11 aastat ametlikult surnud olnud mees saab jälle elavaks
ELUS: Mitte igaühele pole antud võimalust hoida käes enese surmatunnistust. Paberite järgi 11 aastat surmavallas veetnud Jevgeni arvatakse kohtu otsusega taas elavate sekka.
Teet Malsroos
Tallinna linnakohtus elustus eile hommikul tragikoomiline perepilt: kohtu ees seisis mees, keda lähedased kogemata surnuks pidasid. Paberite järgi 11 aastat surnud olnud Jevgeni saab reedel taas elavaks.
Kohtusaalis hoiab mees käes iseenda surmatunnistust: surnud 31. detsember 1993. Lisaks on tal näpuvahel perepilt aastast 1989, kus ta oma abikaasa ja kasupojaga Sevastoopolis veepargis delfiine paitab.
«Mina muidugi,» näitab Jevgeni Ossipov fotot, mil tema elus on veel kõik pealtnäha hästi.
Ometi asendus fotol kujutatud pereidüll paar aastat hiljem krahhiga – Jevgeni lahkus teadmata suunas pere juurest, jättes maha abikaasa, imikust poja ja teismelise kasupoja. Kuhu ta läks, jäi pere jaoks saladuseks aastateks.
Eelmisel suvel kuulutas Ida-Viru maavalitsus kohtuotsuse alusel Jevgeni surnuks.
«Eh, normalna.»
Kümme aastat elas Jevgeni nii, et ametivõimude juurde tal asja ei olnud.
Mõni aeg tagasi polikliinikus tegi arst Jevgeni registriandmeid vaadates suured silmad, sest tema ees seisev mees on ametlikult surnud.
«Selle peale ei osanud ma midagi öelda, olin ju olemas, jalg tegi ainult haiget,» meenutab kepi najale toetuv Jevgeni asjaajamise algust.
Tallinna kodutute varjupaigas elavat Jevgenit oli kerge surnuks kuulutada – tema kohta puudusid andmed nii elanike keskregistris kui pankades.
Oma mõtteid ja tundeid enda surnuks kuulutamise kohta kirjeldab Jevgeni ainult ühe sõnaga: «Eh, normalna.» Elavaks tunnistamine on talle vajalik, sest jalavigastuse tõttu on ta invaliidsuspensionil.
Tunneb kasuisa ära
Eile hommikuks oligi kohtusse tunnistajaks kutsutud Jevgeni kasupoeg, kelle avalduse alusel kohus tema kasuisa surnuks kuulutaski.
«Kas te tunnete seda meest?» küsib kohtunik kasupojalt Jevgenile viidates.
«Jah, ta oli mu emaga abielus,» vastab noormees ja selgitab kohtule, kuidas selline eksisamm sai võimalikuks: kuna tema ema elab juba kaheksandat aastat Prantsusmaal, tahtis ka Jevgeni alaealine poeg sinna minna. Seda ei oleks saanud ilma isa loata ja et temast andmeid polnud, pöördus kasupoeg kohtu poole isa leidmiseks. Ta kinnitas kohtus, et oli kasuisa surma kohta kuulnud ka kuulujutte.
«Viimati nägingi teda 12-13 aastat tagasi,» tunnistab kasupoeg pärast istungit ja teenib Jevgenilt sooja pilgu.
«Nüüd läheme sünnipäeva pidama.»
Ega Jevgeni kasupoja peale viha ei pea?
«Ah, mis – normaalne,» sõnab Jevgeni, kelle Tallinna linnakohus tunnistab elavaks taas reedel.
«Nüüd läheme sünnipäeva pidama. Ma nüüd ju jälle elus,» rõõmustab Jevgeni, kes elab ikka Männiku tänaval kodutute varjupaigas ja on oma eluga rahul.
Elavaid surnuid on Eestimaal ette tulnud ennegi
2002. aasta jaanuaris avastas tallinlane Allan, et on surnud. 33aastane mees sai seda teada maksuametis. Selgus, et hinge olevat ta heitnud 2001. aasta septembris Tallinna keskhaiglas. Tõenäoliselt kasutas keegi Allani haigekassakaarti.
1998. aasta juunis leiti Tartus tänavalt surnud asotsiaal. Segastel asjaoludel kirjutati lahkamisakti 62aastase Alfredi nimi (kuidas see juhtus, ei osanud seletada ei politseinikud ega kohtuarstid). Alfredi tütart politsei otsima ei vaevunud ja mees maeti riigi kulul. Eksitus tuli ilmsiks, kui tegelik Alfred kaks kuud hiljem pensioni nõudma hakkas.
