Kultuur: Mari ja Andres Tarandit seob luule (1)
14.05.2008 00:01Inna Grünfeldt
 |
Mari Tarandi ja Andres Tarandi elu ja lugude üheks ühisosaks on huumor, oskus näha ka keeruliste asjade naljakamat külge.
Foto: Teet Suur |
Kommenteeri | Loe kommentaare
Raadioajakirjaniku Mari ja klimatoloogi-geograafi-eurosaadiku Andres Tarandi viis 45 aastat tagasi tudengipõlves kokku luule. Luulelembus saadab peret tänini.
“Arbujate luulel oli otsustav tähendus. Kirjutasime neid käsitsi ümber nagu keskaja mungad,” ütles Andres Tarand Lääne-Virumaa keskraamatukokku kogunenud kirjandussõpradele, kes tundsid huvi, kuidas Mari ja Andres leidsid teineteise.
“Nii. Ma räägin nüüd selle loo täpselt ära,” napsas sõnajärje Mari Tarand. “Oli nii, et ma olin kuulnud, kui tüdrukud rääkisid, et on mingi Tarand geograafide hulgas. Et on üks ülbe kuju, kes vedas kihla, et tema õpib nädalaga soome keele ära. Mind see eriti ei huvitanud,” meenutas toonane filoloogineiu.
Viieaastased päevikupidajad Kui mõlemad olid neljandal kursusel, juhtus, et luulehuviline Andres valis välja kümme luuletust eesti vanemast klassikalisest luulest, mille pealkiri oli “Öö”. “Seal oli Talvik, oli Alver, olid Sang, Visnapuu, Merilaas. Ta käis tüdrukute juures, tegi neile viktoriini ja pani punkte, kes kui palju ära tundis. Ma ei hakka ütlema, kes viktoriini võitis,” muigas Mari Tarand.
Luuletused on mõlemal tänini peas. Kui Mari sõnakesega eksib, parandab kaasa selle sooja pilgu saatel õigeks. “Tema on nagu elav antoloogia. Aga kõik ei pruugi olla väga head luuletused, mis tal peas on,” iseloomustas Andres Tarand naljaga pooleks abikaasa tohutut luulepagasit.
“Lapse mälu on ju väga tühi, ja mis siis kellelgi sinna hakkab – mõni on väga väle arvutama, mõni teab kõiki maailma maid, aga kuna kodu oli selline, et ema meile palju laulis, jutustas ja luges, õppisime varakult lugema, viieaastaselt juba kirjutasin päevikut: “akasime söma” ja muud sellist,” rääkis luuletaja Paul Viidingu ja tõlkija Linda Viidingu tütar.
“Minul on natuke kurvem saatus. Kui aastal 1945 saadeti isa Moskvasse komandeeringusse, andis ta mulle musta kaustiku ja ütles, et kui tagasi tuleb, olgu see täis kirjutatud. Mina hakkasin kohe tegema: kõigepealt lehekülg “ema, ema, ema, ema”, siis lehekülg “isa, isa, isa, isa”. Enne, kui kaustik täis, said sõnad otsa. Õe ja venna abiga sai kaustik ikka täidetud. Ma mõtlesin, et sõnad on ainult nimisõnad,” meenutas Andres Tarand oma kirjutamisi viieaastase nagamannina.
Andres Tarandi lugemisele pani aluse “Looduse kuldraamatu” sari, mille ema tõi ära hävitamisele viidud raamatute seast keskküttekatla eest. “Neelasin neid ja jagasin lahkesti klassivendadele,” nimetas ta. Kui isa Siberist koju sai, sokutas ta poisile kirjutuslaua nurgale prantsuse kirjandust ja muud väärtlugemist.
Mari luges teismelisena läbi kogu maailmakirjanduse klassika, lemmikuks on tänini Sigrid Undseti “Kristiina Lauritsatütar”, mida ta on lugenud eri vanuses aina uue pilguga. Eesti kirjandusest Karl Ristikivi. Aga Marie Underi mõistmisega läks aega. Siis kasvasid tema mängu-, maja- ja ülikoolikaaslastest suured luuletajad Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski.
Keeruliselt lihtsad tõed
Peale luule sidusid küllalt erineva taustaga, ent perekondlikult sügava kultuurikihiga noori teisedki sarnased eluväärtused. On sidunud 45 aastat. “Olen hilisemas elus mõelnud, et see ilus ja huvitav valgete lokkidega poiss oli uhke küll, aga kõige tähtsamad on ikkagi mõtted ja elust arusaamised, mille põhjal saab hästi koos elada, ainult väikeste õiendamiste ja norimistega,” arutles Mari Tarand, heites pilgu nõusolevalt muhelevale kaasale. Mari sõnul oli kohe selge, et abielust Andresega ei tule mingit voolujoonelist nõukogude elu teenimist.
