• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Eestlaste kuritegude nimekiri

Autor Avo | Avaldatud: 12. nov. 2004

PRIIT HÕBEMÄGI: Eestlaste kuritegude nimekiri
12.11.2004

Ruut PEATOIMETAJA tutvustab Venemaal äsja ilmunud propagandatrükist

Uudise pilt

Venemaal anti sel nädalal suure käraga välja trükis “Rahvusvähemuste õigustest Eestis ja Lätis”. Seda esitles Vene välispoliitika raskekahurvägi eesotsas Sergei JastrzÐembskiga, kes on Vene presidendi eriesindaja Euroopa Liidu ja Venemaa suhete alal.

Teoses Eestile pühendatud kümmekond lehekülge annavad ilmeka pildi Vene propaganda igihaljast demagoogiast ja retoorikast.
Originaalidega tasub alati tutvuda. Eriti sellepärast, et tõenäoliselt kuuleme allpool toodud väiteid lähemate aastate jooksul erinevas rahvusvahelises kontekstis taas ja taas. Ka nende argumentidega peaks Eesti avalikkus kursis olema. Seepärast teen siinkohal lühendatud-mugandatud ülevaate Eestit puudutavatest süüdistustest nimetatud trükises.
Põhisüüdistused ja soovitused
1. Euroopa Nõukogu nõuandev komitee (2001): keelenõuded on üks Eesti kodakondsuse saamise takistusi; Eesti integratsioonipoliitika ei ole erapooletu; venekeelse televisiooni saadete eetriaeg ei ole adekvaatne ja seda tuleks muuta; nõue tõlkida venekeelsed saated eesti keelde tekitab alusetuid takistusi rahvusvähemustele, kes püüavad luua omakeelset meediat.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=VBScript> on error resume next If MSDetect = “true” Then If Not(IsObject(CreateObject(“ShockwaveFlash.ShockwaveFlash”))) Then flashinstalled = 1 Else flashinstalled = 2 End If End If </SCRIPT>

2. Euroopa Komisjoni raport rassismi ja sallimatuse vastu (2002): juhib tähelepanu naturalisatsioonitempo aeglustumisele ja soovitab võtta kasutusele meetmeid, et ergutada mittekodanikke Eesti kodakondsust taotlema. Eesti kodakondsusseadus sisaldab sätteid, mis loovad takistusi paljudele, kes Eesti kodakondsust soovivad. Mittekodanikud ei tohi osaleda parlamendivalimistel, kandideerida kohalikel valimistel ega kuuluda parteidesse. Venekeelne elanikkond on marginaliseerumise, sotsiaalsetest struktuuridest ja otsusetegemise protsessist väljatõrjumise ohus; samuti on nad erasektoris ning eliitrühmade hulgas alaesindatud.
Selle elanikerühma majanduslik ja sotsiaalne olukord on etniliste eestlaste olukorraga võrreldes pidevalt halvenemas, see võib viia marginaliseerumiseni ja rahvuspingete tekkimiseni.
Keeleseadus on kitsendav, venekeelsete saadete hulk Eesti televisioonis üsna vähene. Soovitatakse kasutada simultaanselt kahes keeles ilmuvaid trükiväljaandeid ning näidata rohkem selliseid teleprogramme, mis pakuvad huvi mõlemale keelerühmale ning on samas kõigile Eesti elanikele kättesaadavad.
Endiste Nõukogude sõjaväelaste abikaasad ja lapsed on jäetud ilma õigusest saada Eesti kodakondsust.

3. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee resolutsioon ResCNM (2002)8 märgib, et vaja on rohkem pingutusi naturalisatsiooni edendamiseks, kodakondsuseta isikute hulka peetakse väga suureks.

4. ÜRO rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee (2002) märgib, et endistel Nõukogude sõjaväelastel on kodakondsuse saamine takistatud.
Keeleseadus on seadnud liiga kõrged nõudmised, eriti puudutab see erasektorit, mis omakorda võib viia vähemuste dis-
krimineerimiseni. Rõhutatakse vajadust, et munitsipaalvõimud saaksid võimaluse kompaktse keeleasustuse piirides toimetada emakeelset (venekeelset) usulist tööd.

5. ÜRO piinamisvastane komitee (2002) avaldab muret selle üle, et Eesti vanglates peetakse kinni suurt hulka Vene kodanikke ja kodakondsuseta isikuid. Komitee soovitab uurida, miks nii paljusid Vene kodanikke Eestis trellide taga hoitakse.

6. Euroopa Liidu monitooringuprogrammi raames tehtud Avatud Ühiskonna Instituudi raportis (2002) tuuakse esile integratsiooni-visiooni puudumine Eesti ühiskonnas ja väljendatakse kartust, et võimude eesmärk ühendada ühiskond eesti keele baasil ei aita integratsioonile kaasa. Muretsetakse, et integratsiooniprogrammi põhimõtete kohta pole piisavalt informatsiooni ja puudub diskussioon. Soovitatakse luua partnerlussuhe riigivõimu, kohaliku võimu ja vähemusrühmade vahel.

7. ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee (2002) avaldab muret vähese hoolivuse üle rahvusvähemuste keeleliste ja kultuuriliste õiguste üle, kaasa arvatud õigus emakeelsele haridusele. Soovitatakse anda rahvusvähemustele võimalus saada emakeelset haridust ning kasutada emakeelt ühiskondlikus elus. Komitee muretseb, et töötus rahvusvähemuste hulgas ületab riigi keskmist taset.

8. OSCE raport (2003) pöörab tähelepanu kodakondsuseta isikute suurele arvule. OSCE eksperdid arvavad, et Eesti võimud peaksid “uurima võimalusi, et oluliselt suurendada rahvusvähemuste esindatust riigikogus ja teistes poliitilistes institutsioonides”. Veel soovitatakse kindlustada valimisinformatsiooni tõlkimist rahvusvähemuste keelde.

9. ÜRO inimõiguste komitee soovituses (2003) soovitatakse ümber hinnata kodakondsuse andmine isikutele, kes olid üleminekuajal teise riigi kodanikud, samuti kodakondsuseta isikutele. Väljendatakse muret selle üle, et mittekodanikud ei saa parteide tegevuses kaasa lüüa.

10. Euroopa Komisjoni raport (2003) Eesti ettevalmistusest Euroopa Liidu liikmeks saamisel soovitab jätkata vene vähemuse integreerimist, sealhulgas kiirendada naturalisatsiooniprotsessi.

11. Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Alvaro Gil-Roblesi raportis (2004) tehakse muu hulgas järgmised ettepanekud: kindlustada, et kodakondsuse saamiseks vajalikud keelenõuded ei moodustaks ületamatut takistust kodakondsuse saamisel; kõigile mittekodanikest vanematele sündinud vastsündinutele tuleb anda kodakondsus sünnihetkest alates; lisada võimalusi vähemuskeelte kasutamiseks suhetes kohalike võimudega seal, kus etnilisel vähemusel on oluline osa.

