki looduse juures kõige pideva muutumise, kuid ometi samaksjäämise ühtsus – viimaks sulab kõik üheks suureks Ülemlauluks. Looduses võib tunda tänu ja kiitust kui midagi nii enesestmõistetavat, et selle väljendamiseks puudub isegi vajadus.
Ning seal on võib-olla eriti raske koorem ennast täis olemine, kui võrrelda inimese enese loodud kunstliku maailmaga. Seal leiab enesekesksus paremini toitu.
Võib-olla me vahel pelgame ka seda, et kiitus näib kuidagi lapsik, ja me ju pelgame lapsikud näida oma tõsiste tegemiste juures. Kuid vaadakem siis lapsi – kuidas nad võivad rõõmustada näiteks esimese lume üle. Või mere ääres vee, päikesesoojade kivide ja liiva üle. Elutunde üle.
Rõõm, tänu ja kiitus on omavahel tihedalt seotud, sest nende allikas on sama tunne. Tunne, mis lihtsalt peab välja pääsema ja endale selleks kanali leidma. See tunne vajab jagamist.
Rõõmustaja tahaks, et ka teised tunneksid sedasama. Ta tahab ka teistele sama rõõmu pakkuda. See siis ongi kutse, või üleskutse. Pole midagi viga, kui ka täiskasvanud oskavad samamoodi rõõmustada nagu nende lapsed. See pole siis enam lapsik, see on lapselik. Siin tuleb vist vahet teha.
Sedasama lapselikku rõõmu vajab õieti iga inimene, sest ta tunneb sisimas ära oma õige koha – ollagi Looja laps, isegi kui ta seda tavaliselt endale võib-olla ei teadvusta.
Ennast täis ja õnnetu inimene aga on ebameeldiv ja … lapsik. Aga kiita Issandat, oma Jumalat, ei ole lapsik ega vale. “See on õige!” See tuleb iseenesest, see on spontaanne, see on reaktsioon millelegi. Ega Jumal meie kiitust ei nõua ega ka vaja.
Kui inimesel on see tühjus või tühi koht, siis tuleb lasta seda täita millelgi muul peale iseenda.
Kui inimene on ise avatud, siis on ta avatud ka tänule ja sellest tulenevale kiitusele. See tähendab tõeliselt eneseks olemist. Kes kohtab Jumalat, see kohtab ka iseennast ja leiab enese (uuesti) üles.
Kiituse kiitus
23.08.2008 00:01
Kiitev inimene on tänulik. See, kes oskab olla tänulik, elab täie rinnaga, nagu öeldakse. See on tunne, mis ei lase inimesel ka enesekeskne ega ennast täis olla.
Huvitav väljend on meie keeles see ennast täis olema. See justkui eeldaks, et inimene on tühi või siis tal on kuskil tühi koht. Seda loodus teatavasti ei salli, see täitub millegagi. Ja kui muud pole parajasti võtta, siis täitub see inimese endaga.
Ta nagu vaataks enese sisse ja sellega ta täidabki tühja koha. Enesega täitmine aga ei aita ega ole elamiseks piisav. See vajab pidevat toitmist nagu puuriloom või ebajumal.
Ennast täis inimene on teistele üldiselt ebameeldiv. Me mõtleme – no on ikka ennast täis!
Kuid kas pole nõnda, et niisugune inimene on tegelikult armetu ja õnnetu. Ta on suletud endasse ega suuda või ei taha vaadata väljapoole. Ja tal ei ole olulist omadust – sedasama tänutunnet. Tänu tunnet.
Keda kiita
On kaks sõna, mis on tulnud heebrea keelest kõikidesse teistesse keeltesse. Need on “halleluuja” ja “aamen”. Esimene tähendab “kiitke Issandat!” – see on kutse, ehk isegi üleskutse. Või spontaanne hüüatus. Teine on kinnitus “jah, tõesti!” või “see on õige!”.
