“Minu unistuseks on kunagi näha siin golfirada…”

Ain Luugi kõigi ametite üleslugemiseks kuluks terve minut. Tähtsamad nendest on: Kohtla-Nõmme vallavolikogu esimees, Ida-Virumaa spordiliidu juhatuse liige, Kohtla-Nõmme kooli kodanikuõpetuse ja kehalise kasvatuse õpetaja, Kohtla kaevanduspargi-muuseumi juhatuse liige, Kohtla-Nõmme spordiklubi juhatuse liige, Res Publica volikogu liige.

Millise ime toel kõige sellega toimetulemine teile jõukohane on?

See ei ole enam jõukohane. Õigem oleks keskenduda vähematele asjadele. Suurimat heameelt tunnengi selle üle, kui tuleb mõni noorem teotahteline ja ma saan mõned asjad talle delegeerida.

Tänavusel talvel tuli lumi küllaltki hilja maha. Kuidas see teile, kelle paljud praegusedki tegemised lumega seotud on, meeleolule mõjus?

Kui ma ise suusatamisega tegelesin, siis sai lume tulekut pikisilmi oodatud. Mul tekkis vajadus tunda lume lõhna. Nüüd vaatan sellele puhtpraktilise nurga alt – kuidas suusarajad Kohtla-Nõmmel võimalikult varakult korda saada. Tänavune talv on olnud keeruline. Lund on napivõitu ja seetõttu on suusaraja korrashoidmine raskem kui eelnevatel talvedel.

Tänavu on meil Kohtla-Nõmmel hooldada aga veel teinegi objekt. Oleme terrikoonikul valmis saanud snowtubing’u [kummirõngal mäest laskumine] ja mäesuusakeskuse. Oleme katnud seal nõlvadel ligikaudu 10 000 ruutmeetrit kunstlumega.

Olite üks nendest, kes 1980. aastate algul rajasid Kohtla-Nõmmele need suusarajad, kus igal nädalavahetusel käib praegugi sõitmas sadu inimesi. Mis ajendas tookord siia sellist suusakeskust tegema?

Suur osa selles oli kaevanduse direktoril Rein Mäel, kellele meil õnnestus see kärbes pähe ajada. Selleks, et siin saaks hakata lapsi treenima, oli vaja suusakeskuse näol luua kõigepealt eeldused. Ma mäletan väga hästi ka Rein Mäe sõnu, et peame midagi ära tegema Kohtla-Nõmme inimeste heaks, kes teevad siin kaevanduses rasket tööd.

Sel ajal oli Kohtla kaevanduses hea punt endisi suusatajaid ja muidu spordiinimesi, kes väga aktiivselt suusakeskuse rajamisel kaasa lõid.

Kas suur osa tööst tehti ühiskondlikus korras?

Jah. Siin rekultiveeritud ja metsastatud karjäärimaastikul kasvasid tol ajal umbes 1-1,5 meetri pikkused männid. Otsisime põhjalikult optimaalset radade trajektoori, et tekiks võimalikult huvitav murdmaarada. Saime metskonnast loa ja tõmbasime talgute korras need männitutid maa seest välja. See oli enamasti toores töö kirka ja labidaga. Hiljem, kui hakkasime raja põhja tegema ja tõuse teravamaks või laugemaks ajama, tuli kaevanduse buldooser appi.

Tahtsime teha sellise raja, mis sobiks nii tõsisematele treenijatele kui ka kesisema suusatamisoskusega inimestele, et väljasõidukurvid oleksid lamedad, et ei oleks mingisuguseid järske pöördeid. Suusastaadioni jaoks valisime sobiva lagendiku ja selle tasandamiseks veeti 1,5-2 meetri paksune kiht paasi.

Kas millalgi võib Kohtla-Nõmmel oodata ka sellist võistlust, kuhu võivad kohale tulla mõned maailma tippsuusatajad?

Praeguse raja puhul mitte, sest see on kitsavõitu ega vasta nõuetele.

Kuid mäesuusakeskuse kõrvale oleme planeerinud suusasprindi staadioni. Sinna on võimalik teha hästi lai rada. Kui seal mõni sprindivõistlus korraldada, siis ma usun küll, et on võimalik kohale tuua ka maailma tippe.