Teema kokkuvõte Lühidalt kokku võttes seisnevad Eesti (ja Läti) kuriteod järgmistes punktides:
1. Massiline kodakondsusetus Eestis (162 000) ja Lätis (476 000). Mainitakse, et kodakondsuse eksam tekitab vastumeelsust, kuna “ajalugu puudutavad küsimused on vastuolus faktide ja vastaja isikliku arvamusega”; psühholoogiline vastumeelsus “ebaõiglase” naturalisatsiooni-protsessi vastu, poliitilised kitsendused endistele sõjaväelastele ja julgeolekutöötajatele jne.
2. Poliitiline diskrimineerimine valimistel.
3. Mittekodanike diskrimineerimine sotsiaalses ja majanduselus.
4. Vene keele kui vähemuskeele diskrimineerimine. See seisnevat vene keele kasutusala pidevas kitsendamises. Väidetavalt on keelatud pöörduda ametiisikute poole vene keeles, ka venekeelse enamusega aladel; samuti polevat võimalik saada venekeelset informatsiooni. Eestis ja Lätis avaliku ja erasektori töötajatelt nõutavat riigikeele oskamist peetakse võrdseks “kutsealal töötamise keeluga”.
5. Venekeelse haridussüsteemi lammutamine. Väidetavalt toimub kõrgharidust andvates riiklikes õppeasutustes venekeelsete õpialade sulgemine (välja arvatud vene filoloogia õpetamine ülikoolides).
6. Venekeelse meedia tegutsemine on kitsendatud kõigis kolmes Balti riigis.
7. Vene enamusega piirkondades ei ole vene keel saanud mingit ametlikku staatust.
8. Jätkub endise N Liidu “õiguskaitseorganite” veteranide ahistamine “genotsiidi” sildi all.
9. Eestis valmistatakse ette rühma Vene sõjaväepensionäride küüditamist.
Eesti valitsuse kiire vastulöök
Tõenäoliselt on Vene välispoliitikud nimekirja kantud dokumentide mõjutamiseks ja vormimiseks pikki aastaid rahvusvahelistes organisatsioonides vaeva näinud, lobitööd teinud ning resolutsioone ja deklaratsioone algatanud. Kindlasti pole nii olulise ja pikaajalise välispoliitilise eesmärgi nimel raha kokku hoitud.

Mis toimub samal ajal Eestis? Mäletatavasti sai minister Paul-Eerik Rummo Lihula “sambafestivali” järelkajana valitsuskabineti 16. septembri k.a nõupidamisel muu hulgas ülesande tegelda Eesti lähiajaloo uurimise ja tutvustamise riikliku korraldamisega. Rummo esitatud, kaheks kuuks koostatud tegevuskava kiitis valitsus 18. oktoobril heaks.
Alajaotuse “Eesti lähiajaloo uurimise ja tutvustamise intensiivistamine” viies punkt kõlab nii: “Analüütilise ülevaate esitamine valitsusele rahvusvaheliselt levitatavast desinformatsioonist Eesti uuema ajaloo kohta. Teostaja: teabeamet, välisministeerium, kaitsepolitseiamet. Tähtaeg: kolm nädalat.”

Kuid sellele dokumendile on lisatud veel üks kiireloomuline märge. See kõlab nii:
“Arvestades eeskätt Venemaalt lähtuva Eesti-vaenuliku desinformatsioonikampaania jätkuvat intensiivistumist, sh Eesti-vaenulike ajalootõlgenduste jõulist levitamist, tugevdada Eesti vastavate ametkondade suutlikkust väärinfo neutraliseerimiseks, leides vajaduse korral selleks lisavahendeid 2005. a riigieelarves.”
Ootame siis Eesti valitsuse kiiret vastulööki.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Wõru Teataja 70 aastat tagasi (oktoober 1934)

Autor Avo | Avaldatud: 11. nov. 2004

Wõru Teataja 70 aastat tagasi (oktoober 1934)

K. Rätsep maadlusinstruktoriks.

Võru maadlusmeister Kaljo Rätsep asub tööle W.S. Liidu juurde maadlusinstruktorina ja algab tööd maal, et viia maadlussporti laiematesse rahvahulkadesse. Kõik maa organisatsioonid, kes soovivad K. Rätsepa instruktoriks saada, esitagu oma sooviavaldused W.S. Liidule. ( W.S.L- Võru spordiliit – A.R.) “Wõru Teataja” nr.113 ; 03.10.1934.a.

Teenijatüdruk sõi elusa konna.

Hiljuti vedasid kihla Krabi vallas Seveli talus elavad sama talu teenijad prl.A.R ja A.M, kusjuures A.R. lubas süüa kõikide nähes elusa konna. Loost kujunes kihlvedu, mille kindlustuseks kumbki pool peremehe kätte panid 15 kr. A.R. otsis kartulipõllult keskmise konna ja asus kõikide nähes seda sööma, millega tuligi kõikide imestuseks toime, võites sellega kihlveo järele 15 krooni. “Wõru Teataja” nr.114 ; 05.10.1934.a.

Sügisõhtud ja Ed. Jaaska kohvik.

Pikemate sügisõhtute tulekuga, mil võrulased ei saa kasutada enam plääshi ega tundu puiestik ja linna lähem ümbrus õhtuti jalutamiseks enam nii mugavana ja kättesaadavana, on suurele osale publikust saanud teiseks koduks Ed.Jaaska kohvik. Hämariku tulekust kuni õhtu kella 10 on siin elu ja liikumist. Tulevad nooremad siia, joovad klaasi teed, kohvi, morssi, hammustavad kõrvale maitsvaid kooke, küpsiseid , mängivad doominot või malet, on rahul ning lõbusad. Tulevad vanemadki, kuulavad mõnusalt raadiot, ja nagu kahjugi, on neil kõigil lahkuda kohvikust, kui kell 10 uksed suletakse.

Uudiseks kohvikusõpradele on Ed.Jaaska oma konditoreis hakanud valmistama shokolaadi korvikesi ja pomme. Neid nõutakse aga sageli rohkem kui suudetakse valmistada. “Wõru Teataja” nr.116 . 10.10.1934.a.

Kogu Võru tantsib.

Üks, kaks ja kolm… paremaga, vasakuga, juurde, seda kuuleme pea igast majast sest Võru valmistub ballideks.

Õpitakse moodsaid tantse. Ei või ju Võrugi Pariisist ja Londonist maha jääda. Võru tantsupubliku õpetamine on koondunud tantsuõpetajate Lusti ,Egelite ja Keermanni kätte. Töö käib gümnaasiumis. Täna algab Egelitel kursus allohvitseride kasiinos. Lähemal ajal loodavad alata jalgpalli klubi “Ilmarine” ja mõned eragrupid. Võru gümnaasiumi vilistlaskogu ball-maskeraad, hooaja esimese ballina kujuneb vist ka tantsu-uudiste demonstratsiooniks. “Wõru Teataja” nr. 117 ; 12.10.1934.a.

Rattur sõitis katkise truubi alla.

Tsooru-Luhametsa 2-se klassi teel asuval katkisel sillatruubil juhtus jalgratturi Aleksander Poolaga õnnetus. Sõites ööpimeduses tundmatut teeotsa, sõitis ta katkise silla alla ja purustas ratta esimese osa, kusjuures ka ise sai kergemaid põrutusi. “Wõru Teataja” nr. 119 ; 17.10.1934.a.

Suur nõudmine tööliste järele. Võru tööbõrs ei saa rahuldada.

