Kolm kaunist piigat

toas mõnusalt välja puhata

Jaan Martinson, Olos

http://www.sloleht.ee/fotod/2006/11/10/x-haigus.jpg” rel=lightbox>

KOLM PIIGAT: Kristina (vasakul) ja Katrin Šmigun naudivad Katrini kaheksakuuse tütre Kristin Heleni seltskonda.
Jaan Martinson

 

Kristina Šmigun pole ühekski varasemaks hooajaks valmistunud säärase naudinguga kui tänavu: «Mul pole mingeid pingeid. Isegi neli haiguspäeva ei viinud mind endast välja, nagu viinuks varem. Magasin end välja ja olin eluga rahul.»

Kristina tuiskab Olose metsade vahel, naeratus näol. Justkui polekski tegemist raske treeninguga. Vajalikud kilomeetrid selja taga, sügab ta ligi lipanud koera Louckyt ja haarab seejärel sülle õe Katrini pisitütre Kristin Heleni. Kuid ei mingit nunnutamist, Kristina seab pisipiiga oma suuskadele seisma ja pakub võimalust üheskoos elupaika liuelda. Kristin Helen on varmalt nõus, kinnitades nõusolekut naeruga. Ühine suusasõit jääb siiski ära ja vanaema Rutt seab pisipiiga kelgule.

Magas 15 tundi päevas ega käinud kordagi õues

Enesetunne on suurepärane, kinnitab Kristina. Ometi oli ta kümmekond päeva tagasi korralikult haige. Ent tõbi polevat jätnud jälgegi.

«Käisime Katrini ja Kristin Heleniga soojal maal puhkamas, seejärel oli Eestis mitu päeva kõiksugu vastuvõtte ja üritusi, tormamist ühest kohast teise. Olosele jõudes oli väljas 20 kraadi külma ning kõik see üheskoos niitiski mu maha,» räägib Kristina. «Kurk oli valus, nohu. Olin neli päeva voodis ega käinud kordagi õues.»

Kui veel mõni aasta tagasi oleks säärane haigus otsustaval ettevalmistusperioodil Kristina endast välja viinud, siis nüüd võttis ta juhtunut stoilise rahuga: «Organismil oli puhkepäevi vaja, sain ennast korralikult välja magada. Põõnasin suisa 15 tundi päevas.»

Huvitaval kombel ei jäänud tõvest mingit märki, nagu poleks haiguspäevi olnudki, tunnistab Kristina: «Enesetunne on suurepärane. Vorm? Selle kohta ei oska enne võistlusi midagi öelda. Aga ma ei muretse. Hingel on hää, tuju on hää, kõik on hää.»

Energia kulub vastuvõttudele, mitte suusatamisele

Pärast kahe olümpiakulla võitmist on kaasmaalased võtnud eesmärgiks Kristina lõhki rebida, kutsudes teda ühelt ürituselt teisele. Kristina kaitseb end sellega, et lükkab suurema osa kutsetest tagasi. Tõsi, suurema jao sellest tööst teeb Kristina sõnul elukaaslane Kristjan Vähi: «Tema on mu kaitseingel.»

«Kui ma läheksin kõikjale, kuhu kutsutakse… Kuidas seda nüüd öelda… Ma oleksin kui kuninga narr, kes käib seltskonda lõbustamas,» muigab Kristina. «Samas, neid kohtumisi, kus osalen, võtan tõsiselt, sest tahan tänada inimesi, kes on mind aidanud ja minusse uskunud. Palju on neid, kellele ei saa ära öelda.»

Olgu koosviibimised nii meeldivad kui tahes, kulutavad need energiat. «Olen siiski suusataja ja peaksin energia suusarajale jätma,» tõdeb Kristina.

Hooajaks on Kristina valmis. Vähemalt vaimselt. «Mingeid pingeid pole. Kõik on tasakaalus. Ma ei hakka end tagasi hoidma, vaid panen esimesest MK-etapist alates täiega. Tuleb, mis tuleb – võit või kaotus – ikka on hästi.»

Kristina: endalegi huvitav, kuidas sprindis läheb

Kuna Kristina on võtnud tänavu eesmärgiks MK-sarja üldvõitjale määratud kristallgloobuse koju tuua, peab ta osalema ka sprindietappidel. Arvestusse lähevad viis paremat sprinditulemust.

«Kuusamo sprindis, kuigi see sõidetakse klassikalises tehnikas, olen stardijoonel. Ma pole hooaja alguses värskena sprinte kaasa teinud ja sestap on endalegi huvitav, kuidas läheb.»

Esialgu plaanib Kristina sõita neid sprinte, mis tavadistantsiga samas võistluspaigas toimuvad, aga see põhimõte võib muutuda: «Kui mul vorm on hea, miks mitte spetsiaalselt sprinti sõitma minna.»