Oleks minu olemine

6. mai

Minu Eesti Mustvee mõttekoja tulem

Mustvee maine kujundamine on ka minu teha. Talguliste poolt paika pandud esimese jätkuürituse 13. juuni koristustalgulised panevad loodetavasti paika uue verstaposti mustveelaste eneseteadvustamisel – kokkuleppe MTÜ Peipsi-Pealinn-Mustvee asutamiseks.
Loodan, et MTÜ on piisav mustveelaste kodanikualgatuse keskusena ja alljärgnevate ideede projektide kujundajana, koordinaatorina.

Loetlen alljärgnevalt need ideed, mida 1. mai talgutel käsitleti:

1. Mustvee vaatamisväärsusi tutvustavad infokaardid iga 3 sissesõidu-tänavale;

2. Linna tutvustava turismipaketi koostamine (sh 3…6 kiriku tuur + lõunasöök) ja rakendus;

3. Mustvee ja naabervaldade avalike ürituste ja kultuurikalendri pidamine;

4. Mustveelane vaatab peeglisse (aastaringne heakorrakonkurss: piirdeaiad, hoonete fassaadid ja hoovid korda, lobudikud lammutada).

Omalt poolt lisan veel mõne:

5. Sondeerin juba pinda, et Mustvee väike-ettevõtjatel oleks seadusega aktsepteeritud koht alternatiivse lahendusega prügikogumise- ja veo korraldamisel?
Lisainfo: ca 50% majaomanikest ei sõlminud lepingut prügiveomonopoliga. Põhjuseks peetakse kõrget hinda ja võimaluse puudumist lepingutingimuste üle läbi rääkida.

6. Majaomanike abistamine (esmane konsulteerimine) hoonete soojustamisel, mille ajendas kibestumus, et Kredex-i laenud pole väikeasulate elanike jaoks…

7. Uurisin veidi asjaolusid, mis võimaldaks Mustvee motelli teemat edasi arendada.
Kuna Jõhvi-Tartu maanteel motelle (lihtsamaid ööbimispaiku) napib, võib motellist isegi asja saada. Oleks ka rekka-meestel turvalisem öö mööda saata, pesta ja keha kinnitada…
Linnavalitsuse asjapulgad olid väljapakutud asukohaga enam-vähem päri. Kui see ka paberile jõuab, võib tasapisi hakata investorit otsima. Näis, näis…

8. Mustvee jõgi on linna piires omaette vaatamisväärsus. Hetkel veel ehk linna kõverpeegel, mis enam küll nii kõver polegi.
Aga süstaga saab Peipsi järveni küll.

9. Kuna linnavalitsus on käima lükanud jõe kallaste korrastamise ja kavandab kaldapromenaadide ehitust, tuleb seda ainult tervitada, toetada. Ka paadisadam saab olema. Hetkel jääb küll ainult loota, et Mustveest saab kunagi ka värsket kala osta…

10. On päramine aeg tõsiselt suhtuda aastate-tagusesse Mustvee linna ettepanekusse naabervaldadele – Torma, Avinurme, Lohusuu, Kasepää, Pala ja Saare – ühineda üheks vallaks.
Olen seda meelt, et kõik liitunud vallad jätkaks osavalla staatuses ja oleks volikogus esindatud 3 liikmega (kov valimistel moodustab osavald valimisringkonna).

1.mai

Mõttetalgud Mustvees

Osalejaid 13. Tihe talgupäev, vaheajata.
Põhjaliku ülevaate esitan mõne päeva pärast , so siis, kui  arutusel olnud küsimused süstematiseeritud.

Mustvee mainekujundus oli esimeseks arutlusobjektiks.
Kuhu välja jõuti?
Mustveest saagu pealinn!

30. aprill

Postimehe juhtkiri: rahaminister vajab vahetust ajel

Arvan, et Postimees pani juhtkirjaga puusse – pole sel Padaril, Ansipil ja Ligil häda midagi. Tehtud kärped ja astutud sammud on taganud naabritest parema olukorra-valitsemise. Koalitsioon on hetkel tegus, andku Jumal Andrusele abi, et koostöö veel pool aastat kestaks…

Asi läheb hapuks, kui lähipäevil üksikisiku tulumaksu tõusu osas kokku ei lepita.
Aeg on raha ja ükski teine variant ei anna kiiret ja lihtsat lahendit riigieelarve täitmiseks – aeg on krokud laiali saata ja homset päeva ehitama hakata.

Hetkel ongi sobivaim üksikisiku tulumaksu tõstmine, kuna see ei pidurda ettevõtlust. Muud variandid – ettevõtte tulumaks, käibemaks, automaks, kinnisvaramaks jt on ettevõtlust pidurdavad.
Miks panin ettevõtluse “pilpale”? Aga seal on töökohad ja majandusliku edu tagatis. Ja sotsmaks, töötukassa…

Valitsus läheneb pragmaatiliselt, see annab kindlustunnet ja lootust, et lähikuudel algab Eestis tõus.
See, kui üks erakond lubab 2 aasta jooksul luua 5500 töökohta, pole tösiselt võetav argument vaid valimisloosung… Töökohti on vaja täna, hea küll poole aasta pärast – kahe aasta pärast on hilja…

Ligiga nõustun samuti, sest emmepalga tipu lõikamine pole proportsioonis sündimata jäävate lastega. Nõustun täielikult ka selles osas, et enne sünnitust (ja ilmselt ka pärast) oli see emme oluliselt kasulikum maksumaksja kui väikesepalgaline…

Jah, juhtkirjale vastamine läks sujuvalt üle eileõhtuse Foorumi kokkuvõttele (minu arusaamale). Arutelu lõppedes oli hea tunne – telefonigallup toetas üksikisiku tulumaksu tõstmist enam kui lootsin, käibemaksu tõstmisele vastasseis oli veelgi üllatavam +

 

23. aprill

Töönädal inimsõbralikumaks

Vist on aeg algatada arutelu töönädala pikkuse üle. Pakun, et:

Eestis võiks üldkehtiva 40-tunnise töönädala kõrval olla seadustatud ka alternatiivsed 35-tunnine ja 30-tunnine töönädal.

