Tiit Vähi – endine Valga Autobaasi direktor.
Augustiputshijärgne EV Valitsuse eriesindaja Virumaal, hilisem mitmekordne EV peaminister.
Koonderakonna esimees. Hilisem suurärimees Valgamaal ja Sillamäel.
Avo Blankin
xxx
Tiit Vähi kiire rikastumineSulev Vedler Eesti Ekspress, 26.09.2002
 |
 |
|
| TÖÖTAB KOLMES KOHAS: Tiit Vähi ei pahanda enam naisega, sest aega lihtsalt pole. |
|
|
|
Viis aastat tagasi sai ekspeaminister salapäraselt rahastajalt laenu ja käivitas oma äri. Täna kuulub Tiit Vähile ja tema lähikondlastele vara ligi poole miljardi krooni eest.
Kui Tiit Vähi märtsis 1997 peaministri ameti maha pani, kuulusid talle korter Tallinnas, suvila Kaberneemes ning maja Valgamaal.
Tema nimel oli kümne aasta vanune Žiguli 09. Ta oli võtnud 950 000 krooni laenu. Tal oli osalus kolmes firmas, kusjuures üks neist (Eesti Praamiliinid) läks peagi likvideerimisele ning teises (Esttrans Service) oli valitsusjuht väikeosanik. Kolmas ettevõte – perefirma Valga Group – oli pealtnäha varjusurmas.
Kõik muutus, kui Vähi tagasi astus. Ta leidis, et “kui Eesti Vabariigis peab tõesti nii olema, et peaminister on nagu süljekauss või jalamatt, kuhu kõik saavad sülitada või räpaseid jalgu pühkida, siis minu iseloomuga ei saa selles ametis olla”.
Vähi siirdus Riigikogusse, kuid püsis seal vaid kuus kuud. Hoopis rohkem paelus teda börsil mängimine. Just siit kasvas välja hoogne äritegevus, mis lennutas Vähi Eesti jõukate koorekihti. Praegu mõõdetakse tema ja ta lähikondlaste vara ligi poole miljardi krooniga.
See on võimas tõus mehele, kes veetis lapsepõlve kitsikuses. Vähi pihtis kord Kroonikale: “Söögiga oli raske, riietega oli raske, muust polnud võimalik unistadagi.”
Ta kaotas isa üheksakuuselt. Koolipõlves elas tädi juures. Alates kolmandast klassist käis igal suvel kolhoosis-sovhoosis põllutöödel. Ka TPIs tudeerides lõikas ta suviti turvast ning kindlustas kraavikaldaid.
Salapärased tehingud
Ekspeaministrina olid Vähil hoopis teised võimalused. Tema börsimänge rahastasid pangad ja veel üks tähelepanuväärne finantseerija, maksuvaba kompanii Caddick Corporation. Too firma oli börsibuumi ajal Eestis väga tõsine tegija. Ta kuulus nii Hoiupanga kui ka Ühispanga paarikümne suurema osaniku sekka.
Tema esindajad ei käinud aga kunagi aktsionäride üldkoosolekutel. Ning pärast seda, kui Vähi firma Valga Group sai viimase rahaülekande, too kompanii lihtsalt … kadus.
Summad olid väga suured. Valga Group pangaarvele laekus 1997. aastal:
- augustis veidi üle kümne miljoni krooni.
- oktoobris enamvähem sama palju.
- novembris kaks miljonit krooni.
- detsembris üle 12 miljoni krooni.
Kokku 34,1 miljonit krooni.
Tagasi maksis Vähi saadud rahast vaid veidi alla kolme miljoni krooni, sest toimus ootamatu vangerdus. Laenud vahetasid omanikku. Uueks võlausaldajaks sai Baltic Funding Inc, kes nõustus 31 miljoni krooni asemel vastu võtma neli Vähi erafirma aktsiat.
Ning mis veel huvitavam – pool aastat hiljem oli kadunud ka Baltic Funding… Talle eraldatud neli aktsiat jaotati ümber, kusjuures kolm tükki sai Vähi.
