Muuseum, kus saab asju käega katsuda

kommenteeri

“Selle muuseumi sünnile on kaasa aidanud terve linn,” ütles Mustvee vanausuliste muuseumi perenaine Larissa Korobova. “Säilitamisväärseid esemeid on siia paljude aastate jooksul toonud nii Mustvee Vene Gümnaasiumi õpilased kui ka teised linnaelanikud.”

Muuseumitöö on Larissa Korobovale ühiskondlik amet, põhikohaga on ta Mustvee Vene Gümnaasiumi geograafiaõpetaja. Lisaks sellele õpetab veel muusika- ja kunstikoolis kunstiõppureid. Vanavara korjama hakkas ta koos õpilastega juba nõukogude ajal.

“Siis korjasime, nagu tollal kombeks, sõjaveteranide kohta käivat materjali,” ütles Larissa.

Hiljem hakati koguma ka muud. Nüüdseks on aja-, kultuuri-, kodu- ja loodusloo seisukohalt huvitavat materjali täis saanud tervelt neli tuba vene gümnaasiumi juures asuva huvimaja (selles majas tegutseb nimelt ka muusika- ja kunstikool) alumisel korrusel. On vanu mööbliesemeid, majapidamistarbeid, rõivaid, käsitööesemeid, kalapüügiriistu, maapõuevarade näidiseid ja muud.

“Kuigi siinsete eksponaatide põhjal saab käsitleda ka muid teemasid, tahetakse kõige rohkem teada ikkagi vanausulistest,” ütles Larissa.

Eri rahvusest turistid käituvad tema sõnul üsna erinevalt. Sakslased, keda viimasel ajal palju käima on hakanud, polevat näiteks sugugi nii reserveeritud kui arvata võiks, vaid elavad giidi jutule elavalt kaasa ning lausa aplodeerivad, kui neile miski meeldib. Vene prouad hakkavad tavaliselt kilkama, kui seinal rippuvat ehtsat vene särki näevad, öeldes: “Minu isal oli ka selline!” Vanemad eestlannad aga poetavad tihti pisara, kui Larissa vanausuliste omaaegsest tagakiusatu- ja põgenikustaatusest räägib. Mine tea, võib-olla on nad ise või mõni nende lähedastest küüditamise üle elanud…

Riina Mägi  Vooremaast