“Nüüd ta, vana närukael, valetab,” ütleb Ülemnõukogu toonane esimees Ülo Nugis Vladimir Lebedevi väite peale, nagu oleksid üle poole eestlastest saadikutest putši õnnestumise korral uut korda tervitanud.

“Mõni võis selline olla, aga enamik mitte,” ütleb Nugis, mööndes, et väljaspool Toompea saali oli küll prominentseid inimesi, kes jooksid mööda saatkondi, et hankida viisasid.

Lebedevi kohta ütleb ta, et enamik vene saadikuid pidas teda oma liidriks, kuid ta polnud siiski venelaste esinumber. “Ei saanud ta ei [Mihhail] Lõssenko, ei [Igor] Šepelevitši vastu, [Vladimir] Jarovoist rääkimata (tegemist oli Interrinde juhtidega – toim.). Nemad olid teoinimesed, Lebedev oli propagandafüürer,” räägib Nugis.

Ta tunnistab, et 19. augustil oli tal Arnold Rüütliga Kadrioru lossi roosiaias tõepoolest jutuajamine. “Panime seal fundamentaalsed asjad paika. Ja ennäe, tulebki Lebedev!” meenutab Ülenõukogu toonane esimees Nugis. “Eks ta arvas heaks vaadata, mis mehed teevad, kas püksid on märjad või hakkavad juba andeks paluma.”

Nugise sõnul otsustasid kohalikud väejuhid, et nemad vägesid välja ei too.

“Kindralmajor [Zijautdin] Abdurahmanov rääkis pidevalt admiral Juri Beloviga, kes oli Tallinna linna komandant. Nemad otsustasid, et ei too vägesid välja ega teinudki seda.”

20. augusti öösel kell kaks saabus Moskvast seltskond ümbrikutega, meenutab Nugis, kel oli 19. augusti ööl vastu 20ndat pidev telefoniside Balti laevastiku vastuluure ülema asetäitjaga. Ümbrikes oli tegevuskava, väeosade dislokatsioonid. Ka see, keda arreteerida, keda määrata kohtadele. Ka Eesti asehalduri nimi võis seal sees olla, oletab Nugis.

Samal ajal pidas Jeltsin kõnelusi nii NLi kaitseministri Dmitri Jazovi kui ka kindral Pavel Gratšovi ja kindral Aleksandr Lebediga. Nugise andmeil lubas Jeltsin Gratšovile ja Lebedile putši nurjumise korral tärni juurde.

Lebedevi väite peale, nagu säilitanuks Eesti võimueliit suuresti oma koha, raputab Ülemnõukogu esimees pead. “Oi-oi-oi! Mina olin auväärsel kolmandal kohal ja oleksin esimeses järjekorras arreteeritud.”

Esimese koha peal oli Arnold Rüütel. “Neid, kel tuli esimeses järjekorras käed raudu panna ja deporteerida, oli 50.”

Nugise sõnul oli 105st Ülemnõukogu liikmest 27 Eesti riigi vastased. Viis kõrgemat sõjaväelast, kes nende hulka kuulusid, olid seevastu aumehed.

Nugise sõnul läksid tema suhted Lebedeviga eriti teravaks 15. mail, kui Interrinne Toompead ründas. “Mida jultunumaks sissemurdmisega läksid, seda rohkem käis Lebedev mind ähvardamas. Teatasin talle julmalt: “Arvesta, Volodja, kui laskmiseks läheb, mina mööda ei lase.” Niisugused olid meie jõhkrad naljad.”

Ülo Nugis on kuulnud, et Savisaare kukutamise lootuses olid kristlased Lebedevile ministrikohta pakkunud. “Kui hakati kelamlaste-enamlaste valitsust kokku panema, siis tõesti oli neid, kes valetasid Lebedevil ja mõnel teisel suud-silmad täis. Et kui te õigesti hääletate, saate ka ministrikoha. Kas just siseministri oma, seda ma ei tea.”