Vähi ei ava Caddick Corporationi ja Baltic Fundingi tausta isegi nüüd, viis aastat hiljem: “Tegemist oli välismaiste finantsinvestoritega. Ostsin aktsiad tagasi, kui turud olid madalseisus. Hind on konfidentsiaalne.”
Perefirma
Sellest ajast saadik kuulub Valga Group taas vaid Vähide siseringile.
Ekspeaministri kõrval on aktsionärideks tema tütar Evelin Vähi ning poeg Ronald Vähi. Esimene lõpetas Tartu Ülikoolis majanduse ning töötab Silmet Grupi pearaamatupidajana. Teine tudeerib Tallinna Tehnikaülikoolis infotehnoloogiat.
Tänu oma osalusele on õde ja vend ühed jõukamad noored eestlased.
Firma neljas osanik on Jaak Raudsepp, keda seob Tiit Vähiga kunagine töö Valga autobaasis, veel enam aga abikaasad. Hele-Eda Raudsepp ja Raine-Lea Vähi on nimelt õed.
“Generaator. Mootor. Vedur,” iseloomustab Raudsepp oma kälimeest. “Vähi ütleb, et kui teha, siis teha ainult väga hästi. Lihtsalt hästi tegemisest ei piisa.”
Vähi mängis börsil edukalt. Tal oli küll üksikuid suuri kaotusi, kuid kinnitab, et jäi kokkuvõttes plussi. Kuna Talse ei tõusnud enam endistesse kõrgustesse, müüs Vähi 1998. aastal Valga Groupi aktsiaportfelli maha.
Tema ees terendas võimsam väljakutse – Silmet. Sillamäe haruldaste metallide tehas, mille toodangust pandi kunagi kokku Nõukogude Liidu esimene aatompomm.
Vähi saabub Sillamäele
Vähi ilmus Silmetisse vaid mõni nädal pärast valitsusest lahkumist. Ta käitus juhtkonna nõupidamisel nagu peremees, kes valdas teemat peensusteni: “Mitte jääda peatuma hüdroksiididele, vaid minna edasi pentoksiidi, oksiidi peale! Rikastatud tantaalimaaki tasub töödelda kolme staadiumini.”
Temaga oli kaasas ENSV endine väliskaubandujuht Mehis Pilv, kes asus samuti käsutama: “Muldmetallide toorainet juurde ei osta! Teeme olemasolevast toorainest toodangu ära.”
Silmeti toonane direktor Priit Saksing kuulutas kohe: “Mul ei ole küll ühtegi dokumenti, kuid mulle kinnitati, et Tiit Vähi kuulub ka firma omanike hulka ja hakkab Silmeti arenguga tõsiselt tegelema.”
Asi lõhnas skandaali järele: peaminister lasi endale erastada riigi ühe tähtsama ettevõtte!
Aga Vähi kinnitas tookord Ekspressile: “Mul ei ole ühegi sendi eest Silmeti aktsiaid.”
Ta kinnitab ka täna, et käis Silmetis vaid oma hea sõbra, Floridas elava Thomas Björn Waldini palvel.
Nende sõprus algas 1990. aastal, kui ENSV transpordikomitee esimehena töötanud Vähi õppis kõrgemas kommertskoolis ning viibis Kanadas praktikal. Waldin ja Vähi olid 90ndate alguses mõlemad Tööstuspanga osanikud. Jaanuaris 1997 võitis Waldini osalusega firma Silmeti erastamise.
“Enne erastamist soovitasin Waldinile Silmetit mitte osta. Arvasin, et ta ei saa hakkama, kuna ei oska vene keelt ja ei tunne siinset majanduskliimat,” ütleb Vähi. “Aga kui olin peaministri ametist lahkunud, hakkasin Waldini konsulteerima. Hiljem soetasin tasapisi osalusi. Nüüd olen suurim aktsionär.”
Tema ainus kaasaktsionär on Mehis Pilv.
