• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Jaapan

Koizumi palus Jaapani mineviku pärast andeks

09:12 22.04.2005

Uudise pilt

JAKARTA, 22. aprill (Reuters-EPLO) – Jaapani peaminister Junichiro Koizumi palus reedel andeks „suure kahju ja kannatuste” eest, mida Jaapan II maailmasõja ajal põhjustas, ilmselt püüdis ta nii parandada suhteid Hiinaga.

Koizumi palus vabandust Jakartas 100 Aasia ja Aafrika riigi, sealhulgas Hiina presidendi Hu Jintao ees rahvusvahelisel tippkohtumisel peetud kõnes. Ilmselt peaks ta lähipäevadel Huga kohtuma.

Jaapani välisminister sõnas, et suhete parandamise kõnelused Hiinaga toimuvad ilmselt reedel, kuid Jaapani valitsusallikas leidis, et see on ebatõenäoline. Ametnikud püüavad korraldada kohtumise laupäeval või hiljem, ütles allikas.

„Minevikus põhjustas Jaapan oma koloniaalvõimu ja agressiooniga suurt kahju ja kannatusi paljude riikide inimestele, eriti aga Aasia riikides,” ütles Koizumi Aasia-Aafrika tippkohtumise avamisel.

„Jaapan tunnistab neid ajaloolisi fakte alandlikkusega,” ütles ta, lisades, et jaapanlased peavad meeles sügavat kahetsust ja südamlikku vabandust. 

Hiina ja Jaapani suhted on praegu halvimad pärast seda, kui nad 1972. aastal suhted normaliseerisid. Hiinas on viimasel kolme nädalavahetusel tuhanded inimesed protesteerinud Jaapani ajalooõpikute vastu, mis nende hinnangul peseb puhtaks riigi sõja-aja ajaloo ning on Tokyo kampaaniaks alalise koha saamiseks ÜRO julgeolekunõukogus.

Eesti Päevaleht Online
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Johannes Paulus II Tallinnas

Johannes Paulus II Tallinnas

MÜTS VILTU: Johannes Paulus kohendab oma peakatet, Lennart Meri vaatab naerulsui pealt. (Eesti Filmiarhiiv)

10. septembri hommikul 1993 saabus paavst Johannes Paulus II erilennukiga Riiast Tallinnasse. See oli Rooma paavsti läbi aegade esimene visiit Eestisse.

Sel septembrihommikul oli imeilus sügisilm, päikeseline ja karge. Tallinna lennujaamas seisid ootel Eesti president Lennart Meri, peaminister Mart Laar, valitsusliikmed, katoliiklaste esindajad, diplomaadid. Ainsana puudus valitsusest justiitsminister Kaido Kama, kes keeldus paavstile vastu tulemast põhjendusega, et on taarausuline.

Vaip oli lahti rullitud ning kogu valitsus rivistati selle äärde üles. Kindral Aleksander Einseln vaatas seda pigem karja kui rivi meenutavat inimkooslust ning hakkas käske jagama. Kinganinad peavad olema sirges reas piki vaiba serva. “Et oleks ilus vaadata,” nagu ta väljendas.

Ja siis paavsti lennuk tuligi. Ta oli maandunud algul eemale, kus nagu autole pandi lennukile lehvima Vatikani lipp. Seejärel veeres suur ja uhke lennuk aeglaselt vastuvõtjatele hästi lähedale. Uks avanes ja seal ta oli.

Paavst Johannes Paulus II ja president Lennart Meri pidasid tervituskõne. Meri pöördus paavsti poole inglise keeles, kõnetades teda “My Father”. Kohalikud ja Vatikani fotograafid plõksutasid, iga paavsti käepigistus sai fikseeritud. Vatikan pani suurt rõhku mainekujundusele, kõik paavsti sõnad ja teod püüti jäädvustada ja edastada.

Sellesse ühte sügispäeva mahtus vägagi palju. Paavst osales katoliiklikul jumalateenistusel Peeter-Pauli kirikus ja oikumeenilisel teenistusel Niguliste kirikus. Nigulistes kõlas Rudolf Tobiase laul “Eks teie tea”, mille kaunis meloodia muutis meeleolu eriti pühalikuks. “See laul läks paavstile hinge,” märkas esimeses reas istunud toonane Eesti suursaadik Püha Tooli juures Tiit Matsulevitð.

Johannes Paulus tegi seejärel külaskäigu president Lennart Merile Kadriorus, mis algas lühikese protokollilise kohtumisega pika laua taga. Siis suundusid peaminister Laar, valitsuse liikmed, kardinalid, piiskopid jt Kadrioru aeda veini ja suupisteid mekkima. Paavst aga paluti edasi siseruumidesse, kus ta kohtus Meri ja tema perekonnaga. Kadriorus oli ka paavstlik lõunalaud Vatikani saatkonna majas, kuhu olid kutsutud kõik eesti soost katoliku vaimulikud.