Ma õppisin ülikoolis ühel ajal praeguse Eesti suusakoondise peatreeneri Mati Alaveriga ja selle tiimi inimestega, kes praegu suurüritusi korraldavad – maailmakarikaetappe Otepääl ja Tartu maratoni. Nad on muidugi kõik väga hõivatud inimesed, aga kui meil siin on midagi pakkuda, siis nad tulevad ikka appi.

Kui kõrgele tippu te ise suusatajana välja jõudsite?

Sõitsin Kalevi vabariiklikus koondises. Olen osa võtnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustest ja spartakiaadidest.

Sel ajal kuulus Nõukogude Liit suusatamises maailma absoluutsesse tippu. Kui palju olümpiavõitjatest ja maailmameistritest maha jäite?

Selliste meestega sai jõudu võrreldud küll. Teatesõidus olen näiteks üht vahetust sõitnud nii olümpiavõitja Beljajevi kui maailmameistri Voronkoviga. Ega see taseme vahe teab kui suur olnudki. Nii minuti ringis kaotasin neile.

Mis jäi teil puudu, et päris tippu jõuda?

Juhtus niimoodi, et 1977. aastal, just siis, kui mul hakkas suusataja parim iga kätte jõudma ja olin kevadel jõudnud elu parimasse vormi, tuli minna kordusõppustele dessantväeossa. Seal pidin suusatamise asemel tegelema langevarjuhüpetega ja põrutasin ära oma põlved. Sügisel, kui teised läksid lumelaagrisse harjutama, oli mul haiglasse minek. Pärast seda jäigi suusataja karjäär pooleli.

Kas on õige öelda, et suur osa teie noorusest möödus hapnikuvõlas?

Põhimõtteliselt küll. Praegused tippsuusatajate koormused on muidugi veelgi suuremad, aga ka minul ulatus hooaja treeningmaht 5000-6000 kilomeetrini, pikematel treeningutel sai läbitud korraga 80 kilomeetrit. Tean enda peal, mida see tähendab.

Kuigi Nõukogude Liidu ulatuses oli tol ajal konkurents hirmus kõva ja sealtkaudu maailma läbimurdmiseks võimalused üsna napid, oli liidu suusakarussellis kaasalöömine igati arvestatav motivatsioon. Ilma suusatamiseta poleks ma ilmselt kunagi sattunud sellistesse paikadesse nagu Uraalid, Apatitõ, Murmansk või Bakuriani.

Kui populaarne on suusatamine koolis praegu? Kui ütlete oma õpilastele, et järgmises tunnis on suusatama minek, kas siis on reaktsiooniks rõõmukilked või hapud näod?

Ega nad eriti vaimustuses ole, aga kui nad on suusatamas ära käinud, on väga rahul. Suusatamine kui vastupidavusala ei ole noorte seas praegu eriti popp. Neil on teisi palju atraktiivsemaid vaba aja veetmise viise. Samas on suusatamine Eestis praegu kindlasti tõusulainel. Ðmiguni, Veerpalu ja Mae näol on olemas ju võrratud eeskujud, kuhu on võimalik välja jõuda.

Kuidas teie Kohtla-Nõmmele kaevanduspargi-muuseumi rajamise eestvedajaks saite?

Lihtsalt asjaolude sunnil. Kuna mul oli kogunenud sobiv taust – olin töötanud kaevanduses ja koolijuhina, olnud tööl ka maavalitsuses, olid olemas mõningad sidemed –, siis kukkus nagu iseenesest välja nii, et ma hakkasin seda projekti vedama. Mulle endale tundus see ettevõtmine väga huvitava väljakutsena.

Suur osa inimesi ei uskunud, et selline kaevanduspark-muuseum tegelikkuses ka sünnib. On tulnud väga palju vaeva näha, et tõestada kõikvõimalikel tasanditel, et selline asi on võimalik. Õnneks on jätkunud toetajaid ja endal järjekindlust ning kohapeal on õnnestunud luua selline fanaatikute meeskond, kes asjaga täie hingega tegeleb.

Kas te aimasite 2001. aasta kevadel, kui kaevandusmuuseumiga asi konkreetseks muutus, mis teid tegelikult ees ootab?

Tegelikult mitte. Aga ma leidsin, et seda võimalust ei tohi käest lasta. Kuigi nüüd olen juba mõelnud, et millal tuleb see aeg, mil teised mehed seda vedama hakkavad. Aga tuleb veel kõvasti pingutada, et kogu seda territooriumi paremini ära kasutada ning lisateenuste osutamiseks uusi võimalusi luua.