Kõva töö
Esialgu läks erastatud Silmetil nadilt. Kahjum sõi ära kogu omakapitali. Audiitor Urmas Kaarlep hoiatas uusi omanikke, et asi võib lõppeda pankroti või sundlikvideerimisega.
Vähi vahetas välja juhtkonna ning kui uued mehed ei suutnud eesmärke saavutada, hakkas kolm aastat tagasi ise direktoriks.
1999. aastal kasvas müük kolmandiku võrra. Ferronioobiumi hakati ostma otse kaevandajalt Brasiiliast. Haruldaste muldmetallide turul lõid hiinlased hinnad alla, kuid Vähi käis Venemaal ja suutis tooraine hinna alla kaubelda.
Järgmisel aastal kasvas käive juba kahe kolmandiku võrra. Vähi lasi rohkem toota ja tõstis väljamüügihindasid. See lubas inimestele rohkem palka maksta. “Palgareformi tõttu vähenes kaadri voolavus ja tõusis töötajate meeleolu,” seisab Silmeti aastaaruandes.
Nurjatus nimega vabatsoon
Parteikaaslase Mart Siimanni valitsuse lõpus surus Vähi läbi Silmeti maa-alale vabatsooni rajamise otsuse.
Ainsana tõstis avalikult selle vastu kisa Ignar Fjuk Reformierakonnast. Ta nimetas vabatsooni loomist kõigi aegade kõige nurjatumaks ettevõtmiseks. “Tegemist ei ole vabamajandustsooniga klassikalises mõttes, vaid eraomandis oleva ning valitsuskoalitsiooniga seotud äriühingu premeerimisega soodusrežiimiga.”
See jutt ei mõjunud. Vabatsoon on täna reaalsus ning Tiit Vähi hinnatud ettevõtja. Äriliidrid valisid Vähi Suurettevõtjate Assotsiatsiooni juhatusse.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus kuulutas Silmeti tänavu Eesti edukaimaks ettevõtteks. Ta osutus ka parimaks tehnoloogiaarendajaks, eksportööriks ning piirkonna edendajaks.
Silmet Grupp jaotab tänavu osanike vahel 70 miljonit krooni. Nii suured dividendid olid varem jõukohased vaid pankadele ja transiidifirmadele.
Et tegemist on tõesti väärt ettevõttega, kinnitab veel üks arv. Augustis teatas Vähi, et müüs veerandi Silmetist 112 miljoni krooni eest austerlastele.
Ostja oli metallitööstus Treibacher Industrie, millele pani rohkem kui sada aastat tagasi aluse Carl Auer von Welsbach, nelja haruldase keemilise elemendi avastaja.
Töö kolmes kohas
Vähi juhib Silmet Gruppi Tallinnast, samast majast Suur-Karja tänaval, kus ta elab. Kuid sellest ei piisa. Ta viibib igal teisipäeval ja kolmapäeval Sillamäel. Sageli ka neljapäeval. Ööbib tehasele ehitatud kolme tärni mõõtu öömajas, kus on puhtad linad ja hommikuti antakse sooja putru.
“Oleme tänu sellele majale saanud endale kaadrit üle Eesti. Kutsume ka noori tudengeid Sillamäele. Alguses pakume neile selles hotellis elamist.”
Nädalavahetused veedab Vähi enamasti Pühajärvel, kus tema firmal on enamusosalus varem ametiühingute keskliidule kuulunud puhkekodus. Seal asub 63 kõigi mugavustega numbrituba ning kümme sviiti, neist neli sauna ja klaasseinaga.
Vähi järgmine samm on Sillamäele sadama ehitamine. Ta soovib selleks kaasata riigifirma Tallinna Sadam ja on pöördunud nii riigifirma kui ka valitsuse poole.
Tallinna Sadama juht Riho Rasmann suhtub Sillamäe projekti umbusklikult. Ehitamise plaanil pole viga, kuid puudub korralik äriplaan.
