Omavalitsusjuhid kui kaup…

Neist enamiku uste taga hakkavad käima erakondade tegelinskid, kes hakkavad küll hea, küll kurjaga neid oma parteisse ära rääkima. Hoopis ägedaks läheb selline jaht aga presidendivalimiste aastal, sest kui riigikogus jääb suure tõenäosusega president valimata, muutuvad korraga väga tähtsaks omavalitsusjuhtide poolt valimiskogus antavad hääled. Seda enam sellises olukorras, kus peamistel favoriitidel on mõni hääl puudu ja puuduvat osa on lootust saada ainult nendelt valla- või linnajuhtidelt, kes pole siiani end parteiliselt määratlenud või siis kelle puhul on ära tunda ülekargamise potentsiaali.

Nii suunduvadki erakondade emissarid provintsidesse, kaasas lubadused tõsta tulevikus riigi rahakotist miljoneid kroone sellesse valda, kui vaid vallavanem nüüd ja praegu nendega kaupa teeks ja kampa lööks.

Tülgastav on sedasorti vorst vorsti vastu poliitika. Kuid osa pragmaatiliselt mõtlevaid omavalitsusjuhte tajub, et see võib olla parim võimalus viimase kümne aasta jooksul kodukandis midagi suuremat ära teha. Ja annabki järele. Jama on aga majas siis, kui hiljem selgub, et see erakond, millega end seoti, osutub valimistel luuseriks – oled end narriks teinud ja lubatud rahast võib ka suu puhtaks pühkida. Seega peavad omavalitsusjuhtidel selliste valikute tegemisel olema selgeltnägija võimed.

Eelkõige tuleks tunnustada neid omavalitsusjuhte, kes pole säärase odava ühepäevamänguga kaasa läinud ning on kindlaks jäänud oma põhimõtetele. Kui kohalik rahvas neid hea töö eest hindab, siis ei jää varem või hiljem ka riigi toetus tulemata.

Reede, 25.8.2006