Haridusminister: Eesti kõrgharidusmaastik on kirju ja kole
15.03.2004 00:01Anneli Aasmäe, reporter
Haridus- ja teadusminister Toivo Maimets nimetab Eesti kõrgharidusmaastikku jõledaks ning kinnitab, et paljud kõrgkoolid peavad üldise olukorra paranemiseks kas ühinema või tegevuse hoopis lõpetama.
Eelmisel nädalal selgus, et Tallinna Pedagoogikaülikooli tele- ja raadioreþii eriala jääb akrediteerimata ning tudengid ei saa riiklikult tunnustatud diplomit. Kuidas sai selline olukord tekkida?
Tele- ja raadiorežii õppekava oli juba viis aastat tingimisi akrediteeritud, mis tähendab, et esimene kivi tuleb visata ülikooli kapsaaeda. TPÜ oleks pidanud õppekava ammu kas korda tegema või sulgema, aga jätkas selle asemel rahumeeli vastuvõttu.
Kohtusin täna (reedel – PM) rektoraadiga ja meil oli tõsine jutuajamine. Ega nad end eriti õigustanudki, tegemist on ikka selgelt ülikooli tegematajätmisega. Aga ega see ole kaugeltki esimene ega viimane õppekava, mis akrediteeringuta jääb.
Mis tele- ja raadioreþii tudengitest saab?
Ülikool lubas luua ühe olemasoleva korraliku õppekava juurde haru, kuhu soovitatakse tudengitel üle minna. Iseasi, kas nad on nõus mingit muud eriala õppima minema.
Ja kui nad ei olegi nõus?
Ega neil palju valikuid ole. Tasulistel kohtadel õppijad peaksid oma õppemaksu tagasi saama – kleit, mille nad ostsid, osutus ju praagiks.
Tahangi rõhutada, et tulevased tudengid peavad hoolega kaaluma, kas tasub tingimisi akrediteeritud õppekava valida või mitte.
See on suur risk, mis ei kehti ainult eraülikoolide kohta – ka avalik-õiguslikes ülikoolides on tingimisi akrediteeritud õppekavasid. Aga mõne eriala puhul pole noorel inimesel lihtsalt alternatiivi, kus õppida.
Ometi on Eesti kõrgkoolides väga palju dubleerivaid õppekavasid.
Neid on tõesti palju. Tegelikult näeb Eesti kõrgharidusmaastik jõle välja, sest meil on ligi 50 kooli, mis annavad kõrgharidust.
See on ainult üks osa katastroofist. Teiseks on meil veel vähemalt 9 kutseõppeasutust, kus õpetatakse mitmesuguste kõrghariduse õppekavade järgi, ja on mingite Vene ülikoolide filiaalid, mida juriidiliselt pole olemas.
Nii et see viimase tosina aasta jooksul tekkinud pilt on kirju ja kole. Seda enam peab tudengikandidaat vaatama, kuhu ta õppima asub.
Miks selle koleda maastikupildiga siis midagi ette ei võeta?
Pole kahtlust, et ministeerium peab kiiresti korra majja lööma ning töötama kõrghariduse kvaliteedi ja usaldusväärsuse huvides. Vastav komisjon on moodustatud, tegevus kavandatud, aga mõned laevad upuvad enne, kui päästetud saavad.
Loomulikult peab kõrgkoole vähem olema ja väga paljud täna tegutsevatest koolidest peavad tulevikus ühinema või kaduma.
Tahame koolijuhtidele määrata seadusega kõrgendatud nõuded, sõlmida kooli ja üliõpilase vahel lepingud, et kui kool näiteks pankrotti läheb, on tudengitel ka mingid õigused.
Millised muudatused ootavad ees riiklikku koolitustellimust?
Riik esitab oma tellimuse valdkonniti ning kõrgkoolid otsustavad ise, milliste erialade vahel nad kohad jagavad. Ma ei oska öelda, kas peaksime koolidele detailsemalt ütlema, mitu inimest ühele või teisele erialale võtta, sellega tapaksime vaba initsiatiivi.