Küsimuse peale, kuidas ta küll nii palju jõuab, ütleb Vähi: “Mul on piiramatu tööaeg ja fanatism. Parim lõõgastumine on töö. Ja sellest ajast saadik, kui hakkasin Sillamäel käima, pole ma kordagi naisega pahandanud. Mul ei ole lihtsalt aega.”
xxx
Tiit Vähi sai laupäeval Ida-Viru aasta tegija auhinna
(09:10 11.06.2006)
Valge Hobu Klubi andis eile Sillamäe Sadama nõukogu esimehele Tiit Vähile üle Ida-Virumaa aasta tegija auhinna.
Valge Hobu Klubi juhatuse liige Raino Erlich ütles, et Tiit Vähit tunnustatakse Sillamäele sadama rajamise eest, mis on kaubavedude kõrval võimaldanud avada ka reisilaevaliini Sillamäelt Kotkasse, kirjutab Põhjarannik.
“Tiit Vähi on olnud ka eelnevatel aastatel aasta tegija auhinna pretendentide seas, kuid tookord leidis enamik klubi liikmetest, et enne Vähile tiitli andmist oleks õigem ära oodata sadama valmimine. Nüüd on sadam olemas, laevad käivad ja ma arvan, et selle Tiit Vähi teo tähendus Ida-Virumaa käekäigule muutub tulevikus üha olulisemaks,” märkis Erlich.
Tiit Vähi ütles, et on tänulik kõigile, kes on pidanud vajalikuks tema tegemisi tunnustada. “On kukkunud sedamoodi välja, et sel ajal kui ma poliitikas olin, olin ma paljude silmis küllaltki negatiivne tegelane, ent pärast seda kui alustasin äritegevust, olen saanud küllaltki palju tunnustust ja tänuavaldusi,” ütles Vähi.
Vähi sõnul on mullu sügisel avatud Sillamäe sadama arendamine kulgenud edukalt ja eesmärk on tõusta järgmiseks aastaks suuruselt teiseks sadamaks Eestis.
|
|
Eesti Päevaleht Online
…
 Venemaa süüdistab Tiit VähitSLÕL Online
03.05.2007 11:46
Venemaa sadamate kehval järjel olemises süüdistatakse Tiit Vähit ja tema koostööd Boriss Berezovskiga.
Venemaa president Putin arutas koos riiginõukoguga Murmanskis Venemaa sadamate olukorda, jõudes järeldusele, et need on kehval järjel.
Samas kanti Putinile ette, et Venemaa sadamatelt võtab laadungeid ära Salomae (Sillamäe – toim.) sadam, mida arendavad koostöös Tiit Vähiga needsamad isikud, kes on Venemaal kohtu alal võetud ja kes põgenesid Suurbritanniasse ning palusid sealt poliitilist varjupaika, vihjates seejuures miljardär Boriss Berezovskile, vahendas Rossiskaja gazeta.
|
Rakvere Piiritustehase juhataja Arvo Antropovi nimi on sattunud viimasel ajal meedias mitut puhku ebameeldivasse valgusesse, olgu see viljariisumine Rakveres või Tapa kütusepesu. 30 aastat piiritusetehast laitmatult juhtinud Antropov ise arvab, et tema nimega saab lugusid lihtsalt paremini müüa.
Alar Kotli – arhitekt, Rakvere Gümnaasiumi ja Tallinna laululava autor.
VE: Pärt, Arvo – maailma-helilooja
Arvo Pärt – Paides sündinud ja Rakveres koolituse saanud üleilmselt kuulus helilooja, klassikas uue – tintinaabuli – helikeele kujundaja.
Rakvere linna esimene aukodanik.
11. sepembril 2005 tähistab kogu muusikamaailm Arvo Pärdi 70. sünnipäeva. AB
Vaata-loe lisaks:
http://www.musicalamerica.com/features/?fid=103&;hl=pärt
/?p=7000
Maailmasuurus ühes toas
* * *
Arvo Pärt sündis 11. septembril 1935. aastal Paides. Kahe ja poole aastaselt sai tema koduks Rakvere. Kooliteed alustas helilooja Rakvere Linna I Algkoolis, aastatel 1950-1954 õppis ta Rakvere I Keskkoolis.
