Metsaeksinud……

Lääne-Virumaal juhtus nädalavahetusel kolmel korral, et metsaskäijad kodutee kaotasid.

Tartumaal kadus eakas seeneline möödunud nädala lõpus metsa kaheks ööpäevaks. Politseinikud, kaitseliitlased ja teenistuskoerad – kokku 30 otsijat – püüdsid naist metsa rüpest leida. Lõpuks kohtas vanurit seeneline ja viis eksleja turvaliselt koju.

Ühe eksinu leidmiseks tuleb välja panna suuri ressursse. Kuid õnnelik leitu ei pruugi juhtumist suurt õppida. Siinkohal lugu seenele läinud vanapapist, kes kaua aega metsas eksles, ning kui kohalik konstaabel teenelise seenelise lõpuks leidis, lausunud rõõmsalt: “Oi, teie siin, eelmisel aastal tõite ka mind metsast välja!”

Selge see, et metsas käia on tore. Eriti kui juba aastakümneid on käidud. Kellele ei meeldiks vanaema juures metsmaasikamoosi või mustikakisselli süüa. Kuid sel juhul võiks maiustamisele eelneda ühine metsaskäik. Et lisaks magusale suule teeks hinge soojaks koos veedetud aeg ja tuleviku tarvis jääks meelde memme kukeseenekohad. Kindluse mõttes tuleks marjul käia alati mitmekesi ja hoida silmsidet. Ka noorema seenelise või mustikakorjajaga võib juhtuda, et ta tundide viisi, nina maas, küürutamise järel ei leia enam metsast väljapääsu.

Tähtis on, et ei minda paanikasse ega hakata energiat kulutades sihitult ringi jooksma. Tark on kaasa võtta laetud akuga mobiiltelefon, kuid abi ei ole sellest, kui võtta kõne pealinnas liiklusummikus rooli taga istuvale sõbrannale. Helistada tuleb päästeteenistusele, valides 112. Siis oskavad päästjad juhendada ning vajadusel tulla metsaserva autosignaali andma või rakette laskma.

Võib juhtuda muidugi, et olete levivabal maalapil – näiteks Oandu metsades, kuigi reklaamides kuulutab mõni operaatorfirma Eesti maailma parimaks levialaks. Siis on kõige mõistlikum orienteeruda maamärkide järgi, hoiduda metsasihi äärde või hoida silmas elektriliini.