Konik, Konstantin – arstikutsega suurkuju

Ajaloole päästetud suurmees

06. juuni 2008
Autor: Rein Ruutsoo
Sedalaadi uurimine, mida esindab Arjakase monograafia, on ajaloo kirjutamise sool.

Tänapäeval, kui Pätsu, Laidoneri ja teiste Eesti ajaloo võtmekujude tegemistes või tegemata jätmistes tõuseb uue ja huvitava teabe asemel esiplaanile spekulatsioonide torm, on mõnus lugeda vana head usaldusväärset ajalookirjutust.

Teenimatult “ajaloo perifeeriasse” jäänud suurkujust on allikmaterjali paraku üsna vähe alles. Selle kokkukraapimine võib tunduda tänamatu tööna, kuid Koniku ajaloo valgusse seadmine on väga väärtuslik panus Eesti riigi sünniloosse. Veel kord tuleb imetleda, kuivõrd palju sõltus 1917.–1919. aastal alustatu väheste meeste usust ja entusiasmist. Nende hulgas oli ka Konik, kes mõne risti tee peale astunu vastu olevat olnud valmis isegi püstolit haarama. Tegelikult ei toetanud deklaratsioone uue riigi sünnist ju mitte miski peale tulevikuusu!

Sõja sotsiaalajalugu

Konstantin Koniku arstikutse annab Eesti vabariigi sünni uurimisele eripärase vaatenurga. Eesti ajaloo murdepunktide tagasihoidlik sotsiaal-ajalooline taust saab Koniku elu ja tegevuse uurimisest uut tõuget. Arjakase uurimuse üks väärtusi ongi, et tavapärase sõjaajaloo heroismi kõrval tähtsustub kodanikuheroism. Vabaduse tuleku tuumaks oli “tsivilisatsioonide konflikt”. Iseseisva Eesti riigi rajamine oli suuresti  selle sügava vastuolu peegeldus. Oma aluspõhjalt saksaliku-luterliku Eesti põrkumine kaose- ja vägivalla-Venemaaga oli paratamatu. 1917. aastal seisis ühel pool languspöörises Venemaa ja teisel pool läänelik väikekultuur. Väga piiratud ressurssidega maa pidi oma jõutagavarasid väga säästlikult hindama. Erinevalt Venemaast, kel oli määratu inimressurss, ei tohtinud me vankuda ühelgi rindel. Tänapäeval seatakse esiplaanile meeletud Paju lahingud, kuid luterliku traditsiooniga maa peamine ressurss oli tegevuste läbimõeldus, hea kord, selge pea ja kindlameelsus. Eesti sõjalise võidu võti oli vankumatus tagalas. Selles oli Konikul tohutu osa. Terveks raviti ja rindele tagasi pöördus sama protsent haavata saanuid kui kõige eesrindlikuma meditsiiniteenistusega riigis – Saksamaal Esimese maailmasõja ajal. Eesti kaotas Vabadussõja aastail haiguste tõttu rohkem mehi kui rindel! Olulised kaotused epideemiate tõttu oleks surunud Eesti  põlvili. Koniku erakordsetest teenetest epideemiate vältimisel, meditsiiniteenistuse korraldamisel jne kõnelevad talle antud kõrged tunnustused.

Demokraatia kõigepealt

Eesti vabariik oli demokraatia võit barbaarsuse üle. Maailmavaatelt jäi Konik Eestis hoolimata oma parteilisest kuuluvusest – mis oli noores riikluses eriti tähtis – eelkõige demokraadiks. Eestis riigi selgroo moodustanud vasaktsentri parteid suutsid olla jõuliseks alternatiiviks kommunistidele. Eesti Asutavas Kogus moodustasid nad suure enamuse. Koniku “radikaalsotsialistlik” maailmavaade vastas suuresti haritlase ideaalile – selles oli piisavalt solidaarsusarusaama ühiskonna elust. Kuid samal ajal jättis see ka ruumi rahvuslusele ja liberaalseile väärtustele. Lugupidamisest Koniku vastu kõneleb juba eaka professori seadmine riigivanema kandidaadiks. Haridusministri ametis pidi ta tegema mitu majanduskriisist tingitud, tema väärtusmaailmaga põrkuvat otsust. See võime ongi poliitika argipäev. Nagu Tõnissongi, oli ta Euroopa integratsiooni pooldaja, mõistes, et selles on meie iseseisvuse peamine tingimus.

1930. aastatel, eriti haigusaastail toimunud taaslähenemises Jaan Tõnissonile, peegeldus demokraatlike väärtuste jõud Koniku maailmavaates. See oli oluline ajal, kui fasŽism ja kommunism – sh ka Eestis – tegid teed autoritaarsele mõttelaadile. Et ta suutis ära tunda ohud, mis lähtusid Hitlerist, aga mitte Stalinist, tuleneb ehk arsti elukutsest. Arstina diagnoosis ta Hitleri käitumises psühhopaadi kujundatud rezŽiimi suundumust. Et aga kogenud poliitik säilitas illusioonid Nõukogude Liidu demokraatliku arengu suhtes, väärib rohkem pigem analüüsivat tähelepanu kui hukkamõistu. Kommunistlik moderniseerimisprojekt muutis võimu olemuse “sfinksiks” ka hoopis suuremaile vaimudele.

Ajalugu muidugi päriselt ei kordu. Aga ikkagi on tähelepanuväärne, et nii 1919. aastal Eesti Asutavas Kogus kui ka 1991. aastal Ülemnõukogus ei andnud rahvusvähemused oma häält Eesti Vabariigi iseseisvumise poolt, see tähendab, et nad tundsid suuremat lojaalsust oma emamaa kui uue riigi vastu. Sündinud fakti ette seatuna tegid nad mõlemal korral katset parandada oma positsiooni “lisaselgitustega”. 1940. aastal oli kõik jälle klaar. Kas ajaloost saab õppida?

“Konstantin Konik. Unustatud suurmees”

Küllo Arjakas

Eesti Päevalehe kirjastus 2008