Mida need täiendused annaks?
Ennekõike töötaja ja tööandja omavahelise töösuhte paindlikkust, poolte ressursside otstarbekamat kasutust, aitaks muuta asutuse -ettevõtte (majandus)tegevust dünaamilisemaks.

Praegu tehakse (eriti avalikus sektoris) nn tagumik-tunde, et 8 tundi täis tuleks ja kuupalk kehtiks. Tööviljakusest pole vast mõtet rääkida. Tootmis- ja ehitusettevõtetes on suure kestva intensiivsusega töö  paratamatuks kaasnähtudeks praak, tööõnnetused jms.   
Samas võiks sama töö ära teha lühema tööpäeva/töönädala korral, kui iga töötaja isikupärasust kvalifikatsiooni, töökogemuse, tööviljakuse jms osas arvestada. Tõsi, selleks peab tööandja  kehtivat töökorraldust ja ettevõtte perspektiivi eelnevalt analüüsima. 

Mitmetes asutustes/ettevõtetes polegi otstarbekas kõiki ametikohti täiskoormusel (loe: 40-tunnise töönädala korral) pidada; piisaks nt vaid 30-tunnisest.
Oleks mõistlik, kui lühendatud töönädalat rakendada  talveperioodil või vahetustega töö korral (sh minna 3-vahetuselt üle 4-le).
Või kui lastega pereema/isa soovib töötada lühema töönädalaga, et jääks laste jaoks enam aega. Või tööga mitteseotud asjaolud: töökoha kaugus on nii pikk, tööaja alguseks kohale jõudmist ühistranspordi töögraafik ei võimalda jne, jne.

Lühem töönädal ei pea alati tähendama väiksemat palka (40-tunnise töönädalaga võrreldes); töö maht ja intensiivsus peaks kajastuma töölepingus fikseeritud tariifides (või kuupalgas).

Arvan, et 35- ja 30-tunnise töönädalaga töötajate puhkuste ja pensionitingimuste eristamiseks puudub vajadus.

Usun, et paindlikum töökorraldus parandab eelkõige asutuse-ettevõtte sisest töökultuuri ja mainet, aga ka finants-majanduslikke näitajaid.

PS. Eeltoodud ettepanek pole minu oma, vaid välja nopitud ühe lugupeetud pedagoogi arvamusavaldusest…

***

Valimisseadused on erakondade mängukanniks

Eesti valimissüsteemil poleks häda midagi, kui valimisseadustest heidetaks välja läbipaistvust hägustavad ja tänaseks valijate silmis tupikusse viidud pügalad.
90-ndatel olid nad võib-olla omal kohal, kuid täna mitte – kõik erakonnad on valijate silmis kriisis (kui mitte ka allakäiguspiraalis…).

Loetlen olulisemad:
1. Kandidaatide ülesseadmine ja esitamine.
Valija usaldab avatud nimekirju ja üksikkandidaate. Omalt poolt lisan, et ühes nimekirjas ei tohi olla kandidaate enam kui mandaate.
Praegune olukord on äärmuslik – EP valimisteks seab erakond üles kandidaate nimekirjaga, milles on kandidaate kaks korda enam kui üldse jaotatavaid mandaate… Ja valimiskomisjon peab nimekirja vastu võtma, sest kõik on JOKK! Kas on midagi head arvata-loota aga taolise nimekirja esitanud erakonnast?
2. Tulemuste arvestamine.
D’Hondti jagajate jadade modifikatsioon rakendamine tulemuste määramisel on see, mis enamikul juhtudel annavad mandaadi nendele, kes valimiskünnist ei ületa.
Pean õigeks, et mandaadi saavad ainult need kandidaadid, kes valimiskünnise ületavad. See ongi lihtsaim ja läbipaistvaim lahendus.
3. Asendusliikmed.
Võib-olla olen äärmuslik, kuid olen arvamisel, et asendusliige peaks minema valimistulemuste pingerea järgi. Erakondliku kuuluvust järgitaks vaid valitsuse koosseisu arvatute asendajad.  

24. märts

Suure töötute arvu olukorras on mõistlik pöörata värskem pilk FIE-de olukorrale. Midagi annab alati paremaks seada.
Seda enam, et on küllaldaselt neid töötuid, kes FIEna tegutseda soovivad; kas või ainult sel põhjusel, et endaga toime tulla.

Probleem on selles, et FIE-d peavad tegema avansilisi (sotsiaal- ja tulu-) makseid. Loomulikult on see teatud tingimustel lihtne lahendus. Paraku aga tänastes tingimustes see pole alustavale ettevõtjale taskukohane – napid vahendid, mida investeerida, tuleb enne “karu laskmist” kulutada avansiliste maksete tasumisel. 

Oma kogemustele tuginedes väidan, et värskelt alustanu pole võimeline seadusega määratud avansilisi makse tasuma.
Nõudlus FIE teenuste järgi pole ju kunagi stabiilne olnudki; veel vähem täna. Ka nõudlus pole kuhugi (ja täielikult) kadunud – ikka on vaja kellegi katust lappida, puid saagida, maad kaevata, kedagi poodi või arstile vedada, lampkasti tühjendada jne-jne. On tõsiasi, et neid teenuseid ei vajata iga päev. Kuid nad vajavad täitmist. Samas tõdeme – (uusi) FIEsid juurde ei teki.  Või kui tekib, siis vaid ülioptimismist, mis aga optimismi langemisel hääbuvad. 
Tulu polegi veel saadud, küll aga kulud … ja halvemal juhul ka tasumata avansilised maksevõlad…  

Oleks mõistlik, kui äriühingutele kehtivaid tulumaksu ja sotsiaalmaksu tasumiskohustused laieneks ka FIE-dele, so maksude tasumine pärast tulu saamist.

Samas pole kehtivat avansilise maksete kohustust vaja muuta – FIE-lise tegevuse alustaja deklareerigu ise, kas ta valib avansiliste maksete tasumise või pärast tulu saamist kuludele vastava kohustuse. 

Ja kui see nii saama, siis peaks ka FIE-l olema võimalus e-maksuameti kaudu oma makseid igakuiselt deklareerida.  

16. märts

Kui see on tõsine soov, et Eesti läheks 2010. aastal üle eurole, peaks nn haldusreformi kohe tagasi kalevi alla panema (ja sinna unustamagi). Vältitaks omaenese tarkusest tehtavaid segadusi ja soovimatuid ning ettearvamatuid tagajärgi maaelu ümberkorraldamisel.
Sealhulgas ka tööpuuduse järsemat kasvu.