Arvo Pärdi muusikaõpetaja oli Jaan Pakk, kelle käe all mängis ta orkestris ja ansamblites. Rakvere Lastemuusikakooli lõpetas Arvo Pärt 1953. aastal Ille Martini klaveriklassis.
1954. aastal läks Pärt edasi õppima Tallinna Muusikakooli. Side Rakverega aga säilis, siin oli kodu ja siin elas ema. Ka aastaid hiljem, juba kuulsa heliloojana, tegeles Arvo Pärt Rakveres ema juures nii mõnigi kord loomingulise tööga.
1995. aastal, Pärdi 60. sünnipäeval, omistati maailmanimega heliloojale Rakvere linna aukodaniku tiitel.
Rakvere linna kodulehelt
xxx
Arvo Pärt puudutab Sõna
Nora ja Arvo Pärt seisavad ühises muusikalises maailmas ikka kõrvuti. Nii partituuri kui kui ka kavasse süvenedes.
Estonia kontserdisaali ümber valitseb tormieelne vaikus. Varsti algab proov. Arvo Pärt. In principio. Esiettekanne Eestis. Helilooja on kohal.
Arvo Pärti ei ole veel majas. Ei ole teada, millal tuleb. On tulnud. On teada antud.
Nurga tagant kiirustab välja Arvo Pärt: “Kahe minuti pärast algab proov…” Jõuab vähemalt heliloojale kooliõe Odette Kirsi tervitused edasi anda…
“Te olete Rakverest! Ode, see armas inimene…,” süttivad Arvo Pärdi silmis rõõmsad sädemed. Proov on kaugemale nihkunud.
Arvo Pärt ütleb, et sõna “Rakvere” ei jõuagi peani, süda hakkab lihtsalt tuksuma. “Siis saad aru, milles asi on. Niipalju, kui ma ennast lapsepõlvest mäletan, mäletan ikkagi Rakvere ajast. See on ikkagi minu algus,” lausub maailmahelilooja.
Tõika, et ta muusikuna kooliõdedele vahel lavalt kavalalt silmi tegi, Pärt ei kinnita ega lükka ka ümber. “Ehk mõni rohkem kujutas ette,” poetab Pärt läbi naerupugina. Aga silmad on kavalad küll.
Helilooja kõrvale ilmub vaikselt brünett daam. “Minu abikaasa,” tutvustab Arvo Pärt.
Nora ja Arvo Pärt kahetsevad, et seekord Rakverre ei jõua ja räägivad sealsest tähtsündmusest – õigeusu pühaku säilmete leidmisest ja pühitsemisest. “Tahaksin ema hauale küünla panna,” loodab Arvo Pärt siiski Rakverest läbi lipsata ning rõõmustab kuuldes, et hommikul oli haual kõik korras.
Lendur ja olematu koer
“Ärge muretsege, mul on üks pliiats olemas,” lohutab helilooja ähmis autogrammisoovijat, võtab taskust palju maailmakuulsaid noote paberile pannud kirjapulga ja visandab kavalehele hoogsa autogrammi.
Muusika täidab Arvo Pärdi elu peaaegu maast laeni, jättes selle kõrval ruumi vaid perele. “Kui mul oleks koer, paneksin talle nimeks Hobi,” naerab Pärt. “Aga koera ei ole, aitab muusikast ka.”
Oma nelja lapse kohta ütleb Pärt: “Minu lapsed tegelevad igasuguste asjadega. Mõni töötab teatris, mõni lindistab muusikat, mõni lendab.”
Nora Pärt räägib lähemalt: “Vanim, Triinu töötab Iirimaal. Arinal Düsseldorfis on kaks last, poiss ja tüdruk, meie lapselapsed. Immanuel on lendur. Michael ehk Miki töötab helirezhissöörina filmimuusikastuudios, natuke komponeerib ka.”
