Roheliste imenimekiri – mis neid ühendab, mida nad tahavad?

Sellest mõttest tõukudes esitas ta kolm nimekirjas figureerivaid inimesi ühendavat soovi. Esiteks valimiskorra muutmine riigi tasandil nii, et see, keda valitakse, ka riigikokku saaks. Teiseks kohalikul tasandil majoritaarse valimissüsteemi sisseviimine, kus külaesindajad oleksid volikogust ka tagasi kutsutavad. Ning kolmandaks tulevat Strandbergi sõnul manifesti lillede ja liblikate vahelt välja ka majanduse ning maksude küsimus. „Täna ei ole enam hetk, kus me peaksime rääkima maksusüsteemist. Olgu see stabiilne mõnda aega. Peame rääkima sellest, et otsused ja investeeringud tuleb teha mõistlikult.”

Kandideerib „vaba mehena“

Eerik-Niiles Kross, kes on teatanud, et kavatseb „vaba mehena” roheliste nimekirjas kandideerida, aga eitas mingi konkreetse kollektiivse seisukoha olemasolu. „Nimekiri annab sõltumatutele kandidaatidele võimaluse näidata, et parteide pöördumatu kuldaeg pole veel kätte jõudnud.”

„Võite küsida, mis on siis tulemus? Selleks on, et riigikokku pääsevad mõned sõltumatud erakonda mittekuuluvad saadikud,” rääkis Kross. „Rohelised pakuvad selleks n-ö sõidukit.”

Filmi- ja kultuurimees Artur Talvik pole veel ametlikult otsustanud, kas ta liitub sõltumatu kandidaadina rohelistega, kuid teatas, et kui ta seda teeb, siis kindlasti ainult selles nimekirjas. Tema vastus küsimusele, mis seda seltskonda ühendab, oli konkreetne: „Ühendab protest!”

„Ennekõike selle ühetaolisuse või poliitilise kitsarinnalisuse vastu. Eestis peab olema eu­roopalik lähenemine asjadele ehk siis arvamuste mitmekesisus,” tähendas Talvik. „Ja teine asi, et otsustamise ring on täna väga väikeseks läinud. Kodanikuühiskonnast küll räägitakse, kuid selle alged on sisuliselt olematud.” Talviku sõnul ongi seetõttu tema käimapanevaks mehhanismiks praeguse võimueliidi arrogantne suhtumine oma kodanikesse.

Seega seltskonda ühendavad mitmesugused arusaamised. Kuid mis saab edasi, kui saadakse riigikokku? Kõik olid seda meelt, et seltskond moodustab ühe fraktsiooni. Kuid samal ajal osundati, et seadus muudmoodi riigikogu tööd ei lubagi. Teine variant on nn aknaaluseks jääda, sest teiste fraktsioonidega ühinemist parlamendi kodukord ei luba.

Strandbergi sõnul saab sellest „väga lahe asi”, sest kaob ära muidu fraktsiooni tööd segav partei. Ning otsuseid tehakse mõistlike inimeste kombel arutades. Riigikogulase hinnangul pole sugugi põhjendatud arvamus, justkui roheliste ja vabade meeste fraktsioonil ei tuleks teha tähtsaid otsuseid. Strandberg rõhutas tungivalt, et uus jõud osutub määravaks uue valitsuse juures.

„On olulised kohad, kus tuleb arutada. Need on näiteks küsimus, kas liituda valitsusega või mitte,” märkis ta. Samal ajal olevat juba küsimust arutatud ning jõutud arusaamisele, et tulevane kooslus eelistaks pigem riigikogust valitsust toetada, kui mõne ministri päris kabinetiga ühineda. „Vaadake, niikaua, kuni härra Mänd ei olnud veel liitunud koalitsiooniga, oli seaduste loomise iseloom hoopis teine kui pärast seda. Mina pooldaks selgelt Eestile järgmise nelja aasta jooksul vähemusvalitsust, kus ta on olukorras, kus ta peab otsuste tegemiseks läbi rääkima. See on uus kogemus ja seda kogemust on Eestil vaja.”

Eerik-Niiles Kross aga ei pidanud tõenäoliseks, et vähemusvalitsuse olukord üldse tekiks. „Kavatsen lihtsalt toetada valitsuse mõistlikke otsuseid ja mitte toetada ebamõistlikke,” ei läinud ta Strandbergi suure joonega kaasa.

Ta lubas peatselt välja tulla ka enda põhiseisukohtadega, et selgitada oma taotlusi, mida soovib riigikogus saavutada. Nende seas nimetas ta põhiseaduse muutmist nii, et seda saaks muuta vaid rahvahääletusega. Ning teisalt soovi välistada president Toomas Hendrik Ilvese tehtud muudatusettepaneku läbiminek, millega soovitakse võtta riigipealt riigikaitse kõrgeima juhi volitused.