Arvan, et Eesti vajab pigem omavalitsusreformi. See erineb haldusreformist vaid selle poolest, et ta põhineb kodanikuühiskonna esmatasandi demokraatial – kodanikualgatusel; st alt-üles-demokraatial.
Haldusreformitakse aga vastupidi, kaardijoonistamisega…

Kanti formuleeringuid ei peaks siiski ära unustama, kuna eri aegadel tema poolt kirjapandut eri aegadel erinevalt tõlgendatud ning kasutatud. Nii ka täna.
Mis aga tõene, on see, et maaelu põhines (ja põhineb ka täna) kogukondlikul printsiibil. Pole eriti oluline, kas me nimetame neid keskuseid kirikukülaks, mõisaks või tõmbekeskuseks. Oluline on mõista, et see oli kogukonna iga pere poolt tunnustatud keskus.
Tänapäeva mõistes tõmbekeskus, elanikule optimaalsel kaugusel olevat kohalikku suhtluskohta.
Tänane häda ongi selles, et mainitud tõmbekeskusi ähvardab taandareng – kaovad koolid, kauplused, arstiabi, post, pangateenused jne-jne.
Kui see hääbub, kaovad ka pered. Kahjuks nii toimub see praegu.

Ma ei oska öelda, kui mitu tõmbekeskust kokku võiks ühes vallas olla; seda oskavad kohalikud paremini öelda. Kuid ühes olen kindel, et ajaloolised sidemed naabritega osutuvad määravaks ka täna.
Sestap peakski omavalitsusreform algama inimestega rääkimisest. Miks mitte tõmbekeskuste kaupa. Ja mida arvatakse naabritest, mida nendega koos saab/tahaks koos teha jne. 

Usun vääramatult, et elujõuline omavalitsus tugineb ainult vabatahtlikul kodanikualgatusel. Ja riigi stabiilsus oma kodanike toetusel.
(Loe ka Enn Soosaare arvamusartiklit)

10. märts

Omavalitsusreformist a`la Oviir.
Loomulikult on hr. Oviiri argumentides iva, kuid sel kombel omavalitsuste reformimine on kohaliku kodanikualgatus-demokraatia lõpp.
Taoline reformimine tänapäeva partokraatia tingimustes manab hirmujudinaga silma ette nõuka-aegsete rajoonide RSN-ide ja nende täitevkomiteede taastamise.
Ka siis oli võim kaugel ja elamist eriti ei seganud. Tulemuseks oli külade tühjenemine…

Olles tutvunud haldusreformi infoga siseministeeriumi hallatavas ajaveebis, leidsin vaid seletuskirjas katteta väiteid/lubadusi ääremaastumise vähendamiseks ja tööhõive suurendamiseks. Milline on uute valdade tulubaas ja olemasolevatega võrreldav efekt? – seda infot ei leidnud.
Vahemärkusena lisan, et taoline reform likvideerib vähemalt 4000 töökohta…
Eesti Vabariigis peaks olema aga vastupidi – iga kodanik ja väärt kodanikualgatus peab tundma võimu tuge. Maainimene teab ja huvitub oma eluareaalist oma kodu ümber ca 20-25 km kaugusel. See on 2..4 keskusega ala, piirkond, kus ta  saab enam-vähem kõik eluks vajaliku (sh töökoha, laste koolituse jne).
Raske uskuda, et hetkeolukorras (ka e-riigi tingimustes) midagi kardinaalselt (riigipoolset kodutööd tegemata) muutuda võiks.

Hr. Oviiri juhitav büroo pole suutnud omavalitsuste tegutsemise seaduslikkust kontrollida. Õigus, neid on tema jaoks palju. Võinuks teha siis hoopis ettepaneku, et KOV volikogu aseesimees ja revisjonikomisjon kuuluks/koosneks opositsioonile. Lisaks seadustada revisjonikomisjoni iga-aastane auditi esitamise kohustus riigikontrolörile. Liiast poleks olnud ka rotatsiooni nõude väljapakkumine, nt kaks valimisperioodi järjest.
KOV seaduse loogika kohaselt vastutavad omavalitsuse arengu eest kõik volikogu liikmed, st ka opositsioonis olevad.

Keegi ei kahtle omavalitsuste liitmisvajaduses. Kuid teema tuleks arutusele võtta rahulikumal ajal, so pärast kohaliku omavalitsuse valimisi, sügisel.
Tänast majandusseisu ja reformi ettevalmistuse seisu arvestades on omavalitsuste sundreformimine äärmiselt ohtlik.

5. märts

Kohaliku omavalitsuse reformi peaks alustama kodutööst

Kohaliku omavalitsuse reformimist peaks alustama olukorra analüüsist. Analüüsi andmed koondatakse e-riigi e-omavalitsusportaali. 
Analüüs peaks kajastama seadustega omavalitsustele pandud kõiki
ülesandeid ja osutatavaid teenuseid, nende täitmise olukorda, st fikseerida seadusega ettenähtud kohaliku omavalitsuse kohustuste täitmise tegelik tase.

Portaalis peaks olema esitatud (nt Eesti kaardil) juba koostatud teemaplaneeringud, mis kajastaksid teenuste osutamist valdkonniti (samuti infrastruktuuriobjektid) kolmel tasandil: küla – tõmbekeskus – valla keskus.

Oleva olukorra kajastamisele peaks järgnema (valla- ja maakonnapiiriülene) tugikeskuste võrdlusanalüüs olevatest infrastruktuuri-objektidest ja teenustest (näiteks koolid, lasteaiad, raviasutused, ühistranspordiskeemid, pangaasutused, kaubandusvõrk, prügilad jne) teenuste kättesaadavuse seisukohalt. 
Koostatud teemaplaneeringud on olnud mitmete valdade üldplaneeringute koostamisel/kehtestamisel oluliseks abiks. Samuti ka ettevõtjatele oma tegevuskohtade jms kavandamisel (nt kauplused, teeninduspunktid jms). Paraku on valdav osa teemaplaneeringutest omavalitsuskesksed, naabreid mittearvestavad ja naabritevahelist koostööd eitavad.
Järgneks olevate teemaplaneeringute korrigeerimine üleriigilisteks. Ja valgete “laikude” täitmine.

