Hoolimata Läti kriisi haripunktist möödunud suvel suudeti seal läbi viia radikaalne haldusreform, mis vähendas omavalitsuste arvu enam kui viis korda. Nüüd, mil loetakse esimesi tibusid, on lätlaste näod naerul. Nukruseks on põhjust pigem lätlaste põhjanaabritel, kes pole ka pika ponnistamise peale ei puile ega maile jõudnud.

Selle loo aluseks on kohtumised nii Läti omavalitsustegelastega kui ka regionaalministeeriumi ametnikega, rääkimata inimestest külatänaval.

Tegelikult olid lätlased hiljuti samas punnseisus kui meie prae­gu. Haldusreform oli kestnud aastast 1992. Palju valdu enam kui viiesajast vireles. Mida suurem oli virelemine, seda suuremad muutuste vastu seisjad seal vallavanemad olid.

Kiire ja karm otsus

Praegu meenutatakse Läti regionaalministeeriumis muigel sui seda demagoogiakogumit ja valede lasu, mille töökohta kaotada kartvad vallavanemad liikvele lasid. Ja mis kõige veidram, naerdakse edasi: tulihingelised reformivastased, kes nüüdseks on oma töökoha säilitanud, on muutunud kõige tulihingelisemateks haldusreformi pooldajateks ja eestkõnelejateks.

Viimase ja otsustava sammu reformi teel tegi endine regionaalminister Edgars Zalans, kes kuulutas ühel hetkel kõik lõpmatud arutelud lõppenuks. Ja teiseks saavutas ta, et omavalitsuste piirid pani paika parlament ehk seim. Nii oli korraga viiesaja vallavanemast vaidleja asemele jäänud vaid sada.

Tõsi, viimase minutini käis lehmakauplemine ka parlamendis ja mõni rahvasaadik suutis säilitada oma lemmikvalla, milles pelgalt paar tuhat inimest. Siiski saavutati poliitiline kompromiss, mõningate vigade hinnaga. Radikaalne reform – valdade arvu viiekordne vähendamine oli otsuseks saanud.

Kolmkümmend kolm vallavanemat kaebasid seimi otsuse konstitutsioonikohtusse, kuid kaotasid. Tee uutes piirides volikogude valimiseks oli valla.

Nüüd arvatakse, et just kiire ja karm valdade liitmine kesk kriisi suutis suurematest probleemidest, et mitte öelda pankrotistumisest päästa nii mõnegi mikrovalla, mis nüüd suurema ja tugevamaga liideti. Kokku läks mullu valdadesse üle 200 miljoni lati Läti ja Euroopa Liidu raha.

Korraga kaks-kolm korda paisunud omavalitsustes oli kõige suuremaks mureks atribuutika muutmine, uute kirjapeade ja ümbrike hankimine, meenutatakse nüüd. Vanemapoolne vallarahvas, kes aga ääremaastumist kartis, nendib rõõmsalt – seal, kus varem oli vallavalitsus, on nüüd teeninduspunkt, aga selles… seesama ammu tuttav sotsiaalnõunik. Nooremapoolsetel pole aga nagunii vallamajja palju asja, paberid aetakse joonde interneti abiga.

„Lätlaste saavutus on kadestamist vääriv. Omavalitsused on nüüd tugevamad ja see muudab ka regioonid tervikuna tugevamaks, tekib sisuline vastukaal pealinnaregioonile,” nentis regionaalminister Siim Valmar Kiisler. „Täna soovitan Eesti omavalitsustel olla tähelepanelikud! Läti piiriäärsed omavalitsused on nüüd tugevamad kui Eesti omad. See hakkab kajastuma piiriäärsete eurorahade taotlemisel ja tööandjate oma valda meelitamisel. Kokkuvõttes tähendab see, et inimeste eluolu paranemine võib Lätis olla kiirem kui Eestis.”

Endine regionaalminister Vallo Reimaa lausus, et kahjuks ei tea Eestis praegu veel keegi, mida me üldse haldusreformilt tahame.

Läti eile ja täna

Enam kui poolesajast omavalitsusest sai 118

•• Lätis on 2,2 miljonit elanikku. Enne 1. juulit 2009 oli Lätis 548 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 26 rajooni ja 7 vabariiklikku linna.

•• Nüüd on Lätis 109 valda ja 9 vabariiklikku linna, mis jagunevad viie regiooni vahel. Regioonid on ajaloolised Zemgale, Latgale, Kurzeme ja Vidzeme, millele oma­ette regioonina lisandub Riia ümbrus. Regioonid pole mitte omavalitsusüksused, vaid alus regionaalseks planeerimiseks.

•• Elanike arv Läti omavalitsustes: kuni 2000 – 2; kuni 5000 – 35; kuni 10 000 – 39; kuni 20 000 – 18; kuni 30 000 ja rohkem – 15 valda ja 9 linna.