Paavsti ühepäevase külaskäigu kulminatsiooniks kujunes missa Raekoja platsil. Sinna pääsesid inimesed ainult kutsega. Platsile viivad tänavad olid turvameetmete tõttu suletud ning pääsu missale valvati hoolikalt. Johannes Paulus õnnistas Eestit eestikeelses jutluses. Tema eesti keel oli üllatavalt hea. Selgus, et see keelte peale väga andekas mees oli enne oma visiiti võtnud eesti keele tunde!

Missa lõpul pidas Johannes Paulus veel ühe kõne, “mida polnud kavas” – nagu seda väljendas vaimulik Vello Salo. Ta rääkis rahvaste õigustest, sellest, et uues Euroopas suured rahvad ei tohiks enam väiksemaid rõhuda. Pressile juba ette jagatud paavsti sõnavõtu tekstis kõik see puudus.

Kui missa lõppes, hakkas juba hämarduma. Paavst sõidutati Raekoja platsilt otse lennujaama. Enne lennukisse astumist kirikupea õnnistas veel kord Eestit ja lehvitas hüvastijätuks. Lennuk hakkas aeglaselt liikuma. Müra oli suur ja vibratsioon nii tugev, et lennujaama aknad ei pidanud vastu ja purunesid. Üks akendele liiga lähedal seisnud lennujaama töötaja sai klaasikildudest vigastada ja vajas arstiabi. Õnnetust märgati ka lennukil. Veel enne kui Tema Pühaduse lennuk õhku tõusis, saabus sellelt paavsti sõnum, milles ta soovis vigastatule kiiret paranemist. Siis tõusis lennuk pilvedesse ning viis Johannes Paulus II Maarjamaalt tagasi Vatikani.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lobjakas, Ahto – vaatleja

AHTO LOBJAKAS: Eliit on Eesti maha mänginud
11.04.2005

Ahto Lobjakas.jpg: Eesti eliit on muutnud riigi vormilt läänelikuks, aga sisul on lastud minna omapead rändama

Kui keegi on süüdi Eesti identiteedi-kriisis 15 aastat pärast vabanemist, siis on see Eesti poliitiline, majandus- ja kultuurieliit.

Eestist on saanud textbook-riik sõna halvimas mõttes. Reeglid on paigas, aga midagi ei toimi, nagu peab. Eliit on riigi muutnud vormilt läänelikuks, aga sisul on lastud minna omapea rändama. Eesti eliit pole suutnud ühiskonda juhtida ning nüüd imestab tema mõtlev osa, mis läks valesti. Nagu seni Päevalehes ilmunud artiklite autorid (Lauristin, Aaviksoo jt) osutavad, kiputakse süükoormat veeretama hoopis rahvale.

Algusest peale on Eesti eliit samastanud läänestumist sealsete ühiskonnamudelite impordiga. Kunagi pole kõlvanud midagi vähemat kui võimalikult stiilipuhas variant: d’Hondti häältejagamismeetod, millele võlgneme parteistumise, Chicago koolkond, millele tugineb majandus, Treuhand erastamisel jne. Ärgu saadagu valesti aru – sellele õppimisvõimele võlgneb Eesti oma veenva edu eelmisel kümnendil.

Tänaseks aga haigutab mudelite laenamise meetodi südames tühjus. Mudelikarpides ulub tuul ja mudeldamisega harjunud kohalike peade üritused klassikalises liinis ise edasi mõelda sünnitavad frankensteinlikke monstrumeid nagu “mõõdikud”. Majandus toimib, kuid täiesti eetikavälise süsteemina, mis on iseenda A ja O, ja on õpetanud ühiskonna kohtlema ligimest aktivaks-passivaks jaotatud valge lehena.

Parteidemokraatiat on, kuid vaid rituaalselt. Sisuliselt tegutsevad Eesti poliitikas uusaegsed klannid, keda eristavad üksteisest vaid tootemloomad.

Pole ime, et ühiskond on kriisis, inimesed võimust võõrandunud ja lahendusi ei nähta. Eesti ühiskond on moraalselt ahtraks jäänud. Nii on läinud osaliselt tänu eliidi noorusele. Oma osa on sajandipikkusel harjumusel tõsta teadmine ülemaks mõistmisest.

Pime usk teiste mudelitesse võtab stiimuli ise mõelda, ajapikku ka vabaduse ise olla ja vastutuse endaga midagi enese nimel peale hakata.