Kuigi Nora Pärt pisut kahtleb, kas sobib kodusest elust rääkida, avaldab ta siiski, et Arvo Pärt on hästi maias. “Kooki pole ma ammu küpsetanud, lihtsalt pole aega. Aga teen muid asju.” Lemmiktoiduks, millest helilooja unistab, on aga kotletid.
“Eks meil see koduelu on rohkem lennujaamas. Kogu aeg oleme sõidus. Vahest loen kokku kodus oldud päevi, neid on päris vähe,” tõdeb Nora Pärt. “Me oleme 31 aastaga nii kokku kasvanud, oleme teineteise iseloomu üle võtnud. Ta on ikka hea inimene küll. Vahel ütlen, et mul on kõige parem mees terves maailmas. Oleme 30 aastat olnud nonstop kõrvuti. See funktsioneerib.”
Ideaalid ühendavad
Oma teoste esiettekannete kohta helilooja hinnanguid anda ei taha. “Ärge seda parem küsige,” tähendab ta. Maailmaorkestrid, kelle ettekannetest helilooja eriti lugu peab, jäävad pärast väikest mõttepausi samuti nimetamata. Hinnangute ütlemine ei kuulu ilmselgelt helilooja stiili hulka.
Oma kauaaegsest muusikapartnerist Tõnu Kaljustest, kellele on ta pühendanud uusteose “In principio”, räägib Pärt meelsamini, kuigi rõhutab, et kõige tähtsam on kuulata tema kontserte, siis selgub kõik. Ka nende üksmeele alused.
“Niimoodi sünnivadki minu teosed suurel määral, et see üksmeel on juba ette programmeeritud,” selgitab helilooja kestvat koostööd. “Siin on tegemist muusikaga!” sõnastab Pärt muusikusõpruse kõikehaarava põhitõe. “Meil on ühesugune arusaamine muusikast ja paljudest muudest asjadest maailmas. Inimesest ja tema ideaalidest.”
Teosele “Te Deum”, mille helilooja oli mõttes kui kõlatu maha kandnud, andis Tõnu Kaljuste uue lahenduse ja uue elu.
“See oli üks väga õnnestunud algus,” tõdeb Pärt. “Kaljuste võlub. Võlub rohkem kui paljud dirigendid. Ta on tõsine töömees.”
Viimane timmimine
Proov on juba palju minuteid hilinenud. Helilooja lubab lahkesti seda vaadata ja kaob äkitselt. “Otse saali ei pääse, kas julgete üle lava tulla?” küsib Nora Pärt. Laveerime pillide ja pillimeeste vahelt läbi.
Arvo Pärt on juba kohal, partituur peos.
Fotoaparaadi hiilivat objektiivi silmates haarab Pärt poisikeseliku vemburõõmuga abikaasal õlgade ümbert ja keerab kaamera poole: “Teeme pilti ka!” Fotoaparaat kipub ärevusest tudisema, aga pilt saab tehtud. Proov võib alata.
Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor on valmis. Võlujõuga Tõnu Kaljuste ütleb mõned numbrid ja tõstab taktikepi. Orkester ja koor alustavad.
Pärt jalutab saalis, partituur käes, teeb pliiatsiga märkmeid. Kõik tema teekonnad algavad ja lõpevad proovi pingsalt jälgiva abikaasa kõrval.
Pärt kõnnib lava äärde. Vihjab Kaljustele: “Veel vaiksem.” Proovitakse uuesti. Astub lavale, peab nõu löökriistameestega. Helilooja kõnnib, vahetab mõne mõtte abikaasaga, ruttab lava ette. Nipsutab Kaljuste tähelepanu endale. Partituuris saab parandatud mingi viga, orkester ja koor mühatavad naerda.
Mäng läheb edasi ja helilooja saeb käega kaasa. “Sügavust on vaja,” juhendab Pärt ühte kohta. “Et põhipulss ära ei kaoks,” selgitab teist.
“Tuleb!” ütleb Pärt lõpuks. “Just!” kinnitab Kaljuste.
Siis tuleb proovis vaheaeg ja pärast käiakse kontserdikavas olev Vivaldi põgusalt üle.