Tallinlane Tarmo läks 2000. aastal valima ja avastas, et teda pole enam nimekirjas. Asja uurides selgus, et elanike registri andmeil oli ta juba 1998. aasta sügisel surnud. Et tal kunagi varastati rahakott koos haigekassakaardiga, arvas ta: ehk leiti see mõne surnud eluheidiku taskust ja arvati, et koolnu ongi tema. Tarmo surma põhjus oli ajuverevalum ja kahepoolne kopsupõletik. Ka tema pidi enda elavaks tunnistamiseks kohtu poole pöörduma.
1997. aastal vormistati Viljandis surnuks Vassili (63), kelle olematu surma eest said petised riigilt 1100 krooni matusetoetust. Vana üksiku mehe juhuslikud joomakaaslased, tollal 26aastased Marek ja Vahur, varastasid Vassili passi. Surnut nägemata kirjutas Viljandi polikliiniku arst meeste kaasosalisele, Evile (44) välja surmatunnistuse, mille alusel Viljandimaa perekonnaseisuamet vormistas surma. Pettus tuli ilmsiks kolm kuud hiljem.
Ameerika Ühendriikide president George W. Bush kinnitas kirjas Läti presidendile Vaira-Vike Freibergale oma seisukohta, et Teise maailmasõja lõpp tähendas Balti riikide jaoks okupatsiooni algust.
VE: Maa peal läheb valgemaks
Maa peal läheb järjest valgemaks
Tiit Kändler, teadusajakirjanik
13.05.2005
Siiani arvasid maailma klimatoloogid, et Päikeselt jõuab maapinnale üha vähem kiirgust. Kuid Eesti kliimateadlaste andmed näitasid hoopis, et viimase 15 aastaga on Maa peal valgemaks muutunud.
Poliitikud võivad rahul olla. Nende tegevus on kindlalt talletatud ka Maa atmosfääri käitumises.
Külma ja veidi soojema sõja aastate jooksul jõudis maapinnale üha vähem päikeseenergiat. Kuid 15 aastat pärast Eesti laulvat revolutsiooni on Päike oma endise hiilguse Maa peal taastanud. Maapind saab nüüd sama palju päikeseenergiat kui 1955. aastal.
Iga aastaga üha valgem
Vastupidiselt möödunud sajandi teise poole pimedamaks muutumisele saab meie maailm nüüd üha heledamaks. Seda märkasid esimesena Tõravere observatooriumi ilmateadlased.
Kui nad oma tähelepanekutest kahe aasta eest Genfis maailma meteoroloogiaorganisatsiooni kongressil ette kandsid, erutas see maailma ilmateadlaste meeli. ·veitslased hakkasid otsima võrdlusmaterjali teistest piirkondadest.
Tuligi välja, et möödunud sajandi lõpul on tumenemisest saanud helenemine. Tartu observatooriumi teadlaste Viivi Russaku ja Ain Kallise osalusel valminud selleteemaline artikkel ilmus nädala eest teadusajakirjas Science.
“Artiklis on kokku võetud maailma mitmest punktist pärit andmed summaarse kiirguse aastasummade muutustest viimaste kümnendite jooksul,” täpsustab Viivi Russak. Science’is avaldatud artikkel pandi kokku möödunud suvel. “Kaheksa kuud käis see edasi-tagasi kolme retsensendi vahet, kes lasksid muudkui üht-teist täiendada,” kirjeldab Russak. Osa materjale ja tulemusi on üleval internetis.
Õhus vähem pisiosakesi
Summaarse kiirguse aastasumma on aasta jooksul maapinnale jõudnud päikesekiirguse kogus. Päikesekiirgus jõuab maapinnale otse ja atmosfääris hajutatult. Need kaks liidetakse kokku ja saadaksegi summaarne kiirgus.
Päikesekiirgus on Maa põhiline energiaallikas. Kuid selle pidev mõõtmine sai alguse alles 1950. aastatel.
Aegrida näitab pidevat päikesevalguse vähenemist: alates 1960. aastast kuni 1990. aastani sai maapind Päikeselt energiat 4–6 protsenti ehk 6–9 vatti ruutmeetri kohta vähem.
Tõravere teadlased aga avastasid, et alates 1990. aastatest tänaseni saab maapind igal aastal hoopis rohkem päikesevalgust. Nõnda tuleb meile aastas iga ruutmeetri kohta 0,68 vatti päikeseenergiat rohkem. Pealae kohta on muutus väga väike, kuid Eesti-suurune maalapp on võitnud 45 000 megavatti. Kui oskaksime vaid lisaenergia tööle rakendada, saaksime kümme korda enam elektrit, kui annavad praegu meie põlevkivielektrijaamad kokku.
Meie teadlaste avastus sai laiemalt teatavaks, kui nad 2003. aastal Genfis maailma meteoroloogiaorganisatsiooni kongressil ettekande pidasid.
Ka rääkisid Kallis ja Russak tollal avastusest Zürichi tehnikaülikooli atmosfääri ja kliima instituudis ning Davosis maailma kiirguskeskuses. “Seejärel hakkasid ðveitslased otsima võrdlusmaterjali teistest maailma piirkondadest,” meenutavad Russak ja Kallis.
Andmeid saadi kiirguse baasjaamade võrgustikust. Aga kasutati ka Hiina andmeid, mis saadi Peterburis asuvast maailma kiirgusandmete keskusest.
Mis on helenemise põhjus?
Viivi Russak selgitab, et päikesekiirguse peamine reguleerija Eestis on pilvisus. Kui pilvi pole, nõrgendavad atmosfääris päikesekiirgust õhumolekulid, veeaur ja aerosool. Esimesed kaks pole muutunud, küll aga on muutunud õhu aerosoolisisaldus.
“1990. aastatest alates hakkas vähenema inimese tekitatud aerosooli hulk õhus, kuid ka pilvisus. See omakorda on tingitud sagenenud lääne–ida-suunalisest õhumasside liikumisest, mis tõid Atlandilt suhteliselt niisket ja sooja õhku. Seega on mängus suuremõõtmeline tsirkulatsioon,” võtab Russak kokku.
Helenemine ei mõjuta kasvuhooneefekti, sest too on põhjustatud maapinna infrapunakiirgusest, mitte nähtavast valgusest. Ka ei ole andmeid selle kohta, et oleks muutunud Päikese kiiratava kiirguse hulk.
On teada, et atmosfääri ülapiiril kiirtega risti asetsevale pinnale jõudev päikesekiirgus ei muutu üle 0,1 protsendi. See-tõttu nimetataksegi seda solaarkonstandiks. “Nõnda mõjutab meil päikesekiirgust atmosfääri puhtus, puhtust aga peamiselt see, mis toimub Euroopas, sest õhk liigub Eesti kohale valdavalt edelast,” ütleb Russak.
Edelast aga tuleb meile õhk tänu atmosfääri suuremõõdulisele tsirkulatsioonile. Näiteks saastas meie atmosfääri suuresti Tðehhimaa, mis aga on oma tööstuse hulga puhtamaks saanud.
Selle taustal polegi nõnda kummaline, et heledamaks hakkas ilm muutuma Nõukogude impeeriumi lagunedes.
“Kui esimest korda küsiti, ütlesin huvilistele, et Eestisse tuli valgust rohkem tänu N Liidu st vabanemisele,” naerab Ain Kallis.
Aga ega ta nii väga bluffinudki. Impeeriumi lagunemine suunas tööstuse arengu säästvamasse sängi, mille mõjuna ongi atmosfäär muutunud puhtamaks.
Ja seeläbi saamegi Päikeselt enam valgust.
Kiirguskliima mõõtmine
Eesti kiirguskliima on kokku võetud 2003. aastal Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi ilmutatud ja Tõravere observatooriumi teadlaste Viivi Russaku ning Ain Kallise koostatud “Eesti kiirguskliima teatmikus”, mis on maailmateaduse taustal harukordne raamat. Teatmik ilmus kahe aasta eest ja äratas välismaal suuremat tähelepanu kui Eestis.
Maailmas mõõdetakse päikesekiirgust umbes tuhandes jaamas. Tõravere meteoroloogiajaam kuulub alates 1999. aastast kiirgusmõõtmise 30–35 baasjaama võrku Surface Radiation Network. Mõõtmine peab olema väga täpne, andmed võetakse iga minuti järel ning saadetakse Zürichi tehnikaülikooli keskusesse. Andmed võetakse aluseks kliimamuutuste hindamisel.
Eesti kiirguskliima andmetest saab välja lugeda ka vulkaanipurskeid. Nii vähenes atmosfääri läbipaistvus eriti märgatavalt pärast Mehhiko El Chiconi ja Filipiinide Mt Pinatubo purset 1982. ja 1991. aastal. Umbes kuu ajaga tegi Mehhiko vulkaaniline pilv tiiru ümber maakera, jäädes püsima ekvatoriaallaiuste kohale. Poole aasta möödudes hakkas pilv liikuma pooluste suunas ning jõudis meile aasta pärast purset.