Nüüd võiks küsida, miks peaks Issandat, see tähendab Jumalat kiitma. Miks Ta seda vajab? Aga pangem tähele, et me tegelikult ju sagedasti kiidame midagi.
Me kiidame ilusat ilma, maitsvat toitu, head muusikat, korralikku tööd. Me kiidame isegi teist inimest, ja seda koguni mitte ainult tema sünnipäeval või austamisõhtul. Miks ei peaks siis kiitma Loojat, kes on selle kõige taga, kes annab meile rohkem, kui me kujutledagi oskame.
Aga Teda me kiidame harva. Küllap vist seepärast, et Ta tuleb harva meelde ja me ei suuda Teda näha just sealsamas – näha kui kõikide asjade kandjat, kõige taga olijat.
See on ka põhjus küsimiseks: hea küll, ma olen rõõmus ja tänulik tubli töö ning hea söögi pärast, aga miks on tingimata vaja siia mingit Jumalat?
Kuid ega usalduse leidmine Looja vastu ei olegi kerge.
Lapsikus ja lapselikkus
Paljudele meeldib looduses käia, minna matkama, istuda järve ääres. Maailm on õigupoolest imeline.
Vahel kummaline ja ohtlikki, kuid ometi imeliselt korraldatud. Inimene pole siiski mitte “looduse kroon”, vaid osa loodusest, see tähendab loodus. Ja looduses pole kõik hellalt hoitud ega kaitstud, vaid seal käib ka lakkamatu üksteise õgimine, endise minek ja uue tulek.
Loodusearmastajat vist tegelikult võlubki looduse juures kõige pideva muutumise, kuid ometi samaksjäämise ühtsus – viimaks sulab kõik üheks suureks Ülemlauluks. Looduses võib tunda tänu ja kiitust kui midagi nii enesestmõistetavat, et selle väljendamiseks puudub isegi vajadus.
Ning seal on võib-olla eriti raske koorem ennast täis olemine, kui võrrelda inimese enese loodud kunstliku maailmaga. Seal leiab enesekesksus paremini toitu.
Võib-olla me vahel pelgame ka seda, et kiitus näib kuidagi lapsik, ja me ju pelgame lapsikud näida oma tõsiste tegemiste juures. Kuid vaadakem siis lapsi – kuidas nad võivad rõõmustada näiteks esimese lume üle. Või mere ääres vee, päikesesoojade kivide ja liiva üle. Elutunde üle.
Rõõm, tänu ja kiitus on omavahel tihedalt seotud, sest nende allikas on sama tunne. Tunne, mis lihtsalt peab välja pääsema ja endale selleks kanali leidma. See tunne vajab jagamist.
Rõõmustaja tahaks, et ka teised tunneksid sedasama. Ta tahab ka teistele sama rõõmu pakkuda. See siis ongi kutse, või üleskutse. Pole midagi viga, kui ka täiskasvanud oskavad samamoodi rõõmustada nagu nende lapsed. See pole siis enam lapsik, see on lapselik. Siin tuleb vist vahet teha.
Sedasama lapselikku rõõmu vajab õieti iga inimene, sest ta tunneb sisimas ära oma õige koha – ollagi Looja laps, isegi kui ta seda tavaliselt endale võib-olla ei teadvusta.
Ennast täis ja õnnetu inimene aga on ebameeldiv ja … lapsik. Aga kiita Issandat, oma Jumalat, ei ole lapsik ega vale. “See on õige!” See tuleb iseenesest, see on spontaanne, see on reaktsioon millelegi. Ega Jumal meie kiitust ei nõua ega ka vaja.
Kui inimesel on see tühjus või tühi koht, siis tuleb lasta seda täita millelgi muul peale iseenda.
Kui inimene on ise avatud, siis on ta avatud ka tänule ja sellest tulenevale kiitusele. See tähendab tõeliselt eneseks olemist. Kes kohtab Jumalat, see kohtab ka iseennast ja leiab enese (uuesti) üles.
Meelis-Lauri Erikson, Kadrina kirikuõpetaja