Haige lapse vanaisa: Kõnnirobot liigutas mägesid (8)

Kui meie perre sündis enneaegne närvikahjustusega laps, keda looja oli ilma jätnud igale inimesele ühest väga loomulikust oskusest — ise kõndima õppida, tuli hakata tema aitamiseks teisi võimalusi otsima. Nii leidsime Šveitsist lootustandva, spetsiaalselt liikumispuudega inimeste abistamiseks loodud kõrgtehnoloogilise aparaadi Pediatric Lokomat.

Ütlen ausalt, selleks vajalike miljonite kokku saamine tundus tol hetkel pea sama võimatu nagu mõtte jõul mägesid nihutada. Aga imesid tõesti sünnib ja täna, juba kaks aastat hiljem, on masin kohal.

Projekt sai alguse 2008. aasta lõpus. Selleks ajaks olime Elisabeti aitamiseks tutvunud kõigi võimalike Eestis ja maailmas loodud abivahenditega ning oli selge, kõnnirobot on neist hetkel parim lahendus. Tol hetkel oli Eestis juba üks sarnane masin olemas, kuid sellega sai aidata lapsi alates 12 eluaastast — Elisabet oli tol hetkel vaid neljane ja raviks parim kasvuiga kohe-kohe ees.

Küsisime abi haigekassalt — kas oleks võimalik rahastada lapse ravi Šveitsis? Saime eitava vastuse, mille aluseks oli võetud vaid ühe Eesti lastearsti (mitte raviarsti) arvamus. Haigekassa keeldumise tõttu sai selgeks, et parim šanss on alustada roboti Eestisse muretsemiseks ise heategevusprojekti ning leida mõttekaaslased, kes üritusele õla alla paneksid. Kirjutasime selleks projekti ning kaasasime lähemaid ja kaugemaid tuttavaid, ettevõtteid ja heategevusorganisatsioone. Samm-sammult arenes asi edasi.

Projekti käiku tagant järgi analüüsides saan aru, kuivõrd kirju ja mitmekihiline on Eesti ühiskond. Oli küllaldaselt neid, kes probleemi ignoreerisid, püüdsid kaikaid kodaratesse loopida või projekti enda murede lahendamiseks ära kasutada. Nägime ka muidu võimekaid inimesi, kes koguvad rikkusi vaid endale ning kellele teiste hädad ja probleemid ei hakka iial korda minema enne, kui nad ise sarnase murega silmitsi ei seisa. Neist kogemustest võiks ilmselt kokku kirjutada terve raamatu.

Siiski tõestab algatuse nii kiire ja suurepärane õnnestumine juba iseenesest, et heade ja abivalmis inimeste hulk on eelmistest kordades suurem. Väga palju on Eestis ikkagi neid, kes mõistavad muret ja on alati nõus jõudumööda aitama — ning ma ei räägi siin üksnes rahalisest toetusest vaid ka oskuste, töö ja tutvustega abistamisest. Südamest tänud kõigile abistajaile, annetajaile, ametnikele! 

Lõppkokkuvõttes ei olnud ka riik meie vaenlane vaid ikka toetaja, kuigi oleksime oodanud palju rohkem. Šveitsi riigilt tulnud suurima toetuse saime suuresti sotsiaalministeeriumi ja rahandusministeeriumi koostöö toel ja oleme neile selle eest tänulikud. Võib ju juhtuda, et halval ajal pöördub olukord tavalisest vastupidiseks ja hoopis riik vajab oma kodanike abi. See algatus on sellest suurepärane näide. Projekt on aidanud ka riiki, sest lahendatud sai üks väga suur kindlale elanike grupile hädavajalik probleem.

Ees ootavad valimised. Loodan südamest, et selle käigus leiavad Eestis elavad, üksteist aitavad ja teiste probleemidest aru saavad inimesed ühise keele ja valivad riigikogusse need inimesed, kes on huvitatud rahva, ka nõrgemate gruppide, vajadustest. Et nad on valmis oma otsuseid põhjendama ja tahavad koos rahvaga edasi minna, olles juhtideks, mitte valitsejateks ja rahvale suurte koormuste panijaiks.

Kui küsida, kas Eesti ühiskond on ise valmis ühiskonna ees seisvatele probleemidele lahendusi otsima ja koos, üksteist sõimamata ja laimata koostööd tegema?
Elisabeti projekt on sellest taas kord suurepärane tõestus — uskuge, et üheskoos töötades on võimalik mägesid liigutada ja tõesti suuri asju korda saata isegi siis, kui esialgu tundub tulevik tume.

Nüüd, kaks aastat hiljem, on projekti algatajate ja eestvedajate tulemus käes ja robot kohal. Elisabet ja temaga koos mitusada sarnase probleemiga last astuvad juba sel aastal robotil oma esimesed sammud. 

Tänud kõigile abistajaile!

Ako Luts on liikumispuudega Elisabeti vanaisa ja algatuse „Aitame liikumispuudega lapsi kõndima“ üks algatajatest.