Omavalitsusreformist

Kohaliku omavalitsuse reformi peaks alustama kodutööst

Kohaliku omavalitsuse reformimist peaks alustama olukorra analüüsist. Analüüsi andmed koondatakse e-riigi e-omavalitsusportaali. 
Analüüs  kajastagu seadustega omavalitsustele pandud 
ülesandeid ja osutatavaid teenuseid, nende täitmise olukorda, st et on fikseeritud seadusega ettenähtud kohaliku omavalitsuse kohustuste täitmise tegelik tase.

Portaalis  esitatakse (nt Eesti kaardil) juba koostatud teemaplaneeringud, mis kajastaksid teenuste osutamist valdkonniti (samuti infrastruktuuriobjektid) kolmel tasandil: küla – tõmbekeskus – vald.

Olemasoleva olukorra kajastamisele järgnegu (valla- ja maakonnapiiriülene) tugikeskuste võrdlusanalüüs infrastruktuuri-objektidest ja teenustest (näiteks koolid, lasteaiad, raviasutused, ühistranspordiskeemid, pangaasutused, kaubandusvõrk, prügilad jne) teenuste kättesaadavuse seisukohalt. 
Koostatud teemaplaneeringud on olnud mitmete valdade üldplaneeringute koostamisel/kehtestamisel oluliseks abiks. Samuti  ettevõtjatele oma tegevuskohtade jms kavandamisel (nt kauplused, teeninduspunktid jms). Paraku on valdav osa teemaplaneeringutest omavalitsuskesksed, naabreid mittearvestavad ja naabritevahelist koostööd eitavad.
Järgneks olevate teemaplaneeringute korrigeerimine üleriigilisteks. Ja valgete “laikude” täitmine.

Kõik eelnev annab kokku vaid riigi-poolse kohustusliku üksikisiku teenindamise miinimumtaseme, mille sisuline täitmine pole iseenesest veel kohalik omavalitsus. Neid ülesandeid võib täita ükskõik milline riigi poolt määratud struktuur.
Kohalik omavalitsus algab hetkest, kui kodanik saab oma tahet realiseerida kohaliku elu edendamisel koostöö- ja ühistegevuse kaudu (nt külaseltsid) või kohaliku omavalitsuse valitud esindusorgani kaudu.

Usun, et teemaplaneeringute koostajad oskavad pädevalt kirjeldada
olevate omavalitsuste sarnaseid probleeme, mida on otstarbekas lahendada piiriülese koostööna, kuna see annab optimaalseima lahenduse.Kui omavalitsused leiavad ühe oma probleemi lahenduse naabritega koostöös, leidub alat  teisigi valdkondi, mis jätkuvale koostööle lükkavad. Tundub mõistlik olema, et “koostöö-ühikuks” valitakse tõmbekeskuse piirkond.

Omavalitsuste liitumise alged on niisiis koostöös. Või siis ajaloolise tagapõhjaga (nt endisaegne kihelkond) või puhtgeograafilised (nt saar).

Teemaplaneeringute koostamise ja analüüsi järel leitakse
riigi seisukohalt ratsionaalne haldusjaotus: loe omavalitsuste optimaalne arv ja suurus.

Kui mammut-omavalitsuste moodustamisel jätta eelmainitud kodutööd tegemata, lähenevad tühjad külad keskusele, mitte vastupidi…

PS19. sajandi keskpaigas oli Põhja-Tartumaa Torma kihelkonnas üle 30 tuhande elaniku. Toonane kihelkond haldas praeguste Torma, Avinurme, Lohusuu, Kasepää valdu tervikuna ja osaliselt Saare ja Pala valdade alasid.
Ärkamisajal alanud tollaste (tõmbe-)keskuste areng ja hilisemad halduskorralduse tõmbtuuled pole paari sajandi kestel suutnud muuta kodaniku suhtumist suurimasse piirkonnakesksesse elukorraldusse. Tõsi, endise kihelkonna keskus on nihkunud Tormast Mustveesse.

Meenutagem, et eelmise sajandi 50.-ndail eksisteeris isegi Mustvee rajoon, mis enam-vähem kattus Torma kihelkonna piiridega. 
60.-ndail liideti Mustvee, Jõgeva ja Põltsamaa rajoonid üheks. Taasiseseisvuse järel sai Jõgeva rajoonist aga Jõgeva maakond.
Miks seda meenutada? Lihtsalt sellepärast, et endise Torma kihelkonna (ka Mustvee rajooni) praegused elanikud on veel praegu vaimult ühtsed.
Samuti nagu endise Laiuse kihelkonna (sh/st Jõgeva) või Põltsamaa kant.
Võiks arvestada AJA praktikat ja loobuda Mustvee, Jõgeva ja Põltsamaa sundabielu (loe: üks vald) väljakuulutamisest.
Täna teab vaid üks mees Vooremaal, milliseid jõupingutusi ja vahendeid vajatakse, et eelmainitud kolme (isemeelset) kanti koostööle sundida. On`s see  üldse vajalik?

Kõik kolm – Mustvee, Jõgeva ja Põltsamaa – on piisavalt elukogenud ning asised, et ka edaspidi oma elu ise korralada.