Finaal
Estonia kontserdisaal sumiseb ja sädeleb. Säriseb muusikasõprade osasaamisrõõm. Arvo ja Nora Pärt poetavad end vaikselt kaheksandasse ritta. Vivaldi.
Vaheaeg ja ärev ootus. Siis “Orient & Occident”. Viimaks “In principio”: alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures…
Aplaus ei taha lõppeda. Lillesülemid, kummardused ja seisev publik. Muusika on läinud tagasi vaikusse.
Väljas annavad õhtule in finiti kontserti ürgelemendid pimedus, tuul ja vihm.
Inna Grünfeldt
inna@virumaateataja.ee
xxx
19. oktoober 2004 10:51
Saksamaal elav helilooja Arvo Pärt annetas 1995. aastal Lääne-Virus tegutsenud omanimelisse fondi 200 000 krooni. Annetus on koos Rakvere linnavalitsuse ja Lääne-Viru maavalitsuse lisatoetustega kasvanud 400 000 kroonini ning asub jätkuvalt Eesti Ühispanga arvel, kirjutab Virumaa Teataja.
Et aga Pärdi fond jäi õigel ajal ümber registreerimata, on see registritest kustutatud. Fondi põhikirjas on punkt, et tegevuse lõppemise korral antakse raha üle Virumaa kultuurifondile. Kuid ka see on oma tegevuse lõpetanud. Nõnda võib üheksa aastat sihtotstarbelise kasutuseta seisnud raha peremehetu varana minna riigituludesse.
Tänavu jaanuari lõpus kinnitas fondi eksjuht Valdur Liiv ajalehele, et raha on Ühispangas alles. Eesti Rahvuskultuuri Fondi tegevdirektor Toivo Toomets ütles eelmisel nädal, et Pärdi fondi raha pole neile üle antud.
Paul Varuli advokaadibüroo advokaat Nigul Saar kinnitas, et kevadel pöördus Valdur Liiv eraisikuna tema poole abi saamiseks fondiga seotud küsimustes. Senini pole asjad paigast liikunud. “Probleem on selles, et puudub isik, kellel oleks volitused fondi rahaga tegeleda ja seda liigutada,” rääkis Saar.
“Totaka sõnastusega kunagine põhikiri ei luba täna rahaga midagi peale hakata,” selgitas Nigul Saar. Kõige mustema stsenaariumi korral võib Pärdi fondi raha peremehetu varana minna riigituludesse, kus seda kasutatakse näiteks teedeehituseks, arutles advokaat.
Hoolimata fondi juriidilisest likvideerimisest teatavad telefonikataloogid, et Pärdi fond tegutseb Lääne-Viru maavalitsuse hoones ning selle telefoniks on Lääne-Viru maavalitsuse kultuurispetsialisti telefoninumber.
Segadused helilooja annetatud rahaga on viinud selleni, et Arvo Pärt on keelanud tulevikus, kui annetusraha viimaks sihtotstarbe leiab, seostada seda oma nimega.
xxx
xxx
Aasta helilooja tiitli vääriliseks pidas Pärti USA-s tegutsev kontsern Musical America – teabekeskus, mis annab välja aastaraamatuid ning haldab muusikaalast uudiste- ja teabekeskkonda www.musicalamerica.com internetis. Keskus valib aasta muusikuid alates 1960. aastast ning annab alates 1992. aastast ka teisi auhindu, sealhulgas aasta heliloojatele.
Samas portaalis avaldab Pärdile tunnustust New York Times’i kultuurikorrespondent John Rockwell, kes kirjutab: “Ta on loonud tööd, mis seavad ta meie aja kuulsaimate heliloojate sekka. Tema muusika vaikne ja vaimne laad on põimunud muusika välise auraga ning seetõttu võib öelda, et vähestel elavatel heliloojatel on samavõrra kiindunud austajad ning heliplaadifirmad.” Kriitik toob oma artiklis ühtlasi esile asjaolu, et lisaks publikumenule on Arvo Pärdi loomingule saanud osaks ka interpreetide tugev kiindumus.
xxx