Teisest küljest, kui kontroll liiga käest lasta, hakkab asi väga isevooluteed minema.
Kas paljudes valdkondades valitsev ilmselge kõrgharitlaste üleproduktsioon ei tõesta, et koolitustellimust tuleks muuta?
Jah, üleproduktsiooni on selgelt näha. Näiteks igasuguste ärijuhtide osas – ärisid pole ollagi, aga nende juhte koolitatakse nagu mürin. Sealne koolitustellimus on tõmmatud miinimumini, aga tasulised tudengid pääsevad ikkagi õppima ja nende jaoks meil täna hooba ei ole.
Kui tahame ka neid kontrollima hakata, peaksime otsustama sarnaselt Soomega, et meil pole tasulist ülikooliharidust.
Selleks otsuseks me täna veel valmis pole. Võiksime kõik populaarsed alad riigi tellimusest maha võtta, aga ikka leidub inimesi, kes paarkümmend tuhat krooni lauale panevad ning kõrgharitlaste üleproduktsioon jätkub.
Kas kõrghariduse saajate ringi on üldse võimalik piirata?
Senikaua, kuni kõrgkoolid oma kvaliteedinõuetega kompromisse teevad, vist mitte. Üliõpilaste arv on Eestis viimase kaheksa aastaga suurenenud 2,5 korda. Aga Eesti inimene pole kaheksa aastaga 2,5 korda andekamaks muutunud, see pole võimalikki.
Järelikult on kompromissi tehtud kvaliteedi arvelt, ehk teisisõnu – ülikoolid korjavad raha kokku, sõltumata tudengite võimetest.
Aga lahendusvariante on. Näiteks Jaak Aaviksoo soovitas kehtestada lati, et kui koolilõpetaja riigieksamite tulemused jäävad alla 50 protsendi, siis pole tal Eesti kõrgkoolidesse asja.
Isegi tasulisele kohale mitte?
Isegi sinna mitte. Minu meelest on see huvitav mõte, mille kallal me hetkel ka töötame. Praegu võib kõrgkooli minna ju igaüks, kui tal raha on, ja tulemus on jõle. Jõledus seisneb tudengi petmises – talle tekitatakse põhjendamatud ambitsioonid ja ootused, õpetatakse midagi, antakse lõpuks diplom kätte ja öeldakse, et väga hea. Tuhkagi on hea.
Mailis Reps
haridusminister aastail 2002-2003
Ma ei jaga Toivo Maimetsa pessimismi ega usu, et kõrgharidusmaastik nii katastroofiline on. Minu meelest ei pea hetkel väga rabelema.
Tean, et ühel ja teisel erakõrgkoolil on olnud kvaliteediga üsna suuri probleeme, aga eelmisel aastal vastu võetud ülikooliseadusega läksid rangemaks akrediteerimisnõuded, kvaliteedinõuded jms, ning enamik koolidest juba teebki vastavalt seadusele muudatusi.
Kõrgkoolide arv on ajakirjanduse üle paisutatud, tegelikult pole neid nii palju kui väidetakse.
Tõnis Lukas
haridusminister aastail 1999-2002
Üheksakümnendate alguses ja keskel tehtud otsused on meid viinud selleni, et kõrgkoole on palju, tudengite hulk on elanikkonnaga võrreldes suur ja hõreda vastutusega erakõrgkoole päris palju. Aga üliõpilaste arvu kasv on protsess, mis on kõikjal Euroopas üle elatud.
Kõrgkoolide arv kahtlemata väheneb ja ilmselt on Tallinna ülikooli sünd üks mootor, mis kõrgharidusmaastikule muudatusi toob. Usun, et eraülikoolid koonduvad lähiajal üheks-kaheks suuremaks kooliks, avalik-õiguslike puhul suuri muutusi ei toimu.
