Avamistseremooniale minnes kuulsin teiselt poolt ust lastekilkeid. Pean tunnistama, et korraks vilksatas peast läbi mõte: kuhu ja mille keskele ma küll satun? Raskest uksest sisse astudes sai pilt selgeks: mingit tavapärast avamist siit oodata ei ole. Käratekitajad olid tõesti lapsed, täpsemalt Rocca al Mare kooli õpilased, kes istusid treppidel, avatud raamatud käes, ning juhatasid inimesi saali. Lisaks tervitusele tuli vastata ka nende küsimustele, nii oli üsna raske jõuda saali tõsisena.
Kirjanik Heljo Mänd nentis lustlikult, et tore oli just laste kaasahaaratus ja üllatuslikud küsimused, näiteks: “Kuidas teil praegu tuju on?” Mänd ütles soojalt, et väga meeldivalt mõjusid ka väga oskuslikult seltskonda sulanud Evelin Ilvese südamest tulevad sõnad.Tütrega avamisel olnud presidendiprouale tuleb tõesti au anda. Lisaks turvamehele haakisid ennast tema sappa ka ülejäänud lapsed, kellega riigi esimene leedi pärast avamise ametlikku osa suurepäraselt askeldas.
Lapsed mängisidki avamisel põhirolli. Lisaks väärika seltskonna tavapärastele sõnavõttudele, väikestele tagasivaadetele ja tänusõnadele etendasid nad lõbusa ja lustliku näidendi. Kogu esitus oli särav ja soe ning kirjandusega seotud. Nõnda pidi ka lastekirjanik Jaanus Vaiksoo tunnistama, et avamine oli soe, sõbralik ja suursugune. “Nii nagu need inimesedki, kes seal sees. Lastekirjanduse keskus väärib seda kodu. Juba seepärast, et eesti lastekirjandus on praegusel hetkel väga huvitav ja elujõuline ja see on paljuski keskuse aastatepikkuse visa töö tulemus. Lisaks sellele ühendab ta lastekirjanikke ja kunstnikke. See on mitmest põlvkonnast koosnev seltskond, kus küllap kõik tunnevad end hästi,” lisas ta. “Meelde jäid lapsed ja Mildebergide vägevad maalingud,” olid tema esmamuljed avamisest.
Maarja Kangro, kirjanduse keskel kasvanud kirjanik, sõnas, et maja on igal juhul vägev. “Igati moodne asi on tehtud, jätab vägagi jõuka mulje,” ütles ta naljatamisi. Eriti toredaks peab ta asjaolu, et kohal olid vanad lastekirjanikud, sest see on ka neile vääriline koht, kus käia. Kangro rõhutas, et lisaks lugemisele on seal majas ka palju vaatamist.
Taburet kui kunstiteos
Tõesti, avastamisrõõmu jagub. Nagu avamine ise, pakkusid üllatusi ka kolmel korrusel laiuvad saalid eri väljapanekutega ja soppidega. Midagi erilist on kindlasti kunstnike kaunistatud taburetid, peale selle kohtab seintel lustlikke tegelasi. Võrratu on ka pööningutuba täis soppe ja salapära. Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Krista Ojasaar oleks oodanud Edgar Valteri pärandi suuremat eksponeerimist, kuid “see on võimalik alles pärast teoste üleandmist perekonnalt keskusele,” sõnas ta leplikult ja lisas: “Tore on muuseumi osa, kus teosed on paigutatud ajastutruusse miljöösse. Nii on seal näha lastekirjanduse verstapostid.”
Ministeeriumi kantsler Piret Lindpere kiitis geniaalseid ja unikaalseid taburette. Ja lisas, et loodetavasti tuleb keskusest lastesõbralik ja väikesi vimkasid täis paik.Pikk tee on lõppenud. Majale, tegijatele ja toetajatele tänusõnad öeldud, jätkab lastekirjanduse keskus oma tööd igapäevases rütmis. Sealse haruldaselt optimistliku ja särasilmse uurija Jaanika Palmi sõnul võtab sisseelamine veel aega. Temagi rõhutab, et Pika tänava majast võiks saada kohtumispaik, kus saavad kokku nii lugejad kui ka kirjanikud, et juttu ajada ja ennast hästi tunda – et see oleks pesake kõigile lastekirjanduse huvilistele.
Kommentaar: Piret Lindpere-kultuuriministeeriumi kantsler
Ei ole lihtne panna aastakümneid varjusurmas olnud interjööridega kompaktset villaks projekteeritud hoonet tööle asutusena, mis peab endas siduma nii palju erinevaid funktsioone ning selle kõige kõrval olema nauditav, soe ja lastele avatud. Ruumid on erineva tunnetusega ja päris tervikut ehk ei olegi tekkinud. Romantilise trepi katmine pruuni põrandavärviga tundub tegevat maja inglaslikule historitsismile liiga; uue maja teatud steriilsuse korvab originaalillustratsioonide imeline galerii.
