Mürgimarjaaeg: tumedad jõud meie metsades

Arne Ader, loodusemees

.imageBox p{width:181px;}

Jätkame nüüd ekskurssi meie looduses ette tulevate mürgiste marjade maadele. Seekord heidame pilgu mustadele mürgimarjadele.

Kõik siin maailmas on suhteline

Küllap on täiesti õige öelda, et nii headel kui ka halbadel asjadel on alati kaks vastandlikku külge. Nii võib iga mürgimari olla inimesele oluliseks õpetajaks või ka abiliseks. Ussilaka põhjustatud mürgitus kutsub esile peavalu, ent temast valmistatud ravimi abil saab närvivalusid hoopiski leevendada. Maikellukeses sisalduvad südameglükosiidid võivad üledoosis põhjustada surma, ent kontrollitud koguses manustades võivad need südamehaige elu päästa. Näsiniinemürk on inimesele üliohtlik, ent see aitab inimesel võidelda üliohtliku haigusega – vähiga.

Kõik siin maailmas on tõesti suhteline. Mis tahes mürgimarjale meie kodumaa looduses on olemas ju ikkagi tänulik sööja, kellele nende marjade mürgid häda ei tee. Enamasti rändavad meile ohtlikud marjad linnunokka. Linnud saavad neist kenasti söönuks ja vastutasuks aitavad nad marjaseemneid levitada. Omaette veider on küll mõelda, et inimesele üliohtlikud näsiniinemarjad võiksid sobida mõnele pisikesele linnukesele mõnusaks suupisteks!

Salu-Siumari

Kolmnurkse üldkujuga tulikaline, mille mustad marjakobarad ei kipu naljalt jääma lehtede varju. Marjad on veidi piklikud ja läikivmustad. Nagu kõik mürgised tulikalised, sisaldab ka salu-siumari põletava toimega anemoniini. Marjade maitse on õnneks ebameeldiv. Nende söömisel võib aga tekkida raske kõhuvalu ning kõrvetused suus ja maos. Halvemal juhul lakkab südametegevus ja hingamine. Ravitud on siumarja abil aga näiteks südamerabandust ja reumat. Taime nimi vihjab maduussile, kusjuures siumarja juurt on kasutatud ka ravimina maohammustuse korral. Vanasti usuti, et siumari kaitseb isegi katku eest.

Ussilakk

Üksainus sinakasmust mari nelja lehe vahel kõrguva varre tipul saab kuuluda vaid ussilakale. Aga tähelepanu – sügisesel lehtede langemise ajal võib mõni ussilaka neljast tunnuslehest ka varisenud olla! Mürgiseid glükosiide sisaldav ussilaka mari on eluohtlikult mürgine. Mürgituse puhul hävivad vere punalibled, tekivad krambid. Rahvameditsiinis on aga temast saadud mahlaga hõõrutud raskestiparanevaid haavu.

Mitmeõiene kuutõverohi

Kuutõverohtude rohtsed varred moodustavad metsa all elegantseid kaari. Nende kaarte väliskülg on lehtede päralt, aga siseküljel ripuvad olenevalt ajast kas õied või tuhmid sinakasmustad marjad. Kuutõverohtusid on meie looduses kahte liiki. Hariliku kuutõverohu marjad paiknevad varrel enamasti ühekaupa, mitmeõiese kuutõverohu marjad aga kolmekaupa. Kuutõverohtude marjad sisaldavad südame tööd ergutavaid glükosiide nagu nende sugulastest maikellukeste marjadki. Seepärast ilmneb ka kuutõverohumürgitusel südamekloppimine. Õnneks ajab kuutõverohu marjade mälumine oksendama, mis aitab raskemat mürgitust tavaliselt ära hoida.

Türnpuu

Põõsas või puu, mille oksad lõpevad enamasti torkiva astlaga. Lehed saagja servaga, marjad kinnituvad enamasti võrsete puitunud osale. Sügisel langetavad türnpuud kiiresti oma lehed, ent marjad jäävad sinna hoopis kauemaks rippuma. Taimeteaduses nimetatakse türnpuumarju luuviljadeks. Türnpuumarjades leidub tagasihoidlikus koguses mürgiseid glükosiide. Rahvameditsiinis on neist abi leitud kõhulahtistina. Ent siiski – ettevaatust liialdamisega!

Toomingas

Toomingas ei vaja tutvustamist ja tema mustad läikivad marjad samuti. Siiski võib tekkida määramisel kõhklus, kui toomingate ja paakspuude mustad marjad mõnikord läbisegi kasvavad. Toomingamarjad on siis need, mis kenasti pikas kobaras. Kui sellisest kobarast ka osa marju juhtub olema varisenud või nopitud, siis reedavad marjavarred kobara olemasolu ikka. Ja kindluse mõttes võib ju uurida ka marja sisemust – toominga puhul leiame mustast viljalihast vaid ühe suure kivi, paakspuumarjas on seemneid mitu. Taimeteaduses kutsutakse toomingate marju luuviljadeks.

Toomemarjade magusmõrus viljalihas mürke ei leidu. Magusa maitse annavad sellele suhkrud, mõru maigu aga parkained. Tänu viimaste olemasolule teeb toomingamari suu paksuks. Viljalihas peituvad kivid sisaldavad siiski mürgist sinihappe­glü­ko­sii­di amügdaliini. Ent viimane meid ei mürgita, sest kogemata alla neelatud kivi meie seedetraktis ei lagune. Amügdaliin pääseb mõnikord meie meeli uimastama hoopiski toomingate õitseajal, mil ta siseneb meisse nina kaudu. Seepärast ei tohiks olla toomingaokstega vaasil magamistoas kohta.

Paakspuu

Põõsas, mille tumedal koorel märkame piklikke tähne. Lehed on läikivad ja terveservalised, veidi laiemad kui toomingal. Marjad algul punased, hiljem mustad, kinnituvad lühikese varre abil puitunud võrsele. Taimeteaduses kutsutakse paakspuumarju luuviljadeks. Paakspuu teeb mürgiseks sinihape. Seda leidub kogu taimes, sealhulgas ka marjades. Mürgituse korral tekib iiveldus ja peavalu, raskemal juhul krambid. Seismisel paakspuu mürgisus aga pikkamisi kaob. Nõnda on näiteks aasta vältel kuivanud paakspuukoor kaotanud oma mürgised omadused ja seda on võimalik tarvitada hoopiski ravi otstarbel – nii on seda juba sajandeid kasutatud kõhulahtistina. Paakspuu on ühtlasi ka tuntud värvitaim. Selle koorest ja lehtedest saab kollast, küpsemata marjadest rohelist ja küpsetest marjadest sinist värvi.