“Kui lapsed sündisid, arutasime, kuidas seletada neile, kui nad kooli lähevad, et kui õpetaja ütleb – pese käsi, ole viisakas ja austa inimesi, on see õige, aga kui ütleb, et meie kodumaa pealinn on Moskva või Lenin on kõige parem inimene, siis see ei ole õige,” rääkis Mari Tarand. Ühist otsust – lastele tõde rääkida – oli kohati väga keeruline täita, tunnistasid Tarandid. Andres Tarand märkis, et kui poegadele Indrekule ja Kaarlile oli räägitud seda, mis tõde, hakkasid koolis pahandused. “Siis olin mina see, keda saadeti asju klaarima. Kuulasin ära, ega ma palju ei vaielnud,” sõnas ta. Tihtipeale tuli käia klaarimisretkel koos Jaan Krossiga, kelle poisid olid samades tegudes osalised. Mõningaid seiku saab lugeda Jaan Krossi mälestusteraamatu teisest osast.
“Eks mul Andrese pärast oli hirmu ka,” tunnistas naine. Näiteks dissidentide kirjanduse paljundamise pärast. “Neljakümne kiri” tõi Andres Tarandile kaasa väljakutsumised. “Ma kartsin, aga samas tundsin, et minu kõrval on inimene, kellel on põhimõtted,” lausus Mari Tarand. Arendavaid ja harivaid lastesaateid ning hiljem kirjandussaateid tehes ei pidanud Mari Tarand “paksu poliitilist juttu” ajama ja saateid tehti nii, et “enda süda ka rahule jääks”. “Keelekõrva” tegemise ajast teab Mari Tarand, et inimesed on emakeele suhtes tundlikud ja keelehuvi on üsna suur.
Noorte euroametnike kantseliiti peab Mari Tarand hästi murettekitavaks. Andres Tarandi meelest on ühest küljest tegu slängiga, teisalt teeb palju sogaseid sõnu jutu kõneleja meelest kõrgemaks. “Mulle on öeldud, et küll su mees räägib mahlakalt. Seda ongi vaja,” ütles Mari Tarand ja lisas, et kui mees läheb keisri või kuninga juurde, siis leiab ta ka seal kõneluseks sobivad sõnad. “Ma ei saa jätta ütlemata, et sellist kõrget asendit nagu praegu, ei ole eesti keelel iialgi olnud. Olles Euroopa Liidu ametlik keel, ei tähenda, et kõike saaks parlamendis eesti keeles rääkida, selleks on inglise ja prantsuse, aga eesti keel on üks ametlikest keeltest,” rõhutas Andres Tarand. Tema sõnul oli märgata huvi eesti keele tõlkimise vastu. Komisjonis peab olema eesti keele tõlk, aga kui kabiine on vähe, on “eesti keel mõnikord välja puksitud”.
Kuri keelekarjas “Siis pean aeg-ajalt märkima, et nüüd on küll kuri karjas ja istungi pidamisest ei tule midagi. Siis nad vabandavad, aga järgmine kord jälle ei ole. Aga kui ma ise olen ettekandja, jätan kohe pooleli. Siis nad toovad tõlgi. See on praktika. Deklareerimise tasandil on eesti keel võrdne kõigi 22 keelega,” jutustas europarlamendi liige.
Eurosaadiku kirjandushuvi pole kuhugi kadunud, mõni raamat on ikka käsil. See, mida naine arvab mehel pooleli olevat, on tal juba läbi. Parasjagu loeb Andres Tarand teost Tšernobõlist.
Kuna Mari Tarandi silmad lugemist enam ei võimalda, leiab abikaasa mahti talle ette lugeda. Vähemasti “Loomingut”.
Tarandid
Mari Tarand: • sündinud 1941. aastal; • lõpetanud Tartu ülikooli 1963. aastal eesti filoloogia ja žurnalistika erialal; • 1963-2005 Eesti Raadio laste-, kirjandus- ja keelesaadete autor ja toimetaja.
Andres Tarand: • sündinud 1940. aastal; • lõpetanud Tartu ülikooli 1963. aastal klimatoloogina ja 1973. aastast geograafiakandidaat; • 1988-1990 Tallinna botaanikaaia direktor, 1994-1995 Eesti vabariigi peaminister; riigikogu liige 1992, 1995-2004; Euroopa Parlamendi liige alates 2004. aastast. Pojad: Indrek Tarand ja Kaarel Tarand.
Uudised
Mari ja Andres Tarand
Kultuur: Mari ja Andres Tarandit seob luule (1)
14.05.2008 00:01Inna Grünfeldt
Foto: Teet Suur
Kommenteeri | Loe kommentaare
“Arbujate luulel oli otsustav tähendus. Kirjutasime neid käsitsi ümber nagu keskaja mungad,” ütles Andres Tarand Lääne-Virumaa keskraamatukokku kogunenud kirjandussõpradele, kes tundsid huvi, kuidas Mari ja Andres leidsid teineteise.
“Nii. Ma räägin nüüd selle loo täpselt ära,” napsas sõnajärje Mari Tarand. “Oli nii, et ma olin kuulnud, kui tüdrukud rääkisid, et on mingi Tarand geograafide hulgas. Et on üks ülbe kuju, kes vedas kihla, et tema õpib nädalaga soome keele ära. Mind see eriti ei huvitanud,” meenutas toonane filoloogineiu.
Viieaastased päevikupidajad Kui mõlemad olid neljandal kursusel, juhtus, et luulehuviline Andres valis välja kümme luuletust eesti vanemast klassikalisest luulest, mille pealkiri oli “Öö”. “Seal oli Talvik, oli Alver, olid Sang, Visnapuu, Merilaas. Ta käis tüdrukute juures, tegi neile viktoriini ja pani punkte, kes kui palju ära tundis. Ma ei hakka ütlema, kes viktoriini võitis,” muigas Mari Tarand.
Luuletused on mõlemal tänini peas. Kui Mari sõnakesega eksib, parandab kaasa selle sooja pilgu saatel õigeks. “Tema on nagu elav antoloogia. Aga kõik ei pruugi olla väga head luuletused, mis tal peas on,” iseloomustas Andres Tarand naljaga pooleks abikaasa tohutut luulepagasit.
“Lapse mälu on ju väga tühi, ja mis siis kellelgi sinna hakkab – mõni on väga väle arvutama, mõni teab kõiki maailma maid, aga kuna kodu oli selline, et ema meile palju laulis, jutustas ja luges, õppisime varakult lugema, viieaastaselt juba kirjutasin päevikut: “akasime söma” ja muud sellist,” rääkis luuletaja Paul Viidingu ja tõlkija Linda Viidingu tütar.
“Minul on natuke kurvem saatus. Kui aastal 1945 saadeti isa Moskvasse komandeeringusse, andis ta mulle musta kaustiku ja ütles, et kui tagasi tuleb, olgu see täis kirjutatud. Mina hakkasin kohe tegema: kõigepealt lehekülg “ema, ema, ema, ema”, siis lehekülg “isa, isa, isa, isa”. Enne, kui kaustik täis, said sõnad otsa. Õe ja venna abiga sai kaustik ikka täidetud. Ma mõtlesin, et sõnad on ainult nimisõnad,” meenutas Andres Tarand oma kirjutamisi viieaastase nagamannina.
Andres Tarandi lugemisele pani aluse “Looduse kuldraamatu” sari, mille ema tõi ära hävitamisele viidud raamatute seast keskküttekatla eest. “Neelasin neid ja jagasin lahkesti klassivendadele,” nimetas ta. Kui isa Siberist koju sai, sokutas ta poisile kirjutuslaua nurgale prantsuse kirjandust ja muud väärtlugemist.
Mari luges teismelisena läbi kogu maailmakirjanduse klassika, lemmikuks on tänini Sigrid Undseti “Kristiina Lauritsatütar”, mida ta on lugenud eri vanuses aina uue pilguga. Eesti kirjandusest Karl Ristikivi. Aga Marie Underi mõistmisega läks aega. Siis kasvasid tema mängu-, maja- ja ülikoolikaaslastest suured luuletajad Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski.
Keeruliselt lihtsad tõed
Peale luule sidusid küllalt erineva taustaga, ent perekondlikult sügava kultuurikihiga noori teisedki sarnased eluväärtused. On sidunud 45 aastat. “Olen hilisemas elus mõelnud, et see ilus ja huvitav valgete lokkidega poiss oli uhke küll, aga kõige tähtsamad on ikkagi mõtted ja elust arusaamised, mille põhjal saab hästi koos elada, ainult väikeste õiendamiste ja norimistega,” arutles Mari Tarand, heites pilgu nõusolevalt muhelevale kaasale. Mari sõnul oli kohe selge, et abielust Andresega ei tule mingit voolujoonelist nõukogude elu teenimist.