Käimasolevatele metsatöödele Vastseliina, Antsla, Roosa ja Sõmerpalu metskondadesse on nõudmine tööliste järele nii suur, et Võru tööbörs ei suuda seda rahuldada. Nelja eelpool nimetatud metskonda vajatakse umbes 200 töömeest. Neile on saadud saata Võrust aga 4 töölist. See on seletatav osalt ka sellega, et töölistel puuduvad perekondlikel põhjustel võimalused kaugemale tööle minna. Ka on takistuseks asjaolu, et paljudel tööotsijatel puuduvad tarvilikud tööriistad Võru metskonda on seni tööle saadetud Võru tööbörsi poolt umbes 20 inimest. Tööbõrsis usutakse, et Võru metskonna nõudeid suudetakse täiel määral rahuldada. Ilmsiks on tulnud aga ka nähteid, et üksikud töölised lihtsalt ei taha metsatöödele minna. Neid töölisi kustutatakse töötute nimekirjast ja nende eest loobub tööbörs hoolitsemast. Wõru Teataja , nr.121 ; 22.10.1934.

Puistati salakütti.

Neljapäeval, 18.oktoobril korraldas Tsooru konstaabel järjekordse salaküttide puistamise. Kõrgepalus elutseva Johannes M. Juurest leiti värsket soku liha, millest osa oli parajasti pajas keemas. Ülekuulamisel M. asja omaks ei võtnud, vaid rääkis, et soku liha talle loomaliha pähe toodud, kuid metsaametniku tõendusel oli M. käinud riigimetsas jahis ja tapnud soku. Läbiotsimisel loata laske-riista ei leitud, kuna ka M. ise polnud loaga laskeriista omanik. Asja kohta koostati protokoll ja nüüd tuleb M-l kohtu ees vastust anda uue karmima jahiseaduse järele. “Wõru Teataja “ nr.122 ; 24.10.1934.a.

Võru seltskondlik kroonika.

Laupäeval maskeraad-ball a´la Pariis. Võru daamid, võib-olla ka härrad tunnevad juba mitu aega mingit elevust, mida nad ise seletavad sellega, et Võru Ühisgümnaasiumi ball-maskeraad on ukse ees; see toimub juba homme õhtul. Mis siis õieti sünnib laupäeva õhtul gümnaasiumis, et sellele tehakse niipalju ettevalmistusi ??

Üllatavat ja uudset sel ballil on igatahes tublisti, nii et raske on isegi sellest kõigest kirjutada. Alakem vast kõigepäält välistest ettevalmistustest ja dekoratsioonest, mille valmistavad vilistlased ise. Ballile tahetakse kõigiti anda Pariisi kuns-tballide ilmet, mida küll Võru publik ja dekoraatorid isegi pole näinud ja kui siis vast ainult kinos. Kogu selle dekoratsiooni saladus on rajatud suurepärastele valgusefektidele: tantsusaal valgustatakse punasest veskist, mujal igalpool liikuvad tuled. Tantsijatele korraldatakse õhupallide võistlus, mille võitja saab auhinnaks pudel vahuviina.

Daamidele ja ka kavaleeridele olgu saladusena kõrva sosistatud, ajal, mil ball kõige hoogsam, valitakse publiku poolt balli kenam naine ja sümpaatsem kavaler. Mõlemad neist saavad väärtuslikke auhindu . Kogu maskeraad–balli sündmustik antakse edasi kohaliku raadio teel. Kohal on ka Tartu bajaanimängija ja fotograaf. “Wõru Teataja” nr.123 ; 26.10.1934.

Vanu lehti sirvis Arthur Ruusmaa

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Sillamäe jäätmehoidla

Autor Avo | Avaldatud: 11. nov. 2004
Sillamäe uraanijärvest on saanud laugjas mägi
 Eile tegid asjaosaliste organisatsioonide esindajad Sillamäel kokkuvõtteid sealse radioaktiivsete jäätmete hoidla saneerimistööde teisest etapist.
Poleks jäätmehoidlat katma hakatud, poleks Sillamäe sadamast juttugi olnud. Eile võisid sadama arendajad Tõnis Seesma (vasakult), Tiit Vähi, Lembit Linnupõld ja Avo Annus vahekatte saanud jäätmehoidlal vabalt jalutada.

“Ajakirjanduses veel mõne aasta eest uraanijärveks ristitud jäätmehoidlast on tänaseks saanud 36 meetrit üle merepinna ulatuv laugjas mägi,” ütles ASi ÖkoSil juhataja Tõnis Kaasik.

Saneerimise esimene etapp – hoidla stabiliseerimine – tähendas merepoolse tammi ja kalda kindlustamist, vee ärajuhtimissüsteemi rajamist ning juurdepääsutee ehitamist. Need tööd tehti aastatel 2001-2003.

Teisel etapil rajati vahekate, millega muudeti hoidla nõgus pind kumeraks ning ühtlasi suruti jäätmed kokku, vältides seega tulevasi ebaühtlasi vajumeid.

“Ehitasime nõgusast järvest lauge mäe,” selgitas projekti koordinaator Raimo Jaaksoo.

Vahekattesse paigaldati 1,7 miljonit kantmeetrit pinnast, katte paksus on kuni 13 meetrit.

“Veoautod tegid selleks 350 000 – 400 000 reisi, mis kokku teeks kümnekordse teekonna ümber maakera,” näitlikustas Jaaksoo.

Kogu etapi maksumus on umbes 3,2 miljonit eurot ehk 50 miljonit Eesti krooni.

Kolmas etapp on lõppkatte rajamine.

“Lõppkatte eesmärk on juhtida jäätmehoidlale sattuvad sademeveed mööda hoidla pinda alla ning mitte lasta neil imbuda jäätmetesse,” selgitas Jaaksoo. “Lõppkate tohib lasta läbi mitte rohkem kui viis protsenti sellele langevate sademete hulgast. Sellega tagatakse, et merre ei imbu märjal aastal rohkem kui 20 000 kantmeetrit nõrgvett.”

Juba on rajatud katseväljak, kus viiest erisugusest pinnasekihist koosneva lõppkatte toimimist looduses katsetatakse. Lõppkatte ehitus kestab 2007. aastani ning läheb maksma 9,6 miljonit eurot (150 miljonit krooni).

Katmisel kaheksa aastat eellugu

“1991. aastal saabus siia Põhjamaade missioon, et saada ettekujutus jäätmehoidla iseloomust,” meenutas Tõnis Kaasik saneerimisprojekti eellugu. “Aastatel 1991-1994 avaldatud kolm raportit olid ühtlasi esimene ametlik informatsioon, mis jäätmehoidla kohta maailmale läks. 1991. aastal tiirutas Sillamäe kohal USA spetsiaalvarustusega helikopter, mille tehtud mõõtmised kinnitasid Põhjamaade uuringuid. Enne kui saneerimistööde osas lõpliku otsuse tegime, toimus Eestis NATO korraldatud ja rahastatud konverents, mille eesmärk oli anda vastus küsimusele, kas jäätmehoidla on Eesti rahvale väärtus või probleem. Saime kinnitust, et tegemist on suure probleemiga, millega tuleb tegeleda. Et jäätmehoidlas on metallid ja elemendid niivõrd madalates kontsentratsioonides, siis praeguste võimaluste juures ei ole otstarbekas siit maavarasid toota.”

1999. aastal kirjutasid Põhjamaad – Soome, Norra, Rootsi ja Taani –, Euroopa Komisjon, NEFCO, Silmet Grupp ja ÖkoSil alla memorandumile, mis tähistas saneerimisprojekti algust. Eesti riik võttis endale kohustuse rahastada töid 40% ulatuses.

Projekti üldmaksumus on 20 miljonit eurot (312 miljonit krooni).