Kõik eelnev annab kokku vaid riigi-poolse kohustusliku üksikisiku teenindamise miinimumtaseme, mille sisuline täitmine pole iseenesest veel kohalik omavalitsus. Neid ülesandeid võib täita ükskõik milline riigi poolt määratud struktuur.
Kohalik omavalitsus algab hetkest, kui kodanik saab oma tahet realiseerida kohaliku elu edendamisel koostöö- ja ühistegevuse kaudu (nt külaseltsid) või kohaliku omavalitsuse valitud esindusorgani kaudu.

Usun, et teemaplaneeringute koostajad oskavad pädevalt kirjeldada
olevate omavalitsuste sarnaseid probleeme, mida on otstarbekas lahendada piiriülese koostööna, kuna annab optimaalseima lahenduse.Kui omavalitsused leiavad ühe oma probleemi lahenduse naabritega koostöös, leidub alati ka teisi momente, mis jätkuvale koostööle lükkavad. Tundub mõistlik olema, et “koostöö-ühikuks” valitakse tõmbekeskuse piirkond.

Omavalitsuste liitumise alged on niisiis koostöös. Või siis ajaloolise tagapõhjaga (nt endisaegne kihelkond) või puhtgeograafilised (nt saar).

Arvan, et teemaplaneeringute koostamise ja analüüsi järel leitakse ka
riigi seisukohalt ratsionaalne haldusjaotus: loe omavalitsuste optimaalne arv ja suurus.

Kui mammut-omavalitsuste moodustamisel jätta eelmainitud kodutööd tegemata, lähenevad tühjad külad keskusele, mitte vastupidi…

PS
19. sajandi keskpaigas oli Põhja-Tartumaa Torma kihelkonnas üle 30 tuhande elaniku. Toonane kihelkond haldas praeguste Torma, Avinurme, Lohusuu, Kasepää valdu tervikuna ja osaliselt Saare ja Pala valdade alasid.
Ärkamisajal alanud tollaste (tõmbe-)keskuste areng ja hilisemad halduskorralduse tõmbtuuled pole paari sajandi kestel suutnud lihtkodaniku suhtumist suurima piirkonnakesksesse elukorraldusse. Tõsi, endise kihelkonna keskus on nihkunud Tormast Mustveesse.
Meenutagem, et eelmise sajandi 50ndail eksisteeris isegi Mustvee rajoon, mis enam-vähem kattus Torma kihelkonna piiridega. 
60ndail liideti Mustvee, Jõgeva ja Põltsamaa rajoonid üheks. Taasiseseisvuse järel sai Jõgeva rajoonist aga Jõgeva maakond.
Miks seda meenutada? Aga lihtsalt sellepärast, et endise Torma kihelkonna (ka Mustvee rajooni) praeguse elanikud ka praegu vaimult ühtsed. Samuti nagu endise Laiuse kihelkonna (sh/st Jõgeva) või Põltsamaa kant.
Võiks arvestada Aja praktikat ja loobuda Mustvee, Jõgeva ja Põltsamaa sundabielu (loe: ühte valda) väljakuulutamisest. Pigem vastupidi…

2. veebruar

Majanduslanguse kell tiksub miinus-miljoneid päevas
Maailma üheski otsas pole märke majanduslanguse peatumisest. Mistõttu peame tõdema, et ennatlik oleks loota majandusseisu stabiliseerumist tänavu, paranemisest rääkimata.
Küll on teada varasemast, et isegi lokaalsed majanduskriisid (nt Soome “suur lama”) kestsid 5 aastat. Küll on teada varasemast, et isegi lokaalsed majanduskriisid (nt Soome “suur lama”) kestsid 5 aastat. Avatud turgude korral pole majanduskriisi langusest tõusule pöördumine kindlasti lühiajaline, kuid riigiti kindlasti erinev. Lühem loomulikult seal, kus osatakse ja ennekõike tahetakse olukorra parandamiseks meetmeid rakendada.

Majanduskriis on alles languse staadiumis, põhjani veel pikk maa. Pole midagi imelikku, kui tõusu tunneme alles 3-6 aasta pärast.
Esimesed tuntavad märgid majanduslangusest ilmnesid aasta tagasi kinnisvara sektoris. Polemiseeriti, midagi tõsist ette ei võetud. Kinnisvaraarendajate kõrval reageerisid ehitajad. Järgnesid tööstusettevõtjad jne.
Majanduslangus kestab. Töötus kasvab hüpertempos. Kõikide eluvaldkondadeni pole see veel jõudnud ja tänavu veel ilmselt ei jõuagi.
Üldine hinnatase pole veel langusesse pööranud; kahjuks.
Valitsus ja Riigikogu, kes tõstsid (2008.a. riigieelarves) avalike teenistuse jt palku, oli sunnitud alustama eelarve kärpimisega. Majandusanalüütikute väljaütlemisi ei võetud tõsiselt, aeg näitas, et tehtud kärped olid siiski vaid kosmeetilised… 
Praegu tegeleb Valitsus riigieelarve uute kärpekohtade otsimisega. Mis aga antud olukorras on vaid poolik abinõu.
Tõele au andes on see ka vist maksimum, mida valitsusringkonnad hetkesituatsioonis teha oskavad/suudavad.
Tõsimeelse vigade analüüsini pole veel jõutud, mõjusaid kaitsemeetmeid riigi allaveeremise pidurdamiseks ja tuleviku sättimiseks pole.

Riigikogu ja tema komisjonid ning opositsioonierakonnad on äraootaval seisukohal.
Aeg aga tiksub miinus-miljoneid päevas…

Samas võib majanduslanguse olukorras pöörata Eesti väiksuse tema tugevuseks; muidugi juhul, kui seda soovivad poliitikud, rahvas ning ettevõtlus- ja äriringkonnad üheskoos. Tingimusel, kui ollakse üksteisega solidaarsed, osatakse ja suudetakse isiklikke huvisid suruda riiklikest huvidest tahapoole.
Tervest mõistusest lähtuv solidaarsus ei alanda oma ligemist.