Uudised
Lastekirjanduse keskuse uus hoone Pikal tänaval
Lasteraamatute pikk tee Pikale tänavale on väärikalt lõppenud. Pidulikult avatud lastekirjanduse keskuse uus hoone on suur ja soe nagu lastekirjandus isegi.
Avamistseremooniale minnes kuulsin teiselt poolt ust lastekilkeid. Pean tunnistama, et korraks vilksatas peast läbi mõte: kuhu ja mille keskele ma küll satun? Raskest uksest sisse astudes sai pilt selgeks: mingit tavapärast avamist siit oodata ei ole. Käratekitajad olid tõesti lapsed, täpsemalt Rocca al Mare kooli õpilased, kes istusid treppidel, avatud raamatud käes, ning juhatasid inimesi saali. Lisaks tervitusele tuli vastata ka nende küsimustele, nii oli üsna raske jõuda saali tõsisena.
Kirjanik Heljo Mänd nentis lustlikult, et tore oli just laste kaasahaaratus ja üllatuslikud küsimused, näiteks: “Kuidas teil praegu tuju on?” Mänd ütles soojalt, et väga meeldivalt mõjusid ka väga oskuslikult seltskonda sulanud Evelin Ilvese südamest tulevad sõnad.Tütrega avamisel olnud presidendiprouale tuleb tõesti au anda. Lisaks turvamehele haakisid ennast tema sappa ka ülejäänud lapsed, kellega riigi esimene leedi pärast avamise ametlikku osa suurepäraselt askeldas.
Lapsed mängisidki avamisel põhirolli. Lisaks väärika seltskonna tavapärastele sõnavõttudele, väikestele tagasivaadetele ja tänusõnadele etendasid nad lõbusa ja lustliku näidendi. Kogu esitus oli särav ja soe ning kirjandusega seotud. Nõnda pidi ka lastekirjanik Jaanus Vaiksoo tunnistama, et avamine oli soe, sõbralik ja suursugune. “Nii nagu need inimesedki, kes seal sees. Lastekirjanduse keskus väärib seda kodu. Juba seepärast, et eesti lastekirjandus on praegusel hetkel väga huvitav ja elujõuline ja see on paljuski keskuse aastatepikkuse visa töö tulemus. Lisaks sellele ühendab ta lastekirjanikke ja kunstnikke. See on mitmest põlvkonnast koosnev seltskond, kus küllap kõik tunnevad end hästi,” lisas ta. “Meelde jäid lapsed ja Mildebergide vägevad maalingud,” olid tema esmamuljed avamisest.
Maarja Kangro, kirjanduse keskel kasvanud kirjanik, sõnas, et maja on igal juhul vägev. “Igati moodne asi on tehtud, jätab vägagi jõuka mulje,” ütles ta naljatamisi. Eriti toredaks peab ta asjaolu, et kohal olid vanad lastekirjanikud, sest see on ka neile vääriline koht, kus käia. Kangro rõhutas, et lisaks lugemisele on seal majas ka palju vaatamist.
Taburet kui kunstiteos
Tõesti, avastamisrõõmu jagub. Nagu avamine ise, pakkusid üllatusi ka kolmel korrusel laiuvad saalid eri väljapanekutega ja soppidega. Midagi erilist on kindlasti kunstnike kaunistatud taburetid, peale selle kohtab seintel lustlikke tegelasi. Võrratu on ka pööningutuba täis soppe ja salapära. Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Krista Ojasaar oleks oodanud Edgar Valteri pärandi suuremat eksponeerimist, kuid “see on võimalik alles pärast teoste üleandmist perekonnalt keskusele,” sõnas ta leplikult ja lisas: “Tore on muuseumi osa, kus teosed on paigutatud ajastutruusse miljöösse. Nii on seal näha lastekirjanduse verstapostid.”
Ministeeriumi kantsler Piret Lindpere kiitis geniaalseid ja unikaalseid taburette. Ja lisas, et loodetavasti tuleb keskusest lastesõbralik ja väikesi vimkasid täis paik.Pikk tee on lõppenud. Majale, tegijatele ja toetajatele tänusõnad öeldud, jätkab lastekirjanduse keskus oma tööd igapäevases rütmis. Sealse haruldaselt optimistliku ja särasilmse uurija Jaanika Palmi sõnul võtab sisseelamine veel aega. Temagi rõhutab, et Pika tänava majast võiks saada kohtumispaik, kus saavad kokku nii lugejad kui ka kirjanikud, et juttu ajada ja ennast hästi tunda – et see oleks pesake kõigile lastekirjanduse huvilistele.
Kommentaar: Piret Lindpere-kultuuriministeeriumi kantsler
Ei ole lihtne panna aastakümneid varjusurmas olnud interjööridega kompaktset villaks projekteeritud hoonet tööle asutusena, mis peab endas siduma nii palju erinevaid funktsioone ning selle kõige kõrval olema nauditav, soe ja lastele avatud. Ruumid on erineva tunnetusega ja päris tervikut ehk ei olegi tekkinud. Romantilise trepi katmine pruuni põrandavärviga tundub tegevat maja inglaslikule historitsismile liiga; uue maja teatud steriilsuse korvab originaalillustratsioonide imeline galerii.