KÜLLI KRIIS
Kolmapäev, 10.11.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Berliini müür

Autor Avo | Avaldatud: 9. nov. 2004

Täna 15 aasta eest murdus Berliini müür
09.11.2004 00:01Riina Tallo

Täpselt 15 aastat tagasi lakkas olemast kurikuulus Berliini müür, kuid kahjuks ei toonud sündmus endaga kaasa tollal loodetud turvalisuse kasvu maailmas, leiab Mihhail Gorbatšov.

Berliini müür.JPG:  

«Vajadus muutuste järele maailmas on praegu sama terav kui 15 aastat tagasi. Külma sõja lõpp ei muutnud maailma turvalisemaks,» nendib NSV Liidu tollane juht Mihhail Gorbatšov eile ajalehes The Australian avaldatud artiklis.

«Võimalus luua turvalisem külma sõja järgne maailm lasti käest,» väidab Gorbatšov, tuues põhjuseks NSV Liidu lagunemise, mis kaotas vajaduse jõuda uue maailmakorra suhtes ühisele, kõikidele sobivale seisukohale.

Uudis levis kulutulena

Selle asemel leppis maailm külma sõja võitja, USA seisukohtadega, nendib Gorbatšov. Gorbatšov mängis tähtsat osa 1989. aasta sündmustes, mis viisid lõpuks Berliini müüri langemiseni. Mais 1989 külastas Gorbatšov, kes üritas reformide – «glasnosti» ning «perestroika» – abil päästa NSV Liitu kokku kukkumast, Lääne-Saksamaad ning teatas, et NSV Liit on loobunud Brežnevi doktriinist ehk NSV Liit on otsustanud, et ei kasuta jõudu takistamaks oma satelliitriikide demokraatlikku arengut.

4. novembril 1989 kogunes üle miljoni inimese Berliini Aleksandri väljakule nõudma põhiliste inimõiguste kaitset Saksa DVs. Valitsus, soovides vältida riigi kokkukukkumist, otsustas rahuldada protestijate peamise nõudmise liikumispiirangute osas.

1989. aasta 9. novembri õhtul kella seitsme paiku teatas SDV valitsuse liige Günter Schabowski pressikonverentsil, et valitsus on otsustanud kaotada Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa vahelised reisimispiirangud. Ajakirjanike küsimuse peale, millal seadus jõustub, vastas Schabowski ekslikult, et tema teada avanevad piirid erareisideks Lääne-Saksamaale otsekohe.

Uudis levis kulutulena kogu Berliinis ning sealt edasi ka terves riigis. Paari tunniga kogunes Berliini müüri kontrollpunktidesse tuhandeid inimesi. Piirivalvurid, kellel puudusid täpsed juhised, hakkasid inimesi väravatest läbi laskma. Sisuliselt peetakse seda hetke 10 315 päeva püsinud müüri langemiseks, kuigi võttis veel paar kuud aega, enne kui müür tegelikult maha lõhuti.

Jan Steffen, kes AFP andmetel määrati 20-aastasena 15 aastat tagasi valel pool müüri valvama, meenutab siiani uskumatut kergendustunnet, teda vallanud, kui kuulis, et tal ei tule enam kunagi otsustada, kas tulistada üle müüri vabadusse põgenejat või jätta tulistamata ning võtta vastu karistused, mis langevad nii tema kui tema pere peale. Mitte tulistada oli seadusevastane.

«Ma olin seda arutanud oma perega, sõpradega ning otsus oli kindel, ma ei tulista, ma ei tapa kedagi,» meenutab Steffen oma mõtisklusi sellest, kuidas üks kuul võis hävitada mitmete inimeste elud ka siis, kui see jäi tulistamata.

Turismiatraktsioon

Berliini müüri lammutamise 15. aastapäeva lähenedes on berliinlaste jaoks aga üha teravamaks tõstatunud teema, kuidas peaks ning tohiks müüri meeles pidada. Kust jookseb piir, mis muudab müüri ajaloomälestisest turismiatraktsiooniks?

Küsimus on tõusnud päevakorda ennekõike seoses Berliini uue mälestusmärgi avamisega oktoobri viimastel päevadel. Erakätesse kuuluv muuseum Checkpoint Charlie, mis asub samas kohas, kus kunagine Ida- ja Lääne-Berliini ühendav kontrollpunkt Charlie, taastas originaaltükkidest 120 meetri pikkuse müürilõigu.

Müüri kõrval asuvale platsile on püstitatud 1065 puust risti mälestamaks neid, kes hukkusid katsel põgeneda üle müüri Läände.

«Kõik peavad teadma, mis hinda me vabaduse eest pidime maksma,» lausus Hollandi uudisteportaali Expatica andmetel muuseumi juhataja Alexandra Hildebrandt, kelle sõnul on lavastuse näol tegemist ühise mälestusmärgiga hukkunutele.

Berliini linnavõimud eesotsas linnapea Klaus Wowereitiga aga mõistavad monumendi hukka, väites, et selle püstitamise motiiviks oli ennekõike soov meelitada kokku turiste ning tegemist ei ole väärika suhtumisega ei müüri mälestusse, hukkunutesse ega ka Saksamaa kodanikesse, kes võitlesid müüri langetamise nimel.

«1990. aastal otsustas Berliin, et müür hävitatakse – me ei saa lubada selle uuesti ülesehitamist,» lausus Wowereit ajalehele Der Tagesspiegel.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Abel, Ervin – näitleja

Autor Avo | Avaldatud: 9. nov. 2004

Margus Abel: «Oleks isa elus, oleks kõik teistmoodi läinud!»Kirsti Vainküla
SLÕL,  9. november 2004

Antaks Ervin Abeli pojale Margusele veel kord võimalus isaga silmast silma kohtuda, siis ta teaks, mida teeks. Ütleks sõnad, mis jäid isale ütlemata ja mida ta ise peab justkui igavaks lõiguks halvas Ameerika filmis. Poja sõnad isale oleks: «Ma armastan sind!»
Ervin Abel.jpg:

Kalev Lilleorg
ERVIN ABELI JÄRGLASED: Margus Abel ja tema neljandas klassis käiv poeg Marek Abel peavad mõlemad Ervin Abelit suureks näitlejaks.
On 8. novembri hommikupoolik. Esmaspäev. Eesti ühe kõigi aegade parima koomiku Ervin Abeli poeg Margus keedab koduköögis kohvi. Kirgas päikesevalgus värvib toa kollaseks. Margus kisub köögis kiiruga suitsu, et siis elutoas televiisor lahti klõpsata.

Kohe algab ETVst «Noore pensionäri» tummfilmiversioon. Peaosas Ervin Abel. Marguse isa. Näitleja, kes täna 75 aastat tagasi Narvas ilmavalgust nägi.

Filmi algul tantsib Ervin Abel nõtkelt balletti. Margus puurib silmadega telerit. Ta profiil on isa omaga hämmastavalt sarnane: sirge, isegi pisut kongus nina, terav ettepoole ulatuv lõug. Isa laubal vonkleb kolm sügavat kurdu, ta teeb filmis nägusid. Kõik naeravad. Margus mitte.

«Oleme isaga täiesti ühte mõõtu. Olen 184 sentimeetrit pikk. Isa oli ka. Jalanumber on mul 42. Isal oli ka. Ja kõhnad oleme – võin süüa ükskõik kui palju, juurde ma ei võta. Söön kuus korda päevas, ikka korralikult, aga ei midagi,» võib Marguse sõnadest aimu saada, missugune elusuuruses koomik Ervin Abel välja nägi. Seda juttu, et «oi, küll sa oled isa moodi!», on Margus kuulnud küll ja küll.

