Liiklusspetsialist Hellat Rumvolt leiab, et B-kategooria sõidueksamil läbisaamise protsendi langus, millele sel nädalal juhtis tähelepanu riiklik autoregistrikeskus (ARK), vajab tõsist analüüsi.

Hetkel on sellise tendentsi põhjused vaid oletatavad. ARKi  hinnangu kohaselt võivad nendeks olla autokoolide ülekoormatus, kvaliteetse õpetamise puudumine jms. See võib esialgu tõesti usutav näida, kuid vajab veel tõestamist.

Vaatlejana paneb mind mõtlema hoopis miski muu. Kui autokoolid on tõesti ülekoormatud, siis millega seletada teooriaeksamitel ja sõidueksamitel läbisaamise üllatuslikult suurt vahet?

Eesti neljal suuremal autokoolil (400-650 eksamil käijat) oli teooriaeksami läbisaamise protsent selle aasta esimesel poolaastal 81-85, samas aga sõidueksamil sai läbi vaid 49-64% eksamile tulnutest.

Nö keskmistest koolidest üheksal oli teooriaeksami läbisaamise protsent 81-95, sõidueksamil läbisaamine aga 45-73%. Kõige suurem vahe oli koguni 95% ja 45%!

Millest sellised suured vahed? Põhjusi võib olla mitmeid:

1) sõiduõpetajate nõrk tase;
2) sõiduõpetajate asemel kasutatakse ebaseaduslikult sõidujuhendajaid;
3) puudused õpetajate täienduskoolituse sätestamisel;
4) liiklusteooria- ja sõidueksamite vastuvõtmise ebaühtlane tase;
5) koolituse ja eksamineerimise järelevalve puudulikkus;
6) juhtide koolitusprotsessi koordineerimise puudulikkus.

Minu arvamus oleks lahtiseletatult järgmine:

1. Sõiduõpetajate tase on jäänud samasuguseks, nagu oli aastakümneid tagasi. Enamik neist ei ole ennast täiendanud ja on jäänud ajast maha.

2. Sõiduõpetaja koolitus on “suhteliselt kallis kulutus”, mistõttu nende asemel kasutatakse palgalisi, kuid ettevalmistuseta nn sõidujuhendajaid. Liiklusseadus sellist võimalust ette ei näe.

3. Mootorsõidukijuhi õpetajate täienduskoolituse korraldus on puudulikult sätestatud. Hetkel on võimalik ainepunkte koguda täiesti suvalisel teel ja viisil. Seda saab teha kas vabalt valitud teemal (näiteks andragoogika või didaktika) või uute õpetajate põhikoolituse vabalt valitud tundides osalemisel (õigemini õppusest osavõtu regist­reerimise võimaluse kasutamisel).

Samas aga unustatakse ära, et kõige suuremad muutused toimuvad just liikluses ja selle ohutuse tagamisel.

4. Liiklusteooria eksamite sisu ja korraldus on Eestis tsentraliseeritud, mis on hea. Ent samas vajab see valdkond palju parandamist. Liiklustestides on palju mitmeti tõlgendatavaid küsimusi ja vastuseid, mis ajavad eksamineeritava põhjen­damatult segadusse.

Sõidueksami vastuvõtmine oleneb aga üksnes eksamineerija südametunnistusest ja heast või halvast tahtest, ega sõltu tema ette­valmistuse tasemest ja kogemustest. Väga palju on eksamineerijate subjektiivseid hinnanguid, mistõttu kannatajaks pooleks jääb tavaliselt eksamineeritav.

5. Uute juhtide koolituse (ka täienduskoolituse) üle puudub praktiliselt hästi korraldatud ja toimiv järelevalve. Selle kinnituseks on massiliselt levinud palgaliste sõidujuhendajate kasutamine sõiduõpetajate asemel.

6. Juhtide koolitusprotsessi peavad juhtima majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning haridusministeerium, seda nii teoreetilises (õigusloome) kui praktilises (tegelik juhtimine, järelevalve ja vastutuse tunnetamine) plaanis. Reaalselt seda ei toimu.

Toimetas Heikki Aasaru