Kross märkis, et tahab saada kas riigikaitse- või õiguskomisjoni liikmeks. Ning kui võimalik, siis tahaks ta, et riik saavutaks nelja aasta jooksul suurema efektiivsuse. „Meil on seitse laevastikku näiteks.” Samuti tegeleda „rahvusliku majandusega” ning kohalike omavalitsuste juhtimisreformiga. „Meil pole kindlasti vaja nii palju kohalikke omavalitsusi.”

Aga parteid võivad ju seda kõike takistada? „Muidugi võivad, aga ma pole kergesti lahustuvate inimeste killast,” jäi parlamenti püüdleja endale kindlaks.

Kõige parem rohi

Kuidas riigikogusse saavad päriserakonnad seda teha püüaksid, selle vastu paistab kõige paremat rohtu teadvat Artur Talvik. „Kui räägitakse, et riigikogus tegutsemiseks on vaja 51 häält, siis mentaliteedi muutmiseks on ka teisi võimalusi. Seal sees tegutsedes saad sa avalikustada ja õõnestada, ütleme nii, tegutsematust või parto­kraatlikku arrogantsi.”

Talviku sõnul on nimekirjas osalejad omavahel juba arutanud, kuidas seda saaks teha. „Selline wikileaksilik käitumine võiks kindlasti sundida mingisugustele muutustele. Me oleme omavahel rääkinud, et paned omale tööpäevaks kaamera külge ja kõik saavad näha, mismoodi tehakse otsuseid komisjonis või fraktsioonis, aga ka saalis. Töö on viidud komisjoni, aga keegi ei tea, mis seal tegelikult toimub. See on ka riigikogu maine alla viinud.”

Aga olgem ausad – praegu veel ametis olevas riigikogus on ka rohelised paistnud silma kui just mitte tegelikult, siis vähemalt näiliselt tagatoatehingute sõlmimisega valitsuserakondadega. Ja saanud vastutasuks ka raha kõiksugu huvitavatele projektidele. Kas siis Talvik võtaks ette vajadusel ka roheliste paljastamise?

„Absoluutselt. Kui rääkida roheliste parteiasjadest, siis KENA on hea näide, kuidas mõistlike inimeste grupp võib selliseid partokraatlikke mänge mängima hakates lihtsalt täiesti umbe joosta. Ja oma energia vale koha peal ära raisata,” kinnitas Talvik. 

Rohelised tahavad künnist ületada

•• Sotsiaaldemokraadist endine europarlamendi saadik Andres Tarand kirjutas samuti alla „Elurikkuse manifestile”. Kuid kõrvalseisjana ja riigikokku mittepürgijana jääb ta roheliste ime­nimekirja suunitlust kirjeldades kiretuks. 

•• „Esiteks usun, et mõte on selles, et rohelised ikka üle künnise saaksid. Kahe suurema partei poolt oli teatavasti kõva liikumine, et kahest erakonnast oleks Eestile küll. Eelmise aasta lõpul olid need jutud jälle liikvel. Selles mõttes võis roheliste lati alla jäämine olla ka forsseeritud. Eks sellest võis tulla ka idee, et võtta need mitteliikmed sinna nimekirja,” märkis Tarand.

•• „Ja kuna rahva meeleolud on teatavasti europarlamendi valimistest natukene avaldunud, et üksikkandidaadid on mõnevõrra sümpaatsemad, siis ilmselt käib mäng ka selle peale,” lisas ta. 

•• Tarand uskus, et sõltumatute kandidaatide kaasamisest võib olla kasu ka rohelistele endile. Ta nõustus, et roheliste tegevuses praeguses riigikogus võib olla kritiseeritavaid aspekte, kus on mindud koalitsiooniga teatavate summade eest kompromissidele. „Siin on nendest sõltumatutest abi. Kindlasti on seal niisuguseid asju, mida võib kritiseerida, mida on tehtud. Opositsiooni ülesanne ei ole teha separaattehinguid. Valitsus peab ise hakkama saama, kui ta on vähemusvalitsus. Olgu lihtsalt ettevaatlikum. See on koht, kus võib mõnesugust muutust oodata,” arvas veteranpoliitik.

••„Kuidas sellisel pundil hilisem koostöö kujuneb, see on omaette küsimus. See vajab üsna paindlikku juhtimist. Seal ei saa selliste meetoditega, nagu parteid on teinud – kes sõna ei kuula, siis jalaga, eks ole,“ lisas Tarand