Korralik katus lumerookimist ei nõua

Tiit Masso,  insener
Eesti Päevaleht, 14. jaanuar 2011 07:30

Viimasel ajal loeme pidevalt ajalehest lumekoormuse all sisse varisenud katustest.

Usun, et iga majavaldaja tahaks teada, kas tema katus on usaldusväärne. Süüdistatakse küll ehitajaid, kes on ehitanud kehva katuse, küll majavaldajaid, kes pole lükanud lund õigel ajal ära.

Sagedamini süüdistatakse ehitajaid

Aga sageli pole siiski nemad süüdi, sest ehitaja ei pea oskama arvutada koormusi ega tundma ehitus-füüsika peensusi. Ehitaja ehitab projekti järgi ja tehniliselt õige tulemus peab olema projektis määratud. Selles ongi küsimus. Eestis võib end projekteerijaks registreerida igaüks, kellel on suvalise tehnikakõrgkooli diplom ja kolm aastat ükskõik millist erialase töö kogemust. Sellest aga selgelt ei piisa.

Ebakompetentne isehakanud projekteerija tihti ei teagi, mida ta projektiga peab tagama. Ta alahindab minimaalselt vajalikku töömahtu ja pakub üliodava hinna ning paraku saab tänu sellele projekteerimistöö endale. Ja majale tekivad jääpurikad. Kompetentne projekteerija, kelle projekteeritud majale purikaid ei tekiks, seevastu hindab töömahtu õigesti – ja jääb tööst ilma.

Nii jääpurikad kui ka vajadus lund katuselt maha kühveldada osutavad ehitusvigadele, sest õigesti ehitatud katusele jääpurikaid ei teki ja õigesti ehitatud katuselt ei ole ka vaja lund maha rookida. Lume hulk katusel sõltub katuse kujust. Katus paikneb maapinnast kõrgemal ja katusele sajab vähem lund kui maapinnale – tuul puhub osa sellest ära.

Kergete ehitiste ohtlikkus

Hoonete projekteerijad lähtuvad projekteerimisnormidest. Tänapäeval kehtivad ehitusnormid annavad lume normkoormuseks rõhtpinnale Eestis enamasti 125 kilogrammi ruutmeetri kohta. Põhja- ja Kagu-Eestis on piirnormiks 150 kilogrammi ruutmeetrile ning Pandiveres ja Haanjas 175. Lamekatuste puhul korrutatakse rõhtpinna lumekoormus teguriga 0,8 ja 45-kraadise kaldkatuse puhul teguriga 1,6. Uute hoonete lamekatused peaksid taluma sõltuvalt asukohast vähemalt 150–206-kilogrammist koormust ruutmeetrile. See ei ole veel purustav koormus: lumekoormust arvutatakse 1,5-kordse varuteguriga. Nii on arvutuslik lumekoormus rõhtkatusele 150–210 kilo ruutmeetrile. Tänapäevaste normide järgi projekteeritud ja ehitatud hooned on suutelised kandma ka suurt lumekoormust.

Nõukogude ajal kehtisid teistsugused ehitusnormid. Nende järgi oli normatiivne lumekoormus Eestis enamasti vaid 70, Ida-Eestis 100 kilogrammi ruutmeetrile, varuteguriga 1,4. Niisiis on nõukogudeaegsed katused arvestatud tänapäevastest ligikaudu poolteist korda väiksemale lumekoormusele.  

Ohtlikuks muutub lumekoormus eeskätt kergtarindite puhul, mille omakaal on võrreldes lumekoormusega väike – eriti terasest ja puidust kandekonstruktsiooni korral. Seega tuleb nõukogudeaegsetesse kergetesse katustesse suhtuda ettevaatusega. Tõenäoliselt on nende kandevõime ebapiisav ja liigne lumi tuleks eemaldada, sest hoiatusmärke ei tarvitse näha olla.  Terasest ja puidust kandekonstruktsiooni varingule eelnevad väikesed, ainult asjatundlikule silmale märgatavad deformatsioonid ja varing võib toimuda äkki. Katuselt lund koristades ei tohiks seda enne allalükkamist kokku kuhjata – see toob üsna tõenäoliselt kaasa ohtliku ülekoormuse. Jälgida tuleb ka kohti, kus katusele tekib mingil põhjusel jääkiht. Nõukogudeaegsele katusele võib ohtlik olla juba 10 cm paksune jää.

Vähem muret on raudbetoonist ehitistega. Nende endi kaal on suur ja lumekoormus moodustab vähem kui poole kogu koormusest, millele nad peavad vastu pidama. Varutegurid tagavad seega piisava kandevõime ka suure lumekoormuse puhul. Raudbetooni puhul (kui ei ole tegemist tugede järeleandmisega) kasvab deformatsioon märgatavalt ning varing võib piirduda pragunemise ja ülemäärase läbipaindega. Siiski: alati, kui suure koormusega tarindis ilmneb midagi ebatavalist – nihked, läbipainded, praod, helid –,  tuleks pöörduda asjatundja poole.

Halb projekt põhjustab hoone valdajale edaspidi suuri lisakulusid ja probleeme. Seega tuleks projekteerija valida mitte vähempakkumise, vaid kompetentsi ja varasema kogemuse põhjal. Seega peaks tellija ise olema hoolas ja formuleerima pakkumistingimused nõnda, et projekteerima pääseksid ainult oma eriala asjatundjad.