Sama mündi teine külg on institutsiooniline fetiðism riigi välispoliitikas. 15 aastat on toiminud printsiip, et peamine on integreeruda, küll siis valitud institutsioon ise animeerib välispoliitika, annab sellele mõtte ja väärtused. Aga ei anna – vaadakem Eesti tegevust EL-is või mujal. Eetilisest välispoliitikast on asi kaugel. Mitte et meil poleks põhimõtteid, aga nendeks on (lühinägelikud) erahuvid.

On palju räägitud, et eestlasele pakub ebasündsalt suurt huvi, mida teised temast arvavad. See on aga vaid tagasihoidlik sümptom tõvest, mida võiks kirjeldada kui kompulsiivset vajadust otsida oma elule mõtet võõrastest kategooriatest. Parim näide on see pea usuline ind, millega Eestis suhtutakse Samuel Huntingtoni skeemi tsivilisatsioonide kokkupõrkest, mis teeb meist bastioni Lääne idapiiril.

Kramplik usk, et Eesti kuulub Läände, on sümptom samast eksistentsiaalsest ebakindlusest ja identiteedi piiripealsusest, mida kritiseerib professor Marju Lauristin. Rääkimata, et tegemist on lihtsalt järjekordse must-valge stambiga.

Eesti pole Lääs, Eesti pole Ida

Eesti on hetkel lihtsalt vähem euroopalik kui Soome, aga rohkem euroopalik kui Venemaa. Tal on võimalus saada “omaette Euroopaks”, killuks suuremas erisuses, nagu Soome täna. Aga selleks peab ühiskonnal tekkima adekvaatne arusaam sellest, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Jällegi – Soomel on see “ühiskonnahingeline tasakaal” olemas, Eestil pole. “Soomlus” on maailmaga suhestumise viis, “eestlus” aga etnilise enesekehtestamise vahend.

Selles kõiges pole süüdi rahvas, ükskõik kui pettunud meie luuletajad temas ka poleks. Lõviosas nõukogude ajal inimeseks kasvanud rahvalt ei saa nõuda hetkelist ja spontaanset läänelike väärtuste ülevõtmist. Siin teeb Eesti valdavalt vasakpoolne akadeemiline eliit sama vea, mille parempoolne poliitilis-majanduslik koorekihtki. Mõlema skeemides on ühiskond ratsionaalsete indiviidide kogum ja indiviid tõe viimane instants. Kogukond, laiemalt ühiskond elavate väärtuste kandjana on nii vasakul kui paremal jäetud iseenda hooleks.

Et Eesti ühiskonnal on veel midagi varuks, näitas Res Publica valituks saamine. See oli ühiskonna meeleheitlik eneseregulatsiooni katse – küll juba algusest hukule määratud, sest teatepulk anti sama eliidi teisele eðelonile.

Tundub, et uusi juhte otsida pole enam mõtet. Haiguse kombitsad on sügavamal. Kui kusagilt alustada, siis võiks selleks olla kiirustamata tehtav analüüs, kuidas lisada tühikäiku käivatele võõrastele mudelitele oma, inimlikku nägu. Võib-olla pole hilja mõelda, mis oli see moraalne “sisu” (Soome mõistes), mis hoidis Eesti ühiskonna lahus nõukogude korrast. Mõttesse tulevad teatav instinktiivne õiglustunne, inimliku võrdsuse teadvustamine ja usk endasse. Võib-olla annaks nendega veel midagi peale hakata.

Eesti Päevaleht

xxx

Veel artikleid:

Võitja suuremeelsus

Ka volinik on inimene

Küberkaitsekeskus NATO juures 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

APRILLI tähtpäevad Virumaa ajaloos

45 aastat tagasi:

02.04.1960 aastal sündis Jõhvis kirikuõpetaja Üllar KASK

95 aastat tagasi:

03.04.1910.aastal sündis Vaivaras Eesti Skautide Maleva rekordiomanik 1500 m. jooksus Vello VELLERI.

70 aastat tagasi:

12.04.1935.a. sündis poksija, treener ja kohtunik Ülo VALK.

95 aastat tagasi:

14.04.1910.a sündis Kalvi vallas Rannul õpetaja ja seltskonnategelane Harri KULDNER. Küüditati ja lasti maha 01.04.1942.a. Sverdlovskis. Loe pikemalt Virumaa leksikonist

100 aastat tagasi:

22.04.1905.a. sündis Novgorodis maalikunstnik Priidu AAVIK, pallaslane, kelle töödest on Põlevkivimuuseumi kogudes 11 tööd. Suri oma 86 sünnipäeval 1991.a.

105 aastat tagasi:

23.04.1900 aastal sündis Narvas jurist ja omavalitsustegelane Voldemar-Johannes TARTU (Tarto). Oli IV Riigikogu liige 15.06.1929-16.06.1930a. (astus tagasi). Suri 14.12.1953.a. Saksamaal Esslingenis.