«Ma ei ole kunagi tahtnud teha isa järele, see on tulnud iseenesest. Minult on palju küsitud, kas sul on kasu olnud, et su isa oli Ervin Abel. Loomulikult on. Kui ma alustasin kümme aastat tagasi – ma tean, et tegelikult tuldi ju vaatama Ervin Abeli poega,» tunnistab Margus. Ja ehkki ta ei tahtnud, hakkas tema hääl ja esinemislaad aegamööda sarnanema isa omaga. Põhjust teab Margus ka – ta käis väiksena isaga esinemistel kaasas, kogu isa estraadikava oli tal peas. Esinemise aegu istus väike Margus lava kõrval ja kirjutas üles kõik sõnad, mis isa vahele jättis, valesti ütles või muutis. Sealt on pojale isa kõkutav rääkimisviis külge jäänud.

Näiteks teab Margus, kuidas Ervin Abel oma kuulsa Kiire hääle leidis. Istus Draamateatri lähedal kohvikus ja proovis erisuguseid rääkimisviise. Ehkki tüüp oli olemas, grimm teada, oli rollil hääl puudu.

«Istus lauas, proovis, proovis ja järsku tuli selline falsetiga, kriiskav hääl. Tädike kõrvallauas oli seepeale oma teetassi maha kukutanud ja Moskva saia kurku tõmmanud, aga isa oli rõõmus, kargas püsti ja rääkis selle häälega tänaval terve tee kuni teatrini välja – et jumala eest meelest ei läheks,» vahendab Margus Ervin Abelilt endalt kuuldud juttu.

Õnneks või õnnetuseks tegi Ervin Abel seda Kiire osa nii võimsalt, et pidi elu lõpuni tänaval Kiireks hüüdmist taluma. Margus teab, et isa sellest vaimustuses polnud. Aga välja ta seda ei näidanud.

Autoga sõita ei osanud

Tummfilm kestab: Ervin Abel, peas tuttmüts, seljas valge-mustakirju suusakampsun, põrutab mootorrattaga lumme. Tõde on aga see, et kampsun oli Ervinil isiklik, kuid juhiluba tal polnud ning autoga sõita ei osanud ta üldse. Näiteks lõiku filmis «Siin me oleme», kus Kohviveski ja Abeli John sapakaga väravast sisse kimavad, tuli mitu korda filmida. Esiteks seetõttu, et ehkki sõitma pidi Ervin Abel, ei saanud ta sellega hakkama: et hoovi pidi sisse sõitma suure hooga, kriipis ta «maanteemuhu» külgi alati vastu maakividest aeda. Lõpuks sõitis väravast sisse kaskadöör ehk trupi bussijuht.

Tehnikast käis Ervin samuti kaarega ringi: kord hakkas parandama triikrauda, ja välja tuli sest hoopis hädavajalik küünlajalg…

«Aga isa oli näiteks õppinud balletti ja poksi, minu teada pidas ta isegi ühe võistluse maha,» ütleb Margus, kui filmis jõuab kätte poksiringi koht. Hullumeelse pilguga äbarik, närviliselt käsi ja jalgu loopiv Abel on poksiringis sedavõrd vaimukas, et ka poeg naerab.

Margus on kuulnud, et isa pakkus ka väljaspool tööd alati mängulist vaatepilti. Näiteks olla Sulev Nõmmik ja Abel kunagi filharmoonia koridoris üht tööasja klaarinud. Valjult, laialt ?estikuleerides, tundeliselt. Ajapikku hakkas nende ümber inimesi kogunema, sest kahe koomiku stseen oli sedavõrd naljakas. Kui mehed asja selgeks olid rääkinud, siis Nõmmik köhatas ja ütles: «Kuule, Ervin, korja nüüd piletiraha ka kokku!»

Kui Margus ja ta väike õde Kersti isaga Kadriorus jalutasid ning oravaid söötsid, ei olnud see sugugi ainult nende asi. Inimesed saatsid neid alati pika pilguga, lähimad pingid said kohe istujaid täis. Imetlust võis Ervin Abel nautida küllaga – näiteks kui rahvas mõnda kultuurimaja saali teda kuulama ei mahtunud, tehti lahti aknad ja lubati inimestel õuest vaadata. Julgemad ronisid puu otsa ja nägid kõrgemalt.

Isaga koos 19 aastat

Isaga jõudis Margus koos olla 19 aastat.

«Isa oli päriselus hoopis teine inimene. Vaikne ja rahulik. Ma ei taha öelda, et ta oli kahepalgeline, ei, aga piisas, kui keegi tuli meile külla, siis oli ta kohe teine, see Abel, kes laval oli. Rõõmus. Kuid esimene asi, mis meelde tuleb, oli temaga koos kalal käimine. Hommikul kell pool neli ajas ta mind üles, läksime Võrus Tamula järve äärde, pumpasime kummipaadi täis ja sealt sain oma esimese ahvena. Aga mis huvitav – isa ise kala ei söönud, mina ka mitte. Ema vahel torises, et mis sa seda kala koju tassid, kellele ta neid puhastab,» meenutab Margus.

«Meil jäi palju asju rääkimata. Arvasin ka alati, et küll jõuab, küll jõuab, kuid see aeg tuli nii kiiresti kätte… Aga ma tean, et kui tuleks võimalus, siis ma käituksin nagu halvas Ameerika filmis ja ütleksin talle: «Ma armastan sind!»,» ütleb Margus. Ta mäletab, kuidas ta nuttis Pelgulinna haigla trepil, sest ei leppinud isa surmaga. Isa oli kõigest 54aastane. Keskkooliõpilasena sõimas ta arste, et nad ei tee midagi, ei aita, ei takista… Aasta oli 1984.

Nüüd saab Margus aru, et morfiinisüst oli ainus, mis võis kaugelearenenud vähi puhul aidata.

Mõistatuseks on aga tänini jäänud isa viimased sõnad. Ehkki Ervin Abel oli nädal aega teadvuseta lamanud, avas ta viiv enne lõplikku lahkumist silmad ja ütles kolm sõna: «Ma ei taha.» Mida isa sellega mõtles, Margus ei tea ega saagi teada. Ehk ei tahtnud isa elada? Margus ei usu, sest juba päris haigena tegi ta ikka veel tööplaane. Aga ometi tundis isa oma minekut pikalt ette, sest VIII klassi lõpupeol ütles ta Margusele: «Kahjuks sinu keskkooli lõpupeole ma tulla ei saa…»

Eile õhtul korraldasid Ervin Abeli lähedased Hiiu õlletoas pika laua taga istumise, kuhu olid kutsutud kõik koomikut mäletavad inimesed. Algatuseks pakuti pits viina ja heeringat. Nii, nagu peeti Ervini sünnipäevi omal ajal. Tegelikult meeldis Ervin Abelile oma sünnipäeva pidada 7. novembril, mil nõukogude ajal korraldati paraad. Siis ta tavatses ikka osutada: «Vot, minu jaoks teevad paraadi kohe!»

Ervin Abel

Ervin Abel lõpetas 1953. aastal GITISe eesti stuudio ning läks tööle Eesti Draamateatrisse koos 24 näitlejast kursusekaaslasega, kellest tuntumad on Ita Ever, Tõnis Kask, Grigori Kromanov, Kaljo Kiisk ja Jaanus Orgulas.

