Ilmar Talve sündis 17. jaanuaril 1919. aastal Ingerimaal Muja lähedal, vahendab ilmamaa.ee. Oma noorpõlve veetis ta Tapal ja Tartus.

Aastatel 1938-1942 õppis ta Tartu Ülikoolis etnograafiat, rahvaluulet, eesti keelt ja kirjandust.

1943. aastal põgenes ta Soome, kuid naases sealt 1944. aastal. Seejärel sattus ta sakslaste kätte vangi, kes ta Saksamaale saatsid.

Aastatel 1947-51 õppis ta Stockholmi Ülikoolis etnograafiat, 1954-57 oli samas stipendiaat, 1945-54 ning 1957-59 Stockholmi Nordiska Museet’i assistent, 1959-86 Turu Ülikooli õppejõud.

Tema esimeseks teadusuurimuseks oli “Tõrva- ja söepõletamine Eestis” (Tartu 1942), esimene juturaamat “Ainult inimene” (Vadstena 1948). Pagulaspõlveski jäi Ilmar Talve ilukirjandus eestikeelseks: “Maja lumes” (1952), “Juhansoni reisid” (1959), “Maapagu” (1988), autobiograafiline triloogia “Kevad Eestis”, “Kutsumatu külaline”, “Kolmas kodumaa” (1997–99).

Ta tegi ka uurimusi rootsi, soome, soomesugu, või üldisemalt – Põhja rahvaste kohta. 

2005. aastal pälvis ta Tartu ülikooli Rahvusmõtte auhinna ning sai ühtlasi ka ülikooli audoktoriks.