10 aastat tagasi:

24.04.1995.a. oli Kohtla-Järvel Ekspress Hotline programm “Uudishimu 95”, kus osalesid Raadio –2, Eesti Ekspress, Eesti Sõnumid ja Den za Dnjom.

30 aastat tagasi:

25-27.04.1975.a. olid Eesti TV päevad Kohtla-Järvel.

130 aastat tagasi:

28.04.1875.a. asutati Narva 4-klassiline poeglaste progümnaasium. Kuue aasta pärast jätkas gümnaasiumina.

 

Kasutatud kodu-uurijate Märt Mõtuste, Sulev Hurma ja Lembit Kiisma väljakirjutisi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: ökoloogiline jalajälg

Asjatundja: Eesti kukub kõigis edetabeleis
30.03.2005 06:56PM Online

Riike loodussõbralikkuse järgi reastavas pingereas langes Eesti kolme aastaga 9 kohta, kirjutab Eesti Päevaleht.

«Hoiatavaid signaale meie majanduse jätkusuutlikkuse kohta annavad kõik vähegi arvestatavad indikaatorid,» tõdes Säästva Eesti Instituudi juhataja Valdur Lahtvee.

«Näiteks ökoloogilise jalajälje suurust ei soovitagi Eestis enam välja arvutada, kuid sellest, mis fikseeriti 1997. aastal, on jälg tunduvalt kasvanud,» kinnitas Lahtvee.

Ökoloogiliseks jalajäljeks nimetatakse inimtegevuse mõju keskkonnale energia- ja veekasutusest jäätmekäitluseni ja seda väljendatakse pindalana, mida on loodusel tarvis inimtegevuse mõju tasakaalustamiseks.

Eesti positsioon on viimastel aastatel langenud ka autoriteetse ESI-indeksi edetabelis.

ESI ehk säästva arengu indeksi on välja töötanud Yale’i ja Columbia ülikool ning selles võetakse arvesse ligikaudu 100 näitajat loodusressursside kasutamisest kuni valmisolekuni keskkonna olukorda parandada.

ESI edetabeli tipus on Põhjamaad Soome, Norra ja Rootsi, neile järgnevad Kanada ja Ðveits.

Võrreldes 2002. aastaga langes Eesti tänavu selle indeksi järgi 142 riigi seas 18. kohalt 27. kohale ja jääb nüüd maha nii Lätist (15. koht) kui ka Leedust (22.).

Maailma Looduse Fondi WWF-i 2004. aasta raporti järgi suurenes Eesti elaniku ökoloogiline jalajälg 1999.–2001. aastani 25 protsenti, iga elaniku kohta tuli keskkonna defitsiiti enam kui hektar. Lätis aga kahanes jalajälg samal ajal 21 protsenti ja elaniku kohta tuli 2,1 hektarit üle-, mitte puudujääki.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rushdie, Salman – surmamõistetud kirjanik

SALMAN RUSHDIE: Religioon lõhestab maailma
28.03.2005

Ruut RELIGIOON pürib tänapäeva maailmas taas poliitilise võimu poole, kuid sellele tuleb vastu hakata

Rushdie.JPG:

Ma ei pidanud end kunagi kirjanikuks, kes kirjutab usust – enne kui religioon hakkas ise mind ühtäkki jälitama.

Muidugi oli religioon alati minu maailma kuulunud – ja kuidas olekski saanud see India subkontinendilt pärit kirjaniku puhul teisiti olla? Kuid minu arvates leidus veel teisigi – palju ilusamaid ja huvitavamaid teemasid. Ent siis, kui minu vastu alustati repressiivset ja vägivaldset rünnakut, pidin ma ometi otsustama, mille eest välja astun.

Nüüd, 16 aastat hiljem, jälitab religioon meid kõiki – olgugi et enamik meist arvab (nagu mina tollal), et leidub ka palju tähtsamaid asju. Kui me ei suuda sellele väljakutsele vastata, võib juhtuda, et kaotame kõik.

Salman Rushdie
Kirjanik, kes mõisteti oma loomingu eest surma
••Salman Rushdie on sündinud 1947. aastal Indias Bombays muslimi perekonnas. Tema vanaisa oli luuletaja, isa Cambridge’i ülikooli haridusega ärimees. Rushdie on töötanud Pakistani televisioonis ning teatrinäitlejana, samuti reklaamifirmades copywriter´ina.
••Kirjanikuna sai ta tuntuks aastal 1981, mil tema romaan “Kesköö lapsed” võitis Bookeri preemia. Iraani juht ajatolla Khomeini pani 1989. aastal Rushdie romaani “Saatanlikud värsid” eest surmavande alla, väites, et raamatu sisu solvab islamit. Islamiäärmuslased on rünnanud ka Rushdie kirjastajaid.
••Eesti keeles on Rushdielt ilmunud romaan “Mauri viimane ohe” (2001).