Oleks suurepärane, kui Eesti määraks oma tulevikuprioriteedid ja põhimeetmed lähimaks 5-10 aastaks juba kuu-paariga.

Alljärgnevalt esitan oma suhtumise kavandatud kärbetesse (vt Postimees, 31.01.2009, “Kärped ähvardavad viia poole haigusrahast”). Mainimata kärbete osas olen pigem poolt kui vastu.
Arvan, et ~10 miljardi krooni ulatuses mõistusepäraselt tehtud kärped pigem liidavad meid kui lahutavad…

Tulevik olgu suunatud riigi stabiilsusele

Sotsiaaltagatised olgu ausad

Meie esivanemad toimetasid vaenlase kallaletungi korral turvalisse kohta peitu kõigepealt kõige kaitsetumad – lastega emad ja väetid.
Majanduslanguse periood on sisuliselt samuti madin.
Samas tingib majanduslangus nõrgemate ühiskonnaliikmete kaitsmise vajaduse. Kõigile peaks olema arusaadav, et kui küllaldasel määral nende turvalisust ei tagata, suureneb kaitset vajavate arv hüppeliselt ning olukorra stabiliseerimiseks vajalik ressurss on kordi suurem. 
Märkus: Alljärgnevalt kasutatavat statistilist keskmist töötasu palun käsitleda kui tinglikku leppelist taset, võrdlusarvu.

1. ettepanek: Eesti riigi tulevik seisneb tema lastes. Jätkata peretoetuste – vanema- ja lastetoetuste ning ranitsatoetuse maksmist. Vanematoetuse suuruse lagi võiks siduda riigi keskmise statistilise töötasu tasemega. Seada eesmärgiks iga 6 kuu järgi pikendada vanematoetuse pikendamist ühe kuu võrra.
Loodetavasti on see piisav, et saavutatud sündivuse tase ei pidurduks.

2. ettepanek. Tõsta 1. aprillist vanaduspensioni (põhi- ehk baasosa) ~500kr ja rahvapensioni ~400kr võrra 2008.aasta indekseeringus ja asuda koheselt välja maksma. Muudetud määradega, s.o. 2009.a. indekseeringuga pensionide väljamaksmist alustada hiljemalt 1.jaanuar 2010.

3. ettepanek. Katkestada II pensionisamba makseid (suhe 2:4) kuni uue riigipoolse allika määramiseni (s.t. pensionifondi asemel).

Eesti kodanikud toetavad oma riiki jõukohaselt

Kõik Eesti kodanikud annavad jõukohase panuse majanduslangusest ülesaamiseks oma riigis, jäämata seejuures koormaks oma kaaskondlastele.
Valitsemiskulud alandatakse 8%-ni SKP-st.

4. ettepanek. Riigieelarve stabiilsuse tagamiseks peatatakse kõikide erakondade rahastamine ja Riigikogu liikmete kuluhüvitised.

5. ettepanek. Alandada kõikide riigieelarvest ja kohaliku omavalitsuse eelarvest tasustatavate töötajate töötasusid (koos hüvitiste ja lisatasudega) -15% summalt, mis ületab 0,5 keskmist töötasu.
Peatada lahkumishüvitiste maksmine, mille arvestuslik kuumäär  ületab keskmise palga.

6. ettepanek. Äriühingutes riiki esindavate riigikogu liikmete ja riigiametnike äriühingutest saadav palk kantakse riigi tuludesse.

Eesti riigieelarve tulubaasi laiendatakse

Eesti riigieelarve tulude baas on väga ahtake, tarbimisühiskonnakeskne ja seetõttu kergelt haavatav. Käibemaksu, aktsiiside, ressursimaksu, tulumaksu jt kehtestatud maksude laekumise summa pole iseseisva riigi stabiilseks arenguks piisav.
Veelgi enam, majanduslanguse eel tõstetud aktsiisid ja käibemaks ei toonud riigieelarvele loodetud laekumisi, pigem vastupidi.
Eesti riik vajab stabiilseks arenguks laiemat tulubaasi. Mistõttu peab analüüsima ja ette valmistada uute maksude kehtestamine rakendusega alates järgmisest eelarveaastast, tingimusel, et kehtivate maksude (sh üksikisiku tulumaksu) taset ei muudeta.

7. ettepanek. Kinnisvaramaks. Maksu kehtestamisel lähtuda kinnisvara turuväärtusest. Omaniku eluase turuväärtuses kuni 2 milj.kr on maksuvaba.

8. ettepanek. Maamaks vajab seoses kinnisvaramaksu kehestamisega korrigeerimist: omaniku pereelamu krunt on maksuvaba (linnas – 600m², maal – 2ha).

9. ettepanek. Kapitalimaks (ja lõivud) isiklikelt sissetulekutelt kommertsettevõtetesse paigutatud investeeringutelt. Investeeringud kuni 2 milj.kr on maksuvabad.

10. ettepanek. Kasumimaks. Kuni 10% kasumist on normatiivne, maksuvaba. Üle 10% osa kasumist maksustatakse 50%.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse osalusega äriettevõtete kasumiosa võetakse eelarvesse igal aastal.

Eesti kaitsekulud

Eesti kaitsekulud on määratletud NATO-ga sõlmitud lepingus.

Eraettevõtlus on Eesti riigi arengu mootor

Ettevõtlus on Eesti riigi majanduslik baas ja arengu mootor.
Majanduslanguse põhiraskust kannavad ettevõtjad koos oma töötajatega. Ettevõtlus on antud majandus-situatsioonis käitunud adekvaatselt.
Töökoha kaotanute toetus-süsteemid, sh ümberõpe, vajavad arendust. 
Ettevõtted vajavad jätkuvalt innovatsiooni ja investeeringuid.
Ettevõtjad saavad endiga hakkama.

Riigi siselaen 

Riik võtab avaliku kasutuse infrastruktuuri (maanteed, raudteed, sadamad, vee- ja kanalisatsioonivõrgud, lasteaiad, jt) arenduse investeeringute hankimiseks (sh Euroopa toetusfondide kaasinvesteeringuteks) oma kodanikelt laenu. Eestlasele on omane, et ta tahab (ka riigi) asistele ettevõtmistele oma õla alla ja veeringud sisse panna. Miks siis abist keelduda?
Laenajale makstav protsent on konservatiivne – ~ keskmine aasta euribor. Laenuraha kogub ja haldab riigi kulul tolli- ja maksuamet.
Investeeringuid vajavate objektide nimekiri võib olla riigilaenulepingu üks artikkel)

    Laenu suurus ja tähtaeg

Riigilaenu (ühe aasta laenu) suurus suurus võiks olla 50-100 miljonit krooni. Laen võetakse/antakse 5 aastataks.