Kogu selle kaevanduspargi-muuseumi loomine ja elushoidmine on siiani toimunud suuresti nii teie enda kui teie kaaslaste entusiasmil. Kui kauaks seda jätkub?

Entusiasm kipub kaduma siis, kui ei näe tulemusi. Meil on asi liikunud kolme aastaga ikkagi selles suunas, nagu me oleme soovinud. Küll umbes kaks korda soovitust aeglasemalt, kuid takistusi tekib paratamatult.

Eluküsimuseks on ära tõestada, et ka riik hakkaks meid toetama jooksvate kulude katmisel. Enam-vähem majandame me praegu end piletitulu ja valla toega ära, kuid sellise muuseumiga peaks kaasas käima ka haridus- ja teadustegevus.

Kuidas vallaelanikud sellesse suhtuvad, et nende maksudest kogutud raha läheb nii-öelda linnasakste lõbustamiseks, samal ajal kui vallas endas oleks tarvis veevärki korrastada ja veel musttuhat asja teha?

Oleme püüdnud vallaeelarvest võtta muuseumi jaoks nii vähe kui võimalik – praegu 200 000 krooni aastas, mis on muidugi Kohtla-Nõmme suguse valla jaoks ikkagi suur raha. Püüame inimestele selgitada, et kas või tulumaksuga tuleb peaaegu pool sellest rahast tagasi ja teiseks on paljudel inimestel tänu sellele töökoht.

Peale selle toob see head mainet Kohtla-Nõmmele. Ma arvan, et Kohtla-Nõmme on üks vähestest Ida-Virumaa asulatest, mis on viimasel ajal positiivset tähelepanu kogunud terve Eesti ulatuses.

Muidugi on vallas ka neid, kes mõtlevad teisiti ja arvavad, et selle raha võiks toetusteks laiali jagada.

Kohtla-Nõmme oli klassikaline monofunktsionaalne asula, kus kogu elu keerles aastakümneid peamiselt ühe kaevanduse ümber. Neli-viis aastat tagasi sai selgeks, et see kaevandus läheb kinni. Millistena siis Kohtla-Nõmme tulevikuväljavaated tundusid?

Oli prognoositav, et vallaeelarvesse tekib suur auk, millest me ehk alles sel aastal hakkame välja tulema. Teadsime, et osa inimeste toimetulekuvõime langeb, sest paljud pered jäid sissetulekuta. Ühe lahendusvõimalusena nägimegi selle muuseumi ja vaba aja keskuse loomist ning teiseks suuremaks ettevõtmiseks sai lastekodu rajamine. Need ei ole muidugi andnud nii palju töökohti, kui oli kaevanduses, kuid siiski on sellest palju abi olnud.

Muidugi tuleb tunnustada ka siinsete inimeste konkurentsivõimet ja edasipüüdlikkust. Tööpuuduse tase on meie vallas praegu üks madalamaid maakonnas. Õnneks ei ole need prognoosid, mis ennustasid Kohtla-Nõmmele pärast kaevanduse sulgemist hävingut, täide läinud, kuigi kahtlemata oli see raske löök.

1990. aastate alguses kuulusite te nende hulka, kes tõmbasid Kohtla-Nõmme Kohtla-Järve küljest lahti. Kas see oli tagantjärele mõeldes õige samm?

Kindlasti oli. Me leidsime, et õigem on ise otsustada ja vastutada. Ma arvan, et meie olukord on praegu siiski oluliselt parem kui nendes asulates, mis jäid Kohtla-Järve koosseisu.

Millisena võiks Kohtla-Nõmme asula välja näha kümne aasta pärast?

Ma arvan, et kümne aastaga väga palju ei muutu. Kuid siia tahetakse elama tulla ja tühjaks jäänud majade järele on päris suur nõudmine. Ma arvan, et siia tekib ka uusehitiste rajoon, sest elukeskkond on siin hea. Kui plaanid teostuvad, siis on täiesti reaalne, et suurem osa vallaelanikest saabki tulu turistide teenindamisest.

Kohtla-Nõmmelt sai 1930. aastatel alguse golfitraditsioon Eestis. Needsamad inglased, kes siia kunagi kaevanduse rajasid, tegid parki ka golfiväljaku. Võib-olla on see väga suur ambitsioon, aga minu unistuseks on kunagi näha siin golfirada. See oleks jälle üks samm siinse tehismaastiku muutmisel inimsõbralikuks.

ERIK GAMZEJEV
Laupäev, 31.01.2004