on Virumaa virulaste hoida

17.-18.04.1947.a. avati Kiviõli Rahvamajas Eduard Einmanni, Nigul
Espe ja Aleksander Pilari skitside ja tööde näitus, mida külastas
kahe päeva jooksul üle 300 külalise.

Kunstnikud saabusid siia komandeeringule, et skitseerida meie vabariigi suurtööstust ja portreteerida selle tähtsa tööstusala töölisi-eesrindlasi ja saada materjali riiklike tellimuste täitmiseks tööstuslike motiivide alal.
Loodeti saada kunstiliselt kõrgeväärtuslikke ja töetruid pilte suurtööstuse ülesehitustöödest. See komandeering aitas ka lahti saada põlevkivitööstuse töökäiku kujutavatest vigadest, kuna siiani kujutati mitmes töös kaevurit kinnastatud kätes või põlevkivi puurijat hiiglasuure käsipuuriga, mis nüüdseks on ammu vajunud ajalukku.

Näitusel oli väljas poolsada akvareellis, pliiatsi ja sõetehnikas tehtud tööd, mis andsid ülevaate põlevkivibasseini töötajate tööst maa-all ja vabrikuis, tutvustasid põlevkivitööstuse eesrindlasi-stahhaanovlasi, kuid samas märgiti, et kunstnikke tähelepanu ei kõitnud aga põlevkivitööstuses toimuv suur ülesehitustöö. Loodeti, et see algatus saab ka tulevikus kunstnike tihedamate loominguliste komandeeringute aluseks (võib lisada, et tõesti, üsna peagi korraldati mitmeid loomingulisi laagreid ja komandeeringuid Kunstnike Liidu eestvõttel).

Seda kunstnike komandeeringut on jäänud mäletama ka mitmed tööd, mis praeguseks asuvad Põlevkivimuuseumi kunstikogus. E. Einmanni ja N. Espe tööd on korduvalt ka väljas olnud ja pidanud vapralt vastu ajaproovile, sest nad on loomu- ja tõetruud kajastused.

Tean mitme põlevkivitööstuse veterani jutust (ise olen rääkinud J. Palginõmmega) selle komandeeringu taustast ja kuna kunstnikud
ööbisid kaevurite juures, siis oli neil ka parem ja põhjalik arusaam meie elust ja tegemistest, mistöttu neid ülesehituslik teema ei võlunudki.

Arthur Ruusmaa