Kõiki neid, kes kasvasid üles Indias kesk rahutusi, mis järgnesid subkontinendi jagamisele India ja Pakistani riigi vahel aastal 1947, jääb alatiseks saatma nende tapatalgute vari kui kohutav hoiatus sellest, mida inimesed on valmis jumala nimel toime panema. Ja need vägivallapuhangud on liiga tihti kordunud – Meerutis, Assamis ning hiljuti Gujaratis.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

Kuid ka Euroopa ajalugu on korduvalt näidanud, kui ohtlikud on politiseerunud religioonid: Prantsuse ususõjad, tormilised rahutused Iirimaal, Hispaania diktaatori Franco “katoliiklik natsionalism” ning Inglise kodusõda, mil vaenutsevad pooled läksid lahingusse samade ülistuslaulude saatel.

Religiooni valed vastused

Inimesed on religiooni poole pöördunud, otsimaks vastuseid kahele suurele eksistentsiaalsele küsimusele: kust me tuleme ja kuidas peaksime elama? Mis puudutab esimest küsimust, siis sellele vastates on kõik religioonid eksinud. Ei, maailma ei loonud kuue päeva jooksul mingisugune ülemjõud, kes seitsmendal päeval puhkas. Ja mis puudutab teist küsimust – kuidas me peaksime elama? – siis tõde on lihtne: niipea kui religioon haarab endale ühiskonna juhtohjad, viib see türanniani. Tulemuseks on inkvisitsioon või Taliban.

Ometigi väidavad religioonid ikka veel, et neile kuulub eriline ligipääs eetiliste tõdede juurde ning seetõttu väärivad nad erikohtlemist ja kaitset. Nad tungivad välja privaatsfäärist, kuhu nad tegelikult kuuluma peaks (just nii, nagu paljud muud asjad, mis on aktsepteeritavad juhul, kui nad kuuluvad privaatsfääri ja leiavad aset täiskasvanud inimeste vastastikusel kokkuleppel; mitte aga siis, kui nendega tegeldakse avalikkuse ees) ja pürgivad võimule. Me kõik teame, kui ohtlik on radikaalse islami levik. Veel enam teeb muret, et tänapäeva poliitilist elu on hakanud taas tugevamalt määrama usuküsimused.

Ühendriikides võib tänapäeval peaaegu igaüks – naised, homod, afroameeriklased, juudid – kandideerida ja saada valitud kõrgele poliitilisele ametikohale. Kuid end selgelt määratlenud ateistil poleks selleks isegi kõige väiksemat võimalust. See seletab ka Ameerika poliitiliste diskussioonide üha religioossemat alatooni. President George W. Bush mõistab end – nagu kirjutab ajakirjanik Bob Woodward oma raamatus “Rünnak” – “sõnumitoojana, kes viib täide Jumala tahet” ning mõiste “moraalsed väärtused” tähendab vanamoelisust, abordivastasust, homovaenulikkust ja kitsarinnalisust. Näib, et isegi kaotajatest demokraadid on nüüd langemas sama madalale tasemele, kartes, et vastasel korral ei võida nad valimisi enam kunagi.

Religiooni ja natsionalismi liit

Euroopa Komisjoni varasem president Jaqcues Delors on öelnud, et kokkupõrge usklike ja uskmatute vahel hakkab üleatlandilisi suhteid järgmistel aastatel üha enam määrama. Madridi terrorirünnak ja Madalmaade filmirezÐissööri Theo van Goghi mõrvamine viitavad sellele, et ilmalikke printsiipe – mis on igasuguse demokraatia eeltingimuseks – tuleb rohkem kaitsta ja tugevdada.

Juba enne neid kohutavaid rünnakuid oli Prantsuse valitsuse otsus keelata riigikoolides ususümboolika (nt islami pearätikud) võitnud terve poliitilise spektri toetuse. Islamistide nõudmised eraldi klasside ja palvepauside järele lükati samuti tagasi. Tänapäeval peab end religioosseks vaid väike hulk eurooplasi (ühe viimase küsitluse andmetel 21%) – ent koguni 59% ameeriklasi. Valgustusajastu tähendas Euroopas vabanemist religiooni köidikutest. Ameerikas tähendas see aga põgenemist Uue Maailma usulisse vabadusse – ehk siis pigem usu poole kui sellest eemale. Paljud eurooplased tunnevad praegu hirmu ameerikaliku religiooni ja natsionalismi liidu ees.

Ilmalikus Euroopas on erandiks Suurbritannia – või vähemalt tõsikristliku ning üha autoritaarsema Tony Blairi valitsus, mis püüab praegu läbi suruda seadust, mille kohaselt hakataks karistama “usulise vaenu õhutamise eest”. See on küüniline ja populistlik katse vaigistada Briti muslimite esindajaid, kes mõistavad iga kriitilist sõna islami kohta kui solvangut.

Ajakirjanikud, advokaadid ja paljud avaliku elu tegelased on hoiatanud, et see seadus piiraks drastiliselt sõnavabadust, suutmata seejuures täita oma eesmärki, usulisi konflikte pigem õhutades kui leevendades. Briti valitsus ei näi aga kodanikuvabadustest kuigivõrd hoolivat – Tony Blair tahab ju ometi saada tagasi valitud!

Kool süütab tule, kirik kustutab

Blairi poliitikale tuleb vastu astuda. Ehk heidab siis Briti parlamendi ülemkoda – erinevalt alamkojast – selle halva seaduse prügikasti. Ja võib-olla (ehkki selle kasuks räägib vähe) mõistavad Ühendriikide demokraadid, et neil oleks lõhestunud Ameerikas palju paremad sÐansid, kui nad astuvad välja kristliku koalitsiooni ja selle kaasajooksikute vastu – et nende maal ei tugineks poliitika fundamentalistlikule maailmavaatele à la Mel Gibson. Ent kui seda ei juhtu – ning Ameerika ja Suurbritannia lubavad religioonil kujundada ja valitseda poliitilist diskursust, satuvad lääne liitlased suurde kriisi, ning kõik need religiooni eestvõitlejad, kellele me vastu astuma peaksime, võivad juubeldada.

Prantsuse kirjanik Victor Hugo on öelnud: “Igas külas on oma valgusesüütaja – õpetaja, ning kustutaja – pastor.” Me vajame rohkem õpetajaid ja vähem pastoreid, sest nagu ütles kunagi James Joyce: “Pole ühtegi ketserlust ega filosoofiat, mis oleks kirikule vastumeelsem kui inimene ise.” Kuid parim argument religiooni vastu pärineb ilmselt suurelt ameerika advokaadilt Clarence Darrow’lt: “Ma ei usu jumalat, sest ma ei usu lastemuinasjutte.”

Artikkel ilmub koostöös The New York Times Syndicate´iga. Copyright Salman Rushdie (2005)
Tõlkis Külli-Riin Tigasson

Eesti Päevaleht
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti Kongress

Rahvaalgatus, mis taastas Eesti
Ajalugu 11. märtsil möödus 15 aastat Eesti Kongressi esimesest istungjärgust.

Ligi pool sajandit oli eestlaste südameis püsinud mälestus oma riigist, mille taassünnist juleti okupatsioonihämus vaevu mõelda ja veel vähem rääkida. Siis järsku hakati aduma, kuidas Nõukogude Liidu nime kandev kurjuse impeerium käriseb igast otsast. Unistus vabadusest oli juba käeulatuses. Nüüd juba usuti vabanemisse, aga mida teha, et Eesti oleks ikka Eesti? Kuidas neutraliseerida 600 tuhande migrandi mõju, kellest enamik usub, et Eesti astus omal ajal vabatahtlikult “nõukogude rahvaste vennalikku perre”?

1989. aasta 24. veebruaril kuulutasid Eesti muinsuskaitse selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti kristlik liit välja Eesti Vabariigi seadusjärgsete kodanike registreerimise, et võimaluse tekkimisel saaks taastada riigi õigusliku järjepidevuse alusel.

Registreerimiskaardiga Siberisse?

Ida-Virumaal, mis oli oma rahvusliku koosluse tõttu eriti hell kant, juhtis kodanike registreerimist ERSP-lasest kirikuõpetaja Avo Kiir. “Kodanike registreerimiseks oli loodud üle-eestiline kodanike komiteede võrgustik – meil, ja tegelikult enamikes kohtades, tegelesid just ERSP-lased kõige aktiivsemalt registreerijatena,” meenutab Kiir.

“Põhiliselt toimus kodanike registreerimine avalikel üritustel ja tänavatel, käidi ka asutustes,” räägib Kiir. “Olid avatud kindlad punktid raamatukogudes ja koguduste juures, mille kohta inimesed teadsid, et seal saab ennast kodanikuna või kodakondsuse taotlejana kirja panna. Jõhvis näiteks oli kaubamaja koridor üks selline koht, kus liikus palju inimesi ja kus oli alaline registreerimislaud.”

Kiir imestab praegu, kui palju suudeti aasta jooksul ära teha: “Tasu ju kellelegi selle töö eest ei makstud – kõik tehti vabast ajast ja oma bensiiniga. Inimestel oli aade ja seda teeniti!”

Kiir ei mäleta, et kedagi oleks otseselt Ida-Virus komiteede töö pärast ähvardatud või represseeritud: “Oli küll inimesi, kelles see üritus tekitas pelgu. Levisid isegi jutud, et küll hakatakse registreerunuid küüditama ja et registreerimiskaardil olev number saab olema vaguninumber, milles sind Siberisse viiakse.”

Üllatuslikuks peab Kiir seda, et Ida-Virus oli palju kodakondsuse taotlejaid. “Just vene keelt kõnelevate inimeste seast oleks oodanud tugevat vastuseisu – isegi vägivaldset vastuseisu –, aga paljud mitte-eestlased järelikult mõistsid komiteede ideed teha lõpparve okupatsiooniga,” meenutab Kiir.

Vajalikud vabatahtlikud

“Kui oktoobri lõpuks oli üle Eesti registreeritud ligi 315 tuhat kodanikku (üldse õnnestus registreerida 790 tuhat Eesti Vabariigi kodanikku ja üle 60 tuhande kodakondsuse taotleja – T.K.), tuli kodanikeliikumisse nagu uus hingamine. Aasta lõpuks oli selge, et kongressi valimised õnnestuvad,” meenutab Kiir, “järgnenud detsembris ja jaanuaris oli kõige kiirem aeg: pandi paika valimispiirkonnad ja -jaoskonnad, moodustati valimiskomisjonid.”

Siiani ei suuda Kiir ära imestada, kuidas tuldi toime valimiste organiseerimisega: “Kui tänapäeval toimuvad valimised, kulub selleks tohutult raha. Kõigi jaoskondade töö on rutiinne ja sisseharjutatud. Eesti Kongressi valimiseks pidime kõiges alustama nullist.”

Ida-Virumaal oli 20 valimisjaoskonda ja igasse jaoskonda pidi leidma vähemalt kolm inimest. “See oli uskumatu! Kui me registreerisime kodanikke, tegid põhilise töö ERSP-lased. See johtus ka sellest, et alguses peeti seda tegevust ohtlikuks. Aga ajaks, kui oli registreeritud juba nii palju inimesi ja oli selge, et valimised tulevad, ilmusid järsku – nagu ei kuskilt – välja vajalikud inimesed, kellel varem ei olnud vastupanuliikumises ega poliitikas mingit kogemust.”

Maakonnas valiti piirkonna valimiskomisjoni esimeheks Õie Mäesalu, aseesimeheks Valter Viikov, sekretäriks Inga Palm.

Järjepidevuse vastalised

ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt seati kodanike komiteed esmalt ühele pulgale Interliikumisega. Sama aasta märtsis nimetas Marju Lauristin Maalehes kodanike komiteede ideed avantüüriks.

Küsimusele, millal tema hakkas aduma ohtu, et tahetakse luua uus, nii-öelda III vabariik ENSV baasil, vastab Kiir: “Kohe, kui loodi Rahvarinne. Esimene ohumärk oli, et Rahvarindele ei seatud tõkkeid: neile eraldati eetriaega teles, võimaldati kõikjal ruume. Samas oli näiteks ERSPd kõikjal ametlikes kanalites mustatud. Rahvarinde juures tehti nägu, nagu oleks tegemist samuti vastupanuga altpoolt – tegelikult oli kõik see vaid mäng ning tahe rahva vabaduseiha teise kanalisse suunata ja kontrolli all hoida. Seepärast ehmutigi, kui kodanike komiteede idee üha laiemalt ja laiemalt edenes.”

Kiir näeb Rahvarinde-liikumise taga KGB dirigendikätt: “Olen praegugi veendunud, et Rahvarinne loodi Eestis just seetõttu, et kodakondsusprobleem vabanevas Eestis impeeriumile meelepäraselt laheneks. Vene propaganda baseerub siiani sellel valel, nagu oleks 1991. aastal tekkinud Baltikumis kolm uut riiki. Sellega püüab Venemaa vältida ka ajaloolist vastutust.”

“Kui valimised olid toimunud ja Eesti Kongress tuli kokku – nüüd täpselt 15 aastat tagasi, 11. märtsil –, oli küll ülev tunne. Kongress oleks võinud võtta võimu, sest tegemist oli täiesti legitiimse esinduskoguga. On raske öelda, mis siis oleks juhtunud, läks nagu läks… Tagantjärele võib mõelda, et võib-olla oligi hea tollane olukord, kus Eestis valitses kaksikvõim. Nüüd võime vaid Loojat tänada, et Moskva putði-aegses ärevas olukorras suutsid need kaks jõudu üksmeelele jõuda.”

TEET KORSTEN
Laupäev, 12.03.2005

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Faktulin, Vitali – nõunik

Turvaõpik õpetab pistist andma ning ründajat oimetuks peksma
Tuuli Koch, 28.03.2005


Faktulin.jpg: “Peksa vastast nii kaua, kuni ta enam püsti ei tõuse; lõbumajja minnes võta kaasa ainult nii palju raha, mis arvad end kulutada suutvat” – need on õpetussõnad raamatu käsikirjast, mille toimetamine oli siseministeeriumi skandaalse eksnõuniku Vitali Faktulini üks tööülesandeid.

Raamatu on kokku pannud Eesti ohvitsere koolitanud ning sisekaitseakadeemias loenguid pidav Karl Paks. Kui Faktulin veel ministeeriumis töötas, tutvus raamatuga temagi. Täna ei taha siseministeerium sellest kirjavigadest kubisevast raamatust enam midagi kuulda.

“Siseministeerium ei ole seda raamatut tellinud. See oli üks neid asju, millega Faktulin meie juures tööl olles tegeles,” ütles ministeerium pressinõunik Maia Burlaka. “Kõne all olevat käsikirja pole meie spetsialistid näinud ning meie seda välja ei anna.”

Lisaks silmatorkavatele veidrustele on raamatus siiski palju eluliselt olulist ning meeles pidamist väärivat. “Faktulin ei ole sellega enam kuidagi seotud. Mul on kokkulepe teise kirjastajaga, kes selle raamatu välja annab,” ütles autor Paks. “Selles on palju olulist informatsiooni ning kunagi ei saa kurjategijate suhtes liiga valmis olla.” 

Raamatu läbi lugenud, jääb tunne, et inimeste jälitamine on pigem reegel kui erand ja kui õhtul koju jõudes leiad, et vargad pole su elamist segi paisanud, siis on tegemist imega.

Aasta 365 päevast tervelt 94 päeval pole soovitatav reisida. Kui siiski ülejäänud 271 päeval otsustad reisile minna, siis on kõige parem, kui jääd reisil olles hotellituppa, hoiad passi ja tagasisõidupiletit kogu aeg peos ning ootad jõudmist koju, mille vargad on vahepeal suure tõenäosusega tühjaks teinud.

Eesti Päevaleht pakub kurioossemaid väljavõtteid käsikirjast “Nõuandeid turvalisemaks eluks (käsiraamat)”*.
* kirjapilt on jäetud muutmata

Millal peaks vastu hakkama?

*Kui sind rünnatakse eestpoolt, löö ründajat jalaga või kõva esemega, mis sul on parasjagu käes, sääreluu pihta või kubemesse või torka sõrmede vahelt välja ulatuva pöidlaga silma või kõrisse.

*Kui ründaja läheneb tagant, astu kontsaga ta labajalale ja seejärel löö otsekohe kannaga taha, sihtides kubemesse või põlveliigest, äiga küünarnukiga roiete alla, vastu pead või kõri. Kui saad, kummarda ette ja haarates ründaja jalast kinni tõmba ta pikali.

*Kasuta kõiki võimalikke vahendeid, sealhulgas häält, käsi ja jalgu – rünnaku peatamiseks. Kui sind tõstetakse maast lahti, kasuta vastupanuks jalgu. Kui jalad ei ole vabad, ürita haarata ründajat käega munanditest, pigistada ja vääna, kuni sind vabaks lastakse. Kui oled end vabaks rabelenud, jookse nii kiiresti, kui suudad abi järele. Juhul kui oled aga otsustanud edasi võidelda pea meeles, et siis ei tohi halatust vastasele anda ja peksma senini kuni ründaja kaotab võime teid rünnata.

Kas teid jälitatakse?

*“Halvad“ poisid kannavad harva vööga vabalõikega tolmumantlit. Ärge oodake, et teie jälitaja on niimoodi riietatud. Teie jälitajaks on kindlasti inimene, keda kõige vähem võite selles kahtlustada. Selleks võib olla kas naisterahvas või ka vanem inimene. Iiri Vabariiklik Armee kasutas näiteks selleks isegi lapsi. Teie peate jätma enda jaoks meelde ühe või isegi mitu inimest, keda teie kõige tihemini näete.

*Jälitajad töötavad teineteist vahetades. Ärge lootke näha oma sabas pidevalt ühte ja sama inimest. Jälitamist teostab meeskond: üks liigub vahetult teie järel, teine aga natukese esimesest eemal, kattes esimest jälitajat. Jälitusmeeskonna teised liikmed võivad liikuda teisel pool kõnniteed, paralleelsel marsruudil või isegi paralleeltänaