Meriküla poolmõis

Meriküla oli ajalooline mõis, mis paiknes Vaivara kihelkonnas. Seda ei tohiks segi ajada kunagise Viru-Nigula kihelkonna alale jääva Merikülaga, mis keskajal oli ajuti samuti mõisa staatuses.

Küla kohta pärinevad teated aastast 1796 (Mereküla). XIX sajandil kuulus see Laagna rüütlimõisa koosseisu. Poolmõis rajati Merikülasse 1861. aasta 4. detsembril, mil Laagna tollane omanik Ivan von Brevern eraldas Laagnast mitu maavaldust ja müüs need ära. Sinna rajatigi mõis. Selle omanikuks sai Narva raehärra William Richard Gendt (1823 – 1877).

William Richard Gendt pärines nimekast Narva rae- ehk patriitsiperekonnast. Juba tema isa Georg Eduard Gendt oli olnud Narva rae liige. 1861. aastal pantis William Richard ühtlasi Laagna rüütlimõisa. Pandilepingut pikendati hiljem kuni 1870. aastani. Gendt oli hariduse omandanud Tartu ülikoolis, kus ta aastatel 1842 – 1846 tudeeris esmalt meditsiini ja hiljem mineroloogiat. 1848 omandas kandidaadikraadi. Pärast õpingute lõppu oli Eestimaa kubermangus mitme mõisa rentnik. Seejärel pöördus oma perekondliku ameti – kauplemise – juurde. 1851. aastal valiti ta Narva raehärraks, kellena ta oli ametis kümme aastat. Teenete eest sai ta Narva pärilikuks aukodanikuks. Omandatud Meriküla poolmõisa alale rajas ta supluskoha, mis on seal tänini.

Pärast William Richard Gendti surma päris mõisa Gertrude Emilie Gendt (1849 – ?), kes oli tema tütar. Mõisa pidas ta 1893. ja 1900. aastal, nagu osutavad aadressraamatud. Kas 1900. või 1901. aastal läks mõis uue omaniku kätte, kelleks oli aadlimees vabahärra Reinhold (Roman) von Tiesenhausen (1843 – 1934).

Velikije Lukis sündinud von Tiesenhausen oli kindralmajor vabahärra Karl Jakob Reinhold von Tiesenhauseni poeg. Tema vanaisa Jakob Diedrich oli aga olnud Tudulinna rüütlimõisa omanik. Viimane mõis oli ka Reinhold von Tiesenhauseni käes ajavahemikul 1880 – 1906. 1918. aastal – ajal, mil mõisate aeg hakkas Eestimaal otsa saama – omandas ta Pärnumaal Vana-Vändra mõisa, mis jäi tema majandada kuni mõisate võõrandamiseni 1919. aastal. Tollastele aadlikele kohaselt tegi ta karjääri sõjaväes teenides. 1880. aastal oli ta rittmeister. Lõpuks tõusis polkovnikuks. Suri Vändras. Ta oli viimane Meriküla omanik.

Allikas: Väljavõte Märt Uustalu magistritööst “Ida-Virumaa mõisad. Omandisuhted 1241 – 1919”.