Mati Undile mälestusbareljeef

Teisipäeval avati Voorel endise
Leedimäe koolimaja seinal mälestusbareljeef Mati Undile. Voore külas sündinud ja õppinud kirjaniku ja lavastaja elu ja loomingule pühendati samas toimunud lühiseminar.

Bareljeef paigaldati praeguse Voore külalistemaja seinale. Selles majas asus  Leedimäe kool, kus on õppinud ka Mati Unt. Üle saja viiekümne selleks pühalikuks hetkeks siia tulnud inimese juuresolekul eemaldasid mälestusbareljeefilt katte Jõgeva maavanem Aivar Kokk ja Saare vallavanem Jüri Morozov. Seinalt jäi kokkutulnuid vaatama Mati Unt  oma mõtlikul ja teraval pilgul. Nüüd juba pronksi valatuna, all kiri: “Siin õppis 1951-1958 kirjanik ja lavastaja Mati Unt”. Bareljeefi autor on Epp Katus, kes on samuti Voorelt pärit ja siin koolis käinud. Praeguse Voore Põhikooli õpilased Kaido Hint ja Arlis Kurg esitasid mõningad katkendid  Undi loomingust, kus juttu kodukandist ja koolist. Voore rahvale näisid olevat kõige tuttavlikumad kirjeldused ja episoodid raamatutest “Tere, kollane kass”, “Öös on asju”, “Mõrv hotellis”, jutustuses “Lõvi jasmiinide all”.

Kodukant loomingus 

Mati Undi (1.jaanuar 1944 – 22. august 2005) surma-aastapäeval temale pühendatud seminari avaettekandes rääkis Voore kooli kirjandusõpetaja Eve Koch, kuidas Mati Unt oma loomingus kodukanti on kajastanud. “Kuuekümnendate aastate imelaps, üle viieteistkümne romaani ja jutustuse, üle kümne näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariumi, esseistikat ja üle saja teatrilavastuse loonud Mati Unt on korduvalt rõhutanud, et on kasvanud päris metsaäärses talus. Ta kirjeldab oma kolme kilomeetri pikkust vaevalist kooliteed. Meie jaoks ongi kõige väärtuslikumad need leheküljed, kus võime iseendid ja oma kodupaika ära tunda. On suur rõõm, et meil kasvas Mati Unt ja meil on tema looming.”

Raamatukoguhoidja Ene Sööt rääkis Mati kodust ja lapsepõlvest, et tema isa August tuli Laiuselt Saare valda 1928. aastal. Ta sai siia 9 ha suuruse asunikukoha ning rajas siia kodu. Talu nimeks saigi Kodu.

Isa August ja ema Linda olid ettevõtlikud, palju lugenud ja aktiivsed inimesed. “1. jaanuaril Tartus sündinud Mati jõudis koju alles kümnendal kuupäeval. Tädi Ellal oli õnnestunud saada Saksa sõjaväeauto, millega toodi ema ja laps Voorele. Auto jäi lumme kinni,  hangiti hobune, millega pääseti edasi. Mati oskas juba viieselt soravalt lugeda, joonistama hakkas  veelgi varem.

Tema hilisematel joonistustel, mida ka mitmes koolialmanahhis “Tipa-Tapa…” avaldatud, tunnebki ära Voore kandi, kodutalu, vanatädid. Mati oli terane poiss: kuuendas klassis oli tulnud  vene keele õpetajaks üks umbkeelne ohvitseriproua. Matil oli aga vene keel üsna selge — eks ta valmistas koos isaga tunnid ette — ja nii saigi Matist kuni õppeaasta lõpuni tõlk ja n-ö asendusõpetaja.

Lihtsalt Mati

Kõnepulti astunud kirjanik Vaino Vahing rääkis lihtsalt Matist. Nelikümmend aastat temaga hea sõber olnud Vahing on Mati Undist juba nii mõndagi kirjutanud, viimati oma tänavu ilmunud Päevaraamatus. Ta mainis, et alustas ka Mati Undi biograafia koostamist, kuid see töö jäi katki. “Mind pani imestama tema kohutav lugemus ja meeletult palju kirjutamine. Arvasin, et nii palju raamatuid on võimatu läbi lugeda, kuid temal oli väga huvitav lugemismetoodika. Ta luges enda sõnul mõnda lõiku väga intensiivselt, mõtles ja töötas selle kõvasti läbi. Kui leidis loetus sisu, siis luges edasi, kui ei, sirvis vaid raamatu läbi. Selle neljakümne aasta jooksul ei vedanud ta mind kordagi alt. Polnud meil saladust, mida tema mulle või mina temale ei rääkinud. Mati ei ole surnud, mina elan veel temaga kaasa. Mati oli nii koloriitne kuju, et ega ta niipea kao,” oli Vaino Vahing kindel.

Endine Leedimäe koolijuht ja õpetaja Valli Katus tõstis eriti esile Mati Undi jutustamisoskust,  õigekirja ning ilusat käekirja. Ja viisakust — ta oli kasvanud korralikus perekonnas.

Näitleja Raivo Adlas meenutas Mati Unti kui sõpra, lavastajat ja ka head näitlejat. “Polegi näinud lavastajat, kes nii hiilgavalt näitlejale rolli ette näitab. Lavastaja Unt on klassik, keda noored lavastajad nüüd hoolega matkivad.”

Literaat Olev Remsu mainis, et kuigi nad polnud Mati Undiga sõbramehed, on ta juba kooliajast Undi suur austaja. “Olen temast neli aastat noorem. Tundsime Mati Undi ees aukartust – juba siis oli ta meie jaoks elav klassik.”

ARDI KIVIMETS

Voorema