1953.-1966. aastani töötas ta Eesti Draamateatris, 1966.-1984. aastani Eesti Filharmoonias. Sai Oskar Lutsu teoste lavastustes ja ekraniseeringutes tuntuks kui silmapaistev koomik. Mänginud Pastellit Lutsu «Tagahoovis», Metsamoori «Nukitsamehes» ja Kiirt nii «Kevades», «Suves» kui ka «Tootsi pulmas». Mängis filmides «Mehed ei nuta,» «Siin me oleme», «Noor pensionär», «Vallatud kurvid», «Viini postmark», «Kevade» ja «Suvi».

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Mardna, Mihkel – arst

Autor Avo | Avaldatud: 3. nov. 2004

MardnaMihkel.JPG:  

Mihkel Mardna, arst.

Eesti antidopingu keskuse direktorina töötas Mardna ühiskondlikel alustel ega saanud selles ametis palka.  Uus direktor asub tööle juba palgalise direktorina.

Mardna jätkab arstina

Antidopingu keskuse juhi amet ei kätke vaid dopingukontrolli korraldamise tagamist. Pidevalt on vaja suhelda ka erinevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ülemaailmne antidopinguagentuur WADA.

«Lisaks organiseerimistöö, inimeste harimine, teatmetrükiste koostamine,» selgitas Mardna. «Lähiaastatel võetakse parlamendis vastu ka UNESCO antidopingukonventsioon, mille ettevalmistus praegu hoogsalt käib.»

Ateena olümpiamängudel Eesti koondise arstina tegutsenud Mardna juhtis Eestis dopinguvastast võitlust 1992. aastast, kui Eesti Spordi Keskliidu hõlma all loodi antidopingukomisjon. 1997. aastast töötas ta antidopingu keskuse direktorina.

«Tunnen, et füüsilisest suutlikkusest ei piisa enam mitme isanda teenimiseks,» selgitas Mardna. «Kohati jäi 24 tunnist ööpäevas väheks, et kõigi kohustustega toime tulla. Minu põhieriala on ju ortopeedia – töötan Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Samuti olen traumatoloogina tegev spordimeditsiini sihtasutuses.»

Kuni uue aastani täidab antidopingu keskuse juhi kohuseid Mardna kauaaegne assistent Marlene Saiko, kellele Mardna lubas meelsasti nõu anda.

«Jaanuarist kaob assistendi koht ära, kuna meie eelarve ei luba kahte palgalist ametikohta pidada,» tõdes antidopingu keskuse juhatuse liikmena jätkav Mardna. «Aga üksuse laiendamise küsimus jääb siiski päevakorda.»

(PM 3.11.2004 ilmunud artikli alusel)

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: dopingukütid

Autor Avo | Avaldatud: 3. nov. 2004

Viigimäe võtab Mardnalt dopinguküti ameti üle
03.11.2004Veiko Visnapuu

Eesti antidopingu keskuse direktorina asub uuest aastast ametisse USAs magistriõpinguid lõpetav Moonika Viigimäe, üksuse senine juht Mihkel Mardna pühendub arstitööle.

Komisjon, kuhu kuulusid olümpiakomitee, kultuuriministeeriumi, antidopingu keskuse, olümpiakomitee meditsiinikomisjoni, kergejõustikuliidu, suusaliidu ja võrkpalliliidu esindajad, toetas Viigimäe kandidatuuri ühehäälselt. Tema kõrval pürgis antidopingu keskuse uueks juhiks veel viis inimest.

«Olen kindel, et saan selles ametis hakkama,» ütles George Washingtoni ülikoolis magistrikraadi taotlemisel lõpusirgele jõudnud Viigimäe. «Võtan iga uut töökohta kui suurt ja huvitavat väljakutset. Kui see ei köidaks piisavalt, poleks ma kandideerinudki.»

Neli aastat Ameerikas

Mardna töötas dopingujäägrina ühiskondlikel alustel ega saanud selles ametis palka. Jõuludeni ookeanitaguses ülikoolis eksamitega seotud Viigimäe asub jaanuarist tööle juba palgalise direktorina.

«Nägin suve hakul kuulutust, et antidopingu keskuse etteotsa otsitakse inimest,» meenutas 36-aastane Viigimäe. «Kuna mu õpingud Ameerikas on lõppemas, vajasin kodumaal töökohta. Pean end dopinguteemaga hästi kursis olevaks.»

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud Viigimäe on USAs veetnud viimased neli aastat. «Usun, et ta saab uues ametis hästi hakkama,» hindas kõigi kandidaatidega vestelnud Mardna. «Ta on kuulanud stuudiumi vältel hulganisti loenguid, mis seotud nii farmakoloogia kui dopingu ja antidopinguga.»

Viigimäe praktiseerib USAs National Rehabilitation Hospitalis, Eestis on ta töötanud Tallinna kiirabihaiglas, Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja Eesti kardioloogia instituudis. «Magistrina lõpetab ta cum laude,» kiitis Mardna järeltulijat. «Püüdlen veel selle poole,» lisas Viigimäe.

Mardna jätkab arstina

Antidopingu keskuse juhi amet ei kätke vaid dopingukontrolli korraldamise tagamist. Pidevalt on vaja suhelda ka erinevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ülemaailmne antidopinguagentuur WADA.

«Lisaks organiseerimistöö, inimeste harimine, teatmetrükiste koostamine,» selgitas Mardna. «Lähiaastatel võetakse parlamendis vastu ka UNESCO antidopingukonventsioon, mille ettevalmistus praegu hoogsalt käib.»

Ateena olümpiamängudel Eesti koondise arstina tegutsenud Mardna juhtis Eestis dopinguvastast võitlust 1992. aastast, kui Eesti Spordi Keskliidu hõlma all loodi antidopingukomisjon. 1997. aastast töötas ta antidopingu keskuse direktorina.

«Tunnen, et füüsilisest suutlikkusest ei piisa enam mitme isanda teenimiseks,» selgitas Mardna. «Kohati jäi 24 tunnist ööpäevas väheks, et kõigi kohustustega toime tulla. Minu põhieriala on ju ortopeedia – töötan Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Samuti olen traumatoloogina tegev spordimeditsiini sihtasutuses.»

Kuni uue aastani täidab antidopingu keskuse juhi kohuseid Mardna kauaaegne assistent Marlene Saiko, kellele Mardna lubas meelsasti nõu anda.

«Jaanuarist kaob assistendi koht ära, kuna meie eelarve ei luba kahte palgalist ametikohta pidada,» tõdes antidopingu keskuse juhatuse liikmena jätkav Mardna. «Aga üksuse laiendamise küsimus jääb siiski päevakorda.»

Kes on Moonika Viigimäe?

• Sündinud 16. mail 1968

• Abielus, üks laps

• Lõpetas 1992. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Õpib 2000. aastast USAs George Washingtoni ülikooli magistrantuuris, mille lõpetab detsembris.

• Töötanud Tallinna kiirabihaiglas, Põhja-Eesti regionaalhaiglas, Eesti kardioloogia instituudis. Praegu praktiseerib Washington Hospidal Centeri juures asuvas National Rehabilitation Hospitalis

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tamm, Hillar – mehaanik, inimõiguslane

Autor Avo | Avaldatud: 3. nov. 2004

Inimõiguste kohus lõpetas eksmehaaniku kohtutee
02.11.2004Marite Uibo, Valgamaalane, reporter

Möödunud aastal pöördus kunagise Valga Külmutusvagunite Depoo mehaanik Hillar Tamm Strasbourgi inimõiguste kohtusse. Hiljuti sai ta kohtust vastuse.