Samal teemal:
Kalev Lilleorg
ARMASTAB NAISI: Ehkki Alar Madisson pildistab meelsasti nii keskkonda kui ka kultuuritegelasi, on tal nõrkus naisaktide vastu. Alasti meest on Tartu fotograaf pildistanud vaid paar korda elus. «Olen katsetanud, aga ei tule välja. Paljas mees ei tekita minus mitte mingeid emotsioone. Naised lihtsalt meeldivad mulle rohkem!»
(Täiendatud kell 9.42)
VE: Tudulinna põhikool
Tudulinna põhikooli satume ühel ajal projekteerijatega, kellele kooli direktor parajasti majas ringkäiku teeb.
Tund aega tilpneme neil sabas, saades nõndaviisi hoonest päris hea ülevaate.
Projekteerijad muudkui mõõdavad, kirjutavad ja arutavad.
Ikka selleks, et riigilt kooli remondiks eraldatud 900 000 krooni võimalikult otstarbeka kasutuse leiaks.
Plastaknad sai koolimaja juba paar aastat tagasi ette.
Uue katuse natuke varem.
Sisemust uuendati staaþikamate pedagoogide mäletamist mööda viimati põhjalikumalt kolm kümnendit tagasi, sedagi vaid esimest korrust ümber ehitades.
Koolimaja ise saab tänavu sada aastat vanaks.
“Seda maja ehitati kolme valitsuse aegu, iga kord sai ühe korruse juurde,” meenutab kooli emakeeleõpetaja Regiina Urb.
Esimese korruse ehitamiseks tarvilikud maakivid tarisid kohalikud talumehed tsaariajal oma põldudelt kohale.
Teine, puidust korrus lisandus esimese Eesti Vabariigi ajal.
Kolmas, samuti puidust mansardkorrus ehitati hoonet lõpetama nõukogude ajal.
Koolis on kitsas
Suveks kavandatud kapitaalremondiga tahetakse maja avaramaks muuta. Mõned vaheseinad ära kaotada, õpperaamatukogu ärklikorruse seni kasutamata seisnud katusealusesse kolida ja senistesse koguruumidesse õpilaste puhkeruum kujundada.
“Et reaalained saaksid ühte klassiruumi kokku, et loodusained saaksid ühte klassiruumi kokku, et praegu täiesti vaeslapse osas tütarlaste käsitöö saaks oma ruumi,” loetleb direktor Eha Pärnik ühe hingetõmbega.
Kolm korrust tundub natuke pealt poolesaja õpilase kohta küll piisavalt palju olema, ent direktor arvab teisiti.
“Tegelikult on meil ruumi vähe, koridorid kitsad – lastel pole õieti kohta, kus vahetunni ajal olla.”
Euroremonti selle halvas tähenduses majja ei taheta. Maja senine mõnus õhkkond (mõni ütleb selle kohta ka hea aura) peaks ilmtingimata alles jääma, on direktor ja õpetajad ühel meelel. Sestap loodetakse, et ehk õnnestub ka korruseid ühendavad trepid endiselt puittreppideks jätta. Ja seinad ilma küprokita nõuetele vastavaks remontida.
Lapsi vähemaks ei jää
Kolmkümmend aastat tagasi loeti Tudulinna põhikooli õpilaste arvu märksa suurema numbriga kui praegu.
“See oli siis, kui siin kõrval oli abikool maakonna vaimse puudega lastele,” mäletab Regiina Urb.
Veel enne seda oli Tudulinnas koguni keskkool – kuuekümnendatel aastatel oli auasi igas külas oma koolist keskkool teha.
Kõige rohkem oli koolis lapsi 1983./1984. õppeaastal – 76.
Sel ajal sõitis buss veel Rakvere poolt Tudulinna ning tõi kaasa Oonurme ja Peressaare lapsed. Niipea kui see bussiliin kadus, läksid need lapsed Tudu kooli üle.
Alla 53 pole laste arv seni langenud.
Prognooside järgi võib lähiaastail natuke langeda. Et siis taas tõusta.
Kool peab igal juhul püsima
37 Tudulinna valla põhikooliealist last käib koolis hoopis Avinurmes (13), Iisakus (8) või naabermaakonnas Tudus (16).
“Meie teede logistika on selline,” on vallavolikogu esimees Urve Erikson sunnitud käsi laiutama. “Tudulinna asub sellises kohas, kust lähimasse kooli on 13-30 kilomeetrit ja meie teeolude juures ei jõua kusagile kiiresti kohale. Kui lapse vanemad käivad Tudulinnast Iisakusse tööle, siis loomulikult käib ka laps Iisakus koolis.”
Eriksoni sõnul üritas vald hiljaaegu panna Oonurme ja Tudulinna vahel koolibussi käima.
Paraku oldi sellega hiljaks jäädud: Tudu poole liikumise harjumus oli juba liiga sügavalt juurdunud.
Tudulinna vald maksab oma põhikooliealiste laste eest teistele omavalitsustele 300 000 krooni aastas.
Kõige kallim õpilaskoht on Tudu koolis – 1031 krooni. Tudulinna oma koolis maksab õpilaskoht 950 krooni.
Senise hariduspoliitika juures tuleks vallale odavam oma kool üldse kinni panna.
“Aga see tähendaks valla hääbumist,” ei taha Erikson niimoodi mitte mõeldagi.
Sama meelt on ka vallavanem Bruno Uustal: “Enne kui haldusreformi üldse arutama hakata, tuleb kokku leppida mõningad asjad, millest me loobuda ei saa ning mis ilmtingimata peavad jääma. Ja kool on selles nimistus kindlasti esimene.”
Väikese kooli eelised
“Kõik tunnevad kõiki ja saavad omavahel läbi, ei ole mingit kiusamist,” ütleb Eha Pärnik väikekooli kindlaks eeliseks.
“Meie laps on kõikidele alati nähtav; see, kelle käitumise meie hindame heaks või rahuldavaks, võiks suures koolis eeskujulik olla. Me suudame neid veel vaos hoida, neile midagi positiivset õpetada, neid inimlikkuse ja headuse vaimus suunata,” loodab ta.
Mõni lapsevanem on leidnud, et laps on liigse kontrolli all. Ja lapse seepeale mõnda naaberkooli viinud.
“Mina leian, et laps tunnetab, et tal on turvaline olla, kui tema juures on täiskasvanu, kes temaga tegeleb,” on direktori seisukoht.
Väikese kooli eelis on seegi, et õpetaja leiab alati aega ja võimalusi aidata pärast tunde järele neid lapsi, kes on hätta jäänud.
Väikese kooli hädad
Tudulinna kooli väiksust ja eriti liitklasse arvestades on suisa imeasi, et kõik aineõpetajad on ometi olemas.
Välja arvatud matemaatikaõpetaja. Enne direktoriks saamist matemaatikaõpetajana töötanud Eha Pärnik annab need tunnid ise ära.
“Kõik tahavad ikka linnakoolidesse või linnalähedastesse koolidesse,” teab Eha Pärnik.
Teine asi, mis noori õpetajaid Tudulinnas pelutab, on liitklassid.
“Liitklassis tunde andev õpetaja valmistab ette kahe tunni materjali, aga saab ühe tunni palga,” selgitab ta.
(Liitklasse on neli, omaette on ainult seitsme õpilasega 7. klass.) Direktor on Tudulinnas samal ajal ka sekretär, õppealajuhataja, majandusjuhataja ja, nagu öeldud, matemaatikaõpetaja.
“Nii et selle väikese kooli direktor alustab WC-paberist ja lõpetab õpetajate palkadega,” naerab ta.
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 13.03.2004