    Laenu vormistamine
Riigilaenu kogumisleping vormistatakse e-riigi portaali kaudu e-teenusena. Laenuandja peab digitaalse laenulepingu sõlmimiseks omama digiallkirja ja e-panga arvet. Igal laenuandjal on oma laenukonto, mida ta saab igal ajahetkel suurendada.

Riigilaenu kogumine mobiilse või lauatelefoni kiirteenusena tehakse eelnevalt e-riigi portaalis avalikustatud laenulepingu järgi ja tingimustel  telefonioperaatori vahendusel.

    Laenu tagastamine

Riik tasub laenuprotsendid iga kalendriaasta möödudes laenuandja isikuarvele. Laenu tagastamistähtaja möödumisel tagastab riik laenu laenuandjale (laenulepingu kohaselt) kas riikliku pensioni lisaks (nt IV pensionisammas) või laenuandja pangaarvele.
Antud olukorras võiks riigilaen olla riigi esimene tarkusehammas!

***
Kord hüppasid kaks konna kogemata koorepurki.
Pessimist tõmbas kopsud õhku täis, laskus põhja ja jäi ootama ei-te-mida…
Optimist aga kukkus koibadega taguma, vehkima, siplema. Tagus-vehkis-siples koore võiks ja … pääses purgist välja.Tahaks ka oma teed minna…
***

 

31. jaanuar
    Postimehe 31.01.2009 Andrus Karnau artikli “Kärped ähvardavad viia poole haigusrahast” illustratsioon on tõesti kärbete kirvepilt,  sest  loetelusse pole (ilmselt aja puudusel-AB) veel sattunud Riigikogus esindatud erakondade rahastamine, Riigikogu (nt liikmete pensionid, kuluhüvitised), Riigikogu ja Presidendi kantseleid, Valitsuskabinet, ministeeriumid, riigiametid, riilikud institutsioonid (kontrolör-õiguskantsler-prokurör jt), maavalitsused jne, jne.
Ja miks ka mitte Eesti Pank?
    Olgem siis solidaarsed ja läheme edasi üheskoos!

    Muidugi, kui see loetelu on lõplik, siis nõutava 8 miljardi kokkuraiumine polegi võimatu. Peaks aga ikka niipalju ette vaatama, et kirves kivi ei leiaks või seda oksa ei raiuks, millel ise istume…

Kui vaataks enam tulevikku, tõmbaks veidi tagalat järgi ja otsustaks hoopis nii:

1. Pensioni tõusu külmutamise asemel tõstaks 1.aprillist riikliku pensioni alampiiri ~500 krooni võrra.
2. Lastega perede vanematoetuste ülemmäära langetaks riigi keskmise palga tasemeni (~15000 kr). Vanematoetuste maksmise tähtaega pikendaks iga poole aasta järgi ühe kuu võrra (Juba praegu seaks toetuse piiriks lapse 2-aasta vanuseks saamise).
3. Esimese lapse ja “ranitsa”toetused peavad jääma. 
4. Teise pensionisamba maksete vähendamine 2:4-lt 1:2-le järgmise aasta eelarve vastuvõtmiseni.
5. Riigi tegevuskulud. Avaliku sektori palkade vähendamine. On küllaldane, kui vähendataks ~20% vaid nende töötajate palka, kelle palk ja hüvitised ületavad riigi keskmise palga.
6. Kohalikud omavalitsused. Palgakulude (vt.5) kärbe jätta omavalitsuse eelarvesse.
7. Äriühingutes riiki esindavate riigikogu liikmete ja riigiametnike äriühingutest saadav palk kanda riigituludesse/…/.
(Jätkan teemat 2.veebruaril)

30. jaanuar
    Peaministri kuu-lõpu-intervjuust kuuldu tundub siiralt positiivne – kõik kolm koalitsioonierakonda olevat oma kärpe-ettepanekud 8-10 miljardi mahus lauale pannud. Mis tähendab, et “jää hakkas liikuma” siiski jaanuaris, mitte märtsis-aprillis… Ka rahandusminister on oma õigust kasutanud ja käskkirjaliselt finantseerimispiirangud kehtestanud. 
    Loodetavasti jõuavad kärped siiski ka avalikkuseni – saaks peale passida, et maimukesi välja ei visata… (loe: kärped peavad säilitama iga valdkonna elu- ja arenguvõimekuse rahastamise).  

    Millised on opositsioonierakondade ettepanekud, see on teadmata. Riigikogu näitas kulutuste kokkuhoiu taset – konsensuslikult otsustati vähendada valijatega kohtumisi (loe: kuluhüvitisi) poole võrra. Nii palju siis hetkel solidaarsusest poliitilises ladvikus.

    Valijate suhtumine taolisse solidaarsusse on hetkel teadmata, loodetavasti selgub suvel ja/või sügisel. 

    Samas olen sisimas veendunud, et enamus meist on poliitilise ladviku (loe: erakondade) tõsiselt võetava solidaarsuseni jõudmisel nõus lihtkodanikuna oma riigile oma õla alla panema…  
    Pakume riigile kehval ajal ka peenraha üles korjata – saaks vaid kiiremini lombist läbi… Loomulikult vajab see omaette seadust, ennekõike aga soovi riigisiselaenu võtta…

Riigilaenu idee jätk (vaata ka 28. jaanuar) 

(Vaata 28. jaanuari Riigilaenust. Laenuraha kasutatakse avaliku sektori infrastruktuuri arenduseks – investeeringuteks (sh Euroopa toetusfondide kaasinvesteeringuteks). Protsent on konservatiivne – ~keskmine aasta euribor. Laenuraha kogub ja haldab riigi kulul tolli- ja maksuamet.
(Märkus: investeeringuid vajavate objektide nimekiri võiks olla riigilaenulepingu üks artikkel)

    Laenu suurus ja tähtaeg

Riigilaenu (ühe järgu) suurus suurus võiks olla 6 miljonit krooni (~ keskmine kuupalk x maksumaksjate arv). Laen antakse 5 aastataks.

    Laenu vormistamine
Riigilaenu kogumisleping vormistatakse e-riigi portaali kaudu e-teenusena. Laenuandja peab digitaalse laenulepingu sõlmimiseks omama digiallkirja ja e-panga arvet.

Riigilaenu kogumine mobiilse või lauatelefoni kiirteenusena tehakse eelnevalt e-riigi portaalis avalikustatud laenulepingu järgi ja tingimustel  telefonioperaatori vahendusel.

    Laenu tagastamine

Riik tagastab laenuprotsendid iga kalendriaasta möödudes laenuandja isikuarvele. Laenu tagastamistähtaja möödumisel tagastab riik laenu laenuandjale (laenulepingu kohaselt) ka riikliku pensioni lisana või pangaarvele.
IV sammas – esimene tarkusehammas!

 

28. jaanuar
Europarlamendi valimistest (PM artikli ajel)

Kahju, et jälle need neetud suletud nimekirjad ja ette määratud jüngrite valimine. Avatud nimekirjade kasutamine jätaks või lootuse, et Eesti saab saata Europarlamenti oma parima, väärikama esinduse. Samas aitaksid toetajad  erakondadel eraldada oma terasid sõkaldest.
Järeldan, et erakonnad pole võimelised muutusteks endi ridades (loe: ei soovi arvestada erakonna toetajate arvamust, vaid jätkata jäärapäiselt, autoritaarselt reforme, millel avalikkuse toetuspind praktiliselt puudub).
Arvata on, et EP valimise-järgses valimisaktiivsuse gallupis saab Eesti “punase laterna”…
       Kuigi politoloogide arvates pole avatud ja suletud nimekirjade tulemusel vahet, siis visisti vahe on ikka küll ja põhimõtteline – päris suur osa valijatest annab oma hääle mitte maailmavaatelisuse järgi, vaid liidrile, kes on oma isikuomadustelt tegusam.   

Majanduslangusest

Täna ei paista ÜHTEGI erakonda huvitavat, mida Eesti SAAB ja PEAB antud olukorras tegutsema. Endil jalad põhja enam ei ulatu aga ujuma ka ei hakka… “kulgevad” vaikselt alla-voolu…
Ammu olnuks aeg juba ujuma hakata, õpiaega enam ei anta!

Prioriteetseks kuulutatud eurole-üleminekut (st euro saabumist) paari aasta jooksul ei usu ilmselt ka selle väljaütlejad enam isegi…
Pigem “terendab” krooni devalveerimine, sest Maastrichti tingimuste täitmise iseenesest järgmisel päeval eurot Eestiise veel ei too – euroga liitumise protsessiks kulub (viimaste liitujate praktikat arvestades) ligi aasta…

Riigieelarve defitsiidi olukorras ei peaks kogu aur minema arutule kärpimisele.  Lähiaja praktika on selle tõenduseks, et iga valminud eelarvekärpe eelnõu on Riigikogusse laekumise hetkeks juba ajast-arust.
Mõistlik oleks lõpetada asjatu rabelemine (sh tühjad lubadused, asjatu venitamine, salatsemine ja info varjamine jms) ning kiirelt muutuvas ajas/situatsioonis finantseerida kõiki juba kinnitatud eelarveartikleid/ridasid dünaamilise piiranguga (näiteks 90% ulatuses eelmise kuu eelarve tulude laekumisest).
Järgneks negatiivse (möödunud) kuu-eelarve kinnitamine Riigikogus,  eelseisva kuu tulude-kulude prognoosimine ja rõhuasetuste korrigeerimine. 
Taoline käitumine annaks aega “atra seada”: ajusid koondada, tarku plaane ja otsuseid ette valmistada, mitteaktuaalseid aga kõrvale jätta.
Kui Valitsus ise hakkama ei saa, siis moodustagu spetsialistidest kriisikomisjon ning andku sellele vajalik info ja volitused.

Tundub nagu oleks mõningaile saabunud aastaid kestnud eufooriale ja prallele paratamatult järgnev “pohmell”; teistele – poliitökonoomiat tudeerinutele – aga (indiviidist ja riigijuhtidest sõltumatu)  ülemaailmne majanduskriis…
Öeldu kriitilisus on tingitud poliitikute ja valitsusringkondade kohmakusest, suutmatusest hinnata ja koheselt arvestada muutuvaid olusid. Mille muuga seletada mitmekuulisest mahajäämusest  võrreldes äri- ja ettevõtlusringkondadega?

Ma ei suuda aru saada, kuidas eestlane on suutnud unustata paari sajandi jooksul esiisade talletatud kirjutamata seaduse (kaks külvi hoitakse alati aidas) ja asunud tungiva vajaduseta reservide kallale. (Vististi 20-25% on aidast juba lännu…).
Sellise tempoga jätkates oleme ammu enne külviaega seemneta…
Järeldan, et riigi-isad pole peremehed (selle sõna tõelises tähenduses), vaid moonakad, pralletajad, võõra raha tuuldeloopijad jt.
Enamikust lapsdirektoritest sai asja kas nii või naa – neid soosis aeg. Majanduslanguse ajal ei peaks valitsusasutused ja riigikogu liikmed tegelema laps-majandusnõunike koolitamisega.

Riigikogu liikmete palk – see “püha lehm” – jäägu nagu on (majanduslangus oskab ka 4-ga korrutada). Kuluhüvitisi on neil õigus endil nullida, kui neil selline “soov” tekib.  

Avaliku sektori palkade alandamisega (min 20%) on hiljaks jäädud ja prioriteedid paika panemata. Jah, mõistlikum on alandada avalikus sektori palku, mitte aga ametnikke koondada ja suurendada töötute armeed. Pealegi on vähetõenäoline, et vallandatud ametnik eraettevõtluses avasüli vastu võetakse või töökoha leiab. Kui ta ise just ettevõtlusega ei alusta…   

Kaitsekulutustest. Kuna kaitsekulutused on %-liselt seotud (väheneva) SKPga, siis on kaitsekulutuste lisakärpimine mõeldamatu.
(Muide, praeguses situatsioonis oleks kulutuste %-line side riigi SKPst ka teistele valdkondadele üsnagi mõistlikuks orientiiriks).

Lastetoetused peavad jääma Eesti riigi 1. strateegiliseks artikliks. Küll on aga mõistlik vanemapalga ülempiiri max võrdsustada Eesti keskmise palgaga (analoogiliselt riigikogu liikme palga muutumistsükliga).  Vanemapalga maksmise aega/kestust aga pikenda igal aastal ühe kuu võrra. Ainult vanemapalk võiks (minu arvates) seadustatult anda õiguse kasutada puutumatut riigireservi. 

Head meelt tunnen ettevõtjatest, kes on suutelised olusid arvestama. Ja õieti teevad – kes muu ikka majandust tõusule lükkab…
(Vahemärkusena: ka minu tükitariif kukkus novembris 40%, vastu sain enesekindluse homse ees: tunnen end lootusrikkana, asisena ja mobiliseerituna).
Häbi on avaliku sektori liidrite kodanikujulguse puudumise pärast… 

Pensionäride “praadimine” on kurjast – seadusega paika pandud kevadine pensionitõus jääb tähtajal nagunii tulemata. Oleks soliidne seda ka öelda. Mõistlik oleks näiteks selle aasta pensionitõus erakorraliselt edasi lükata (esialgu vähemalt 6-9 kuud). Järgmise aasta tähtaega seejuures mitte muuta.

Euroopa toetusfondide investeeringud

peab maksimaalselt ära kasutama; riik peab nimetatute kaas-investeeringud kõrvalekaldumatult tagama.

Euroliidu laenudest

on otstarbekas loobuda. Milleks maksta rohkem ja võõrale? Õigem on paluda abi oma alamatelt. Vt alljärgnev Riigilaenust.

Riigilaenust

Kas pole Eesti Vabariigil viimane aeg oma kodanikelt paluda/võtta riigilaenu? Või oma kodanikele võlakirju müüa?

Laenuraha kasutatakse avaliku sektori arenduseks – investeeringuteks (sh Euroopa toetusfondide kaasinvesteeringuteks). 
Protsent olgu konservatiivne – nt aasta euribor.

Fonde ei peaks eelnimetatutele ligi laskma, laenuraha haldaks maksu- ja tolliamet. Tagastatav riigilaen ja % kantakse tähtaja möödudes laenaja isiku arvele. Miks mitte osa sellest riikliku pensioni lisasambana.
Ma ei naljata – IV sammas oleks esimene tarkusehammas!

Kohalike omavalitsuste liitmisest
Sundliitmise kavatsetud ettepaneku võiks käesoleva aasta kevadeni edasi lükata, pärast allpool kirjeldatud seadusemuudatust aga sootuks päevakorrast maha võtta. Efekt on 0-lähedane nii lähemas kui kaugemas perspektiivis.
Vabatahtlikult liitumise lahendus – see peab jääma omavalitsuste ja selle kogukonna õiguseks – igale omavalitsusele peab jääma õigus teha ise oma valik.

Ennetamaks lähiajal tekkivaid probleeme ja vajadust neid korrektselt lahendada, peab (kuniks veel aega on) seadusandja täpsustama kohaliku omavalitsuse pankrotimenetluse.
Teisisõnu – lisada pankrotiseadusesse omavalitsuse pankroti peatükk. Omavalitsuse pankrotti võib algatada iga juriidiline isik (sh naaber-omavalitsus).
Pankrotistunud omavalitsus restruktueeritakse ja likvideeritakse. Restruktueerimine tähendab muuhulgas haldusterritooriumi ja teenuste jaotamist kõigi naaber-omavalitsuste vahel) maakohtu (lõpliku) otsusega.
Pankrotistunud valla/linnavalitsuse liikmetele rakendatakse tähtajalist töötamiskeeldu avalikus teenistuses ja kandideerimiskeeldu. 

PS. Kahjuks pole märganud mingit vastukaja majandusmeeste soovitustest peaministrile ja riigikogule.
Või et adressaadid oleks kokku kutsunud/moodustatud majandus-asjatundjatest-praktikutest nõukoja.
Hea oleks, kui astroloogid, tuleviku-uurijad ja muud kärnerid neid segama ei satuks…

 

9. jaanuar

Oleks minu teha, siis kasutaks majanduslanguse aja maksimaalselt ära tulevikku suunatud arengutegevuste ja seaduste paikapanemiseks.

1. Anda lastega peredele turvatunne – pikendada emadele sünnijärgsete toetuste maksmist. Igal kalendriaastal pikendada toetuse maksmist + 6 kuu võrra. Ühe lapse korral oleks toetuse suurus 2x miinimumpalk, kahe lapse korral 3x miinimumpalk.
Põhjendus: Tööpuudus pärsib perede sissetulekuid ja pidurdab laste sünni tõusutrendi. Arengut sooviv riik teeb laste toetamise läbi aga maksimumi oma tööturu tuleviku heaks.
Lapsetoetused on ainuke asi, mida võiks rahastada riigireservist – nii kaua, kui selleks riigieelarves raha ei jätku.

2. Seadustada liigkasuvõtmine. Liigkasuvõtmiseks lugeda igasuguste laenude/võlgade/järelmaksude teenustasude, viiviste jms summaarseks ülempiiriks 2x laenu/võla suurus. 

3. I klassi maanteedel tõsta seadusega aastaringne piirkiirus sõiduautodele ja bussidele +20% võrra (110km/h), veoautodele +10% (100km/h). (NB! Välja arvatud “vahtralehed“)Suveperioodi piirkiirust võiks Valitsus oma määrusega tõsta veel vastavalt +10-20%.
Ettepaneku iva seisneb selles, et Liikluseeskiri peab kvaliteet-teede arendamise ja liiklusohutuse tagamise kõrval viitama ka sõidumugavustele. Autokütuse aktsiisi tasujad ootavad tagasisidet.  
(Märkus: Liiklusohutuse seisukohalt peaks alla 2-aastase staaþiga juhtide lubatud suurimat piirkiirust alandama -20%, st max 70km/h. Põhjendus: juhilubade koolitus/sõidupraktika asulavälistel teedel tippkiirusel on ebapiisav. 28.01).