“Kui lapsed sündisid, arutasime, kuidas seletada neile, kui nad kooli lähevad, et kui õpetaja ütleb – pese käsi, ole viisakas ja austa inimesi, on see õige, aga kui ütleb, et meie kodumaa pealinn on Moskva või Lenin on kõige parem inimene, siis see ei ole õige,” rääkis Mari Tarand. Ühist otsust – lastele tõde rääkida – oli kohati väga keeruline täita, tunnistasid Tarandid. Andres Tarand märkis, et kui poegadele Indrekule ja Kaarlile oli räägitud seda, mis tõde, hakkasid koolis pahandused. “Siis olin mina see, keda saadeti asju klaarima. Kuulasin ära, ega ma palju ei vaielnud,” sõnas ta. Tihtipeale tuli käia klaarimisretkel koos Jaan Krossiga, kelle poisid olid samades tegudes osalised. Mõningaid seiku saab lugeda Jaan Krossi mälestusteraamatu teisest osast.
“Eks mul Andrese pärast oli hirmu ka,” tunnistas naine. Näiteks dissidentide kirjanduse paljundamise pärast. “Neljakümne kiri” tõi Andres Tarandile kaasa väljakutsumised. “Ma kartsin, aga samas tundsin, et minu kõrval on inimene, kellel on põhimõtted,” lausus Mari Tarand. Arendavaid ja harivaid lastesaateid ning hiljem kirjandussaateid tehes ei pidanud Mari Tarand “paksu poliitilist juttu” ajama ja saateid tehti nii, et “enda süda ka rahule jääks”. “Keelekõrva” tegemise ajast teab Mari Tarand, et inimesed on emakeele suhtes tundlikud ja keelehuvi on üsna suur.
Noorte euroametnike kantseliiti peab Mari Tarand hästi murettekitavaks. Andres Tarandi meelest on ühest küljest tegu slängiga, teisalt teeb palju sogaseid sõnu jutu kõneleja meelest kõrgemaks. “Mulle on öeldud, et küll su mees räägib mahlakalt. Seda ongi vaja,” ütles Mari Tarand ja lisas, et kui mees läheb keisri või kuninga juurde, siis leiab ta ka seal kõneluseks sobivad sõnad. “Ma ei saa jätta ütlemata, et sellist kõrget asendit nagu praegu, ei ole eesti keelel iialgi olnud. Olles Euroopa Liidu ametlik keel, ei tähenda, et kõike saaks parlamendis eesti keeles rääkida, selleks on inglise ja prantsuse, aga eesti keel on üks ametlikest keeltest,” rõhutas Andres Tarand. Tema sõnul oli märgata huvi eesti keele tõlkimise vastu. Komisjonis peab olema eesti keele tõlk, aga kui kabiine on vähe, on “eesti keel mõnikord välja puksitud”.
Kuri keelekarjas “Siis pean aeg-ajalt märkima, et nüüd on küll kuri karjas ja istungi pidamisest ei tule midagi. Siis nad vabandavad, aga järgmine kord jälle ei ole. Aga kui ma ise olen ettekandja, jätan kohe pooleli. Siis nad toovad tõlgi. See on praktika. Deklareerimise tasandil on eesti keel võrdne kõigi 22 keelega,” jutustas europarlamendi liige.
Eurosaadiku kirjandushuvi pole kuhugi kadunud, mõni raamat on ikka käsil. See, mida naine arvab mehel pooleli olevat, on tal juba läbi. Parasjagu loeb Andres Tarand teost Tšernobõlist.
Kuna Mari Tarandi silmad lugemist enam ei võimalda, leiab abikaasa mahti talle ette lugeda. Vähemasti “Loomingut”.
Tarandid
Mari Tarand: • sündinud 1941. aastal; • lõpetanud Tartu ülikooli 1963. aastal eesti filoloogia ja žurnalistika erialal; • 1963-2005 Eesti Raadio laste-, kirjandus- ja keelesaadete autor ja toimetaja.
Andres Tarand: • sündinud 1940. aastal; • lõpetanud Tartu ülikooli 1963. aastal klimatoloogina ja 1973. aastast geograafiakandidaat; • 1988-1990 Tallinna botaanikaaia direktor, 1994-1995 Eesti vabariigi peaminister; riigikogu liige 1992, 1995-2004; Euroopa Parlamendi liige alates 2004. aastast. Pojad: Indrek Tarand ja Kaarel Tarand.