Tamm oli üks neist kunagise depoo töötajaist, kes jäi tänavale pärast ettevõtte korduvalt pankrotistunuks kuulutamist ja lagunemist.

Olnud ka üks nende hulgast, kes 2000. aasta märtsi lõpus depoo töötajate streigi korraldas, alustas mees kohtuteed, mis mullu Euroopa inimõiguste kohtule avalduse esitamiseni jõudis. Põhjendusega, et Eesti riik on rikkunud Euroopa inimõiguste konventsiooniga kehtestatud nelja artiklit.

“Minu üle on peetud ebaõiglast kohut. Mind on koheldud ebainimlikult ja diskrimineerivalt. Kuidas teisiti nimetada minu jooksutamist ja seda virelemist, mida olen pidanud kannatama,” ütles Tamm möödunud aastal Valgamaalasele, kui oli oma käsutusse saanud kolme aasta istungite materjalid nii maa- ja ringkonna- kui riigikohtust.

Strasbourgi läkitatud informatsioon oli 23-leheküljeline. See sisaldas ka arvutust, mille järgi oli ta sunnitud töölt puudumisega jäänud ilma 200 000 kroonist, samas taotles ta Eesti riigilt moraalse kahju korvamist 500 000 krooni ulatuses.

“Minu toimingud on kõik liiva jooksnud. Olen kõigest ilma,” tõdes Tamm Strasbourgist tulnud kirja kommenteerides.

Selles on öeldud, et 28. septembril 2004 konventsiooni artikli 27 alusel moodustatud Euroopa inimõiguste kohtu kolmeliikmeline kohtunike komitee kuulutas vastavalt konventsiooni artiklile 28 Tamme avalduse vastuvõetamatuks, sest see ei vastanud artiklites 34 ja 35 toodud nõuetele.

Kohus leidis, et esitatud materjalidest ei nähtu konventsiooni või selle protokollides toodud õiguste ja vabaduste rikkumist. Otsus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele ei inimõiguste kohtusse ega ühelegi teisele organile.

Valga maakohus kuulutas külmutusvagunite depoo pankroti (Valga maksuameti avalduse alusel) välja esimest korda märtsi lõpus 2000. Istungipäeval toimus kohtuhoone ees depoo töötajate streik, mille käigus just sellist otsust nõuti ja ettevõtte taasriigistamist taotleti.

Sama aasta juuni lõpus tühistas Tartu ringkonnakohus Valga maakohtu otsuse. Novembris kuulutas Valga maakohus Eesti Raudtee avalduse alusel välja depoo pankroti teist korda. Sel ajal algas ka Hillar Tamme kolm aastat Eesti pinnal kestnud kohtutee.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: van Gogh, Theo – filmirežissöör

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2004

Hollandis tapeti filmirežissöör Theo van Gogh
02.11.2004

TheoVanGogh.jpg:  
Theo van Gogh.
Foto: The Associated press

AMSTERDAM, 2. november (AP-EPLO) – Hollandis lasti teisipäeval maha filmirežissöör Theo van Gogh, kes kritiseeris oma filmis ning ajaleheartiklites naiste kohtlemist islamimaades.

Politsei pressiesindaja Elly Florax ütles, et mees lasti maha linnavalitsuse hoone ees Amsterdamis. Mõrvas kahtlustatu võeti mõni aeg pärast tapatööd Amsterdami pargis vahi alla, kahtlusalune ning üks politseiametnik said viga.

Filmirežissööri tapmise motiivi pole teada.

Van Gogh tegi hiljuti filmi, mis kritiseeris islamikultuuri elemente. Samuti kirjutas ta arvamusartikleid islami kohta. Teadaolevalt on mehele pärast filmi linastumist tehtud tapmisähvardusi.

Lühifilm „Alistumine” sai Hollandi moslemikogukonna terava kriitika osaliseks pärast seda, kui Hollandi TV seda augustis näitas. Moslemite hinnangul oli film provokatiivne.

Film oli fiktiivne lugu mosleminaisest, keda sunniti astuma vägivaldsesse abiellu, keda sugulane vägistas ning kes sai jõhkra karistuse abielurikkumise eest. Filmile kirjutas stsenaariumi poliitik, somaalias sündinud Ayaan Hirsi Ali, kes aastate eest loobus islamiusust. Naine on Hollandi parlamendi liige ning on tihti kritiseerinud islami kombeid ja moslemite suutmatust elada Hollandis sarnaselt hollandlastele.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

47aastase van Gogh’i järgmine film „06-05” räägib 6. mail 2002 tapetud Hollandi poliitikust Pim Fortuynist, film peaks linastuma detsembris.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: džunglistaarid

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2004

Kadi Toom «Džunglistaarist»: «Võiduraha nimel ma teisi ära sööma ei hakka!»Kadi Lehtmets, SLÕL, 2. november 2004

TV3
PIDAS DŽUNGLIS VASTU KAHEKSA PÄEVA: Pole välistatud, et Kadi Toom veel mõnest tõsielusarjas osaleb. «Džunglistaarist» jäi lauljannale hea mälestus.

Jaanus Raidal

Viimases «Džunglistaari» saates hääletati keset dramaatilist äikesevihma mängust välja järjekordne eestlane – lauljanna Kadi Toom. «Olin selleks tegelikult ammu valmis,» tunnistab Kadi, kes pidas ekstreemses telemängus vastu kaheksa pingelist päeva. «Kas tõesti kaheksa?» on ta isegi üllatunud. «Seal läks ajataju küll sassi.»
 

«Minu lahkumine oli ka väga loogiline, sest seekord sai välja hääletada ainult eestlasi – neid oli võistlusse jäänud arvuliselt kõige rohkem,» räägib Kadi. «Olime sunnitud isegi Koiduga teineteise vastu hääletama.»

Tagantjärele vaadates – juba esimestes saadetes pidasite end potentsiaalseks väljalangejaks?

Väga paljud pidasid end esimesteks äraminejateks, nii Koit kui isegi nii populaarne Kristine. Saates oli küll minu kõhklusi kõige rohkem näha, kuid selle võimalusega arvestasid peaaegu kõik.

Kas siis tegelikuks võitjaks, džunglistaariks saamine kunagi läbi pea ei käinud?

Otseselt mitte. Ma ei olnud seal võitmise eesmärgil. Kui oleksin kindlasti võidu nimel võistelnud, oleksin ehk sügavamaid strateegiaid kasutanud. Ma ei olnud seal raha pärast. Mitte et raha poleks mind üldse huvitanud, aga ma ei tahtnud oma võidusooviga teisi võistlejaid ära süüa. Loomulikult on raha kõigil vaja, aga selle nimel ma rebima ei hakka.

Kes siis kõige tugevamat strateegiat rakendas?

Ma ei saa seda veel öelda.

Teie viibisite džunglis kaheksa päeva?

Tuleb välja küll. Seal läks ajataju pisut sassi.

Kas mõne konkurendiga jäi vastuolu mängu lõpuni püsima?

Vastuolud tekivad esimestel päevadel, kui inimesi nii ekstreemsetes oludes kokku panna. Sügavat vaenu kellegi vahel küll püsima ei jäänud.

Ehk raske võistlus hoopis ühendas nagu näiteks merehätta sattumine?

Enam-vähem. Kõik küll ei vennastunud, aga leppisid üksteisega. Sõprust küll ei tekkinud, aga vihkamist ka polnud.

Kas olete kunagi samalaadses võistluses osalenud?

Ei ole ette tulnud olukordi, kus skaudi- või pioneerioskustest kasu oleks olnud. Loomulikult oli mäng huvitav, aga ega ma osanud end sinna hästi paigutada. Ma ei teadnud, miks eri olukordades nii või teistmoodi käituda tuleb. Tegelikult on väga huvitav jälgida, kuidas inimeste tõeline loomus välja tuleb. See, kuidas mängijad käitusid džunglis ja kuidas nad teleintervjuusid andsid, oli kaks eri asja. Seepärast vaatan saadet nüüdki.

Kellest oli kõige suurem tugi?

Katist võib-olla. Ta oli ju tõlk meie ja leedukate-lätlaste vahel. Pealegi viis ta lahkudes Cololo ja Ozolsi endaga kaasa. Koit oli muidugi ka kogu aeg toeks, tema oli väga lahe. Kati oli ehk rohkem emalik.

Teleekraanilt jäi mulje, et esimestel päevadel oli teil võistkonnas raske oma kohta leida. Lõpuks aga tuli näiteks kalapüüdmine väga hästi välja – kas olete suur kalamees?

Mulle on alati meeldinud kala püüda. Väiksena püüdsin väga palju, aga suureks saades pole enam aega. Suurem osa elust on Tallinnas. Mu isa ikka õpetas mind ja andis näpunäiteid. Mul ei ole raske tundide viisi looduses vaikida ja kalastada. Ka džunglis polnud selles midagi erilist – püüdsin istuda ja ära tabada, kus see kala võiks olla -, püüdsin nende psühholoogiat ära arvata. Paar väikest maimikut ikka supi jaoks sain. Tegelikult polnud see üldse õige kalastamisõng, vaid elussööda oma, nii polnudki väga suurt võimalust head kala saada. Kogemusi jäi ikka natuke puudu.

Džunglis saite te väga vähe süüa?

Elevantide võistkonnal, kuhu kuulusin, ikkagi vedas, võitsime mitu söögimängu. Lõpu poole läks kehvemini – enne kui mängust lahkusin, olin 30 tundi täiesti söömata. Eks see andis tunda näiteks tasakaalumängus, kus piki ridvapurret tuli üle jõe turnida.

Kui palju kaalust kaotasite?

Ma ei tea, ma ei kaalunud ennast pärast võistlust. Riided jäid ikka suureks. Aga küllap tulid kilod ruttu tagasi, sest kiiresti alla võtmine väga tervislik ei ole. Vaatasin ise ka, et olen täielikuks kõrendiks jäänud, ja hakkasin jälle hästi sööma.

Kuidas tervis vastu pidas?

Olin terve nagu purikas. Väiksed sipelgad muidugi hammustasid, kriimustusi oli ja kaanid kiusasid loomulikult, aga haigeks ma õnneks ei jäänud.

Kas džunglielu tuleb ka unes ette?

Nädal aega hiljem nägin küll veel unes, et olen džunglis ja kuulen loomade sahistamist. Aga see läks üle – nagu kogu üldine palavik, mis pärast sellist reisi peale tuleb. Me nägime džunglis tiigri jalajälge, looma ennast küll mitte. Tiigrite võistkond rääkis, et nemad olid kiskjat kuulnud. Vahepeal tundus endalegi, et kuuled pimedas metsas elukaid. Mõnikord mängib psüühika enda vastu – kui sa tead, et seal võib keegi olla, siis hakkad igasuguseid asju ette kujutama.

Mis tundega mängust lahkusite?

Sel hetkel lahkusin rõõmsalt. See oli kergendus, sest äsja oli ka kapteneid vahetatud (Elevantide Kristine asemele tuli Tiigrite Renata – toim.). Minule Kristine väga meeldis. Kui Renata meile tuli, siis vennastusid nad Dagmaraga otsekohe. Iga muutus annab ennast kohe tunda. Ent niikuinii oli minu kord lahkuda, sest sel päeval sai ainult eestlasi välja hääletada.

Kas teadsite, mis teid ootab, kui džunglist lahkute?

Absoluutselt ei teadnud. Hotell ja kohtumine varem lahkunud mängijatega oli väga tore üllatus. Mind ootasid juba hästi puhanud kaaslased.

Kas osaleksite kunagi veel tõsieluseriaalis?

Võib-olla küll. Tahaksin muidugi teada, millega tegemist. «Džunglistaarist» jäi üldiselt ikka väga hea mälestus. «Robinsoni» tüüpi saatesse läheksin hea meelega, aga «Vabasse miljonäri» vahest mitte – see on sedasorti saade, millega mu iseloom hästi ei sobi.

Jaanus Raidal: «Mul hakkab alles nüüd vaim sisse tulema.»

«Džunglistaari» kaheksandal võistluspäeval avas Jaanus Raidal end täiesti uuest küljest ja rääkis esimest korda oma mängustrateegiast. «Kuna olin teistest mängijatest varem kohal ja nägin ära, mida d?ungel õigupoolest tähendab, siis sain aru, et siin tuleb ennast säästa. Sellel mehel, kes siin lõpuni vastu peab, tuleb küll kätt suruda. Põhjamaalasele on sealsed tingimused ikka väga karmid. Tegin kaaslastele kohe selgeks – nüüd oleme džunglis, siin kehtivad džungliseadused, ei hakka mina teie eest hoolt kandma ja teie ei pea ka minu eest hoolt kandma. Igaüks peab ise vaatama, kuidas hakkama saab.

Sain aru, et energiat tuleb hoida – mida vähem torman ja rabelen, seda vähem higistan ja seda rohkem hoian ennast. Tunnetasin, et vaevalt mängu korraldajad meid siin säästma hakkavad – piinapink läheb käiku algusest peale!

Miks ma üldse nõustusin mängus osalema? Tahtsin vaimset, füüsilist ja hingelist puhastumist. Sellistes ekstreemoludes on see loomulikult kõige ilusam ja parem võimalus. Seepärast võtsin seal oma mängu aluseks ka budismi.

Olen kõikide usunditega küllalt põhjalikult tutvunud ja püüdnud endale lahti mõtestada, miks on maailma ajaloos nii paljud inimesed sellega seotud.

Päris samasuguseid katsumusi mu eluteel pole varem olnud, aga eks elus ole ette tulnud äärmuslikke pingutusi ja väga raskeid olukordi – lapsepõlves näiteks. Usk aitab alati.

Kui ülesanne tuleb ära teha, siis püüan aidata olukorrast ikka välja tulla, ükskõik mis valdkonnaga ka tegemist ei ole. Nii käitusin ka džunglimängus: kui nägin, et inimesed tahavad võistelda, siis mis sai mul selle vastu olla. Näidake, mis suudate! Samas mõtlesin: vaesekesed, kui te niimoodi kavatsete lõpuni pingutada, siis olete varsti käpuli maas. Peagi hakkasidki paljud tüdinema ja väsima. Siis tundsin ma, et olin tõesti õige taktika valinud: minul hakkab alles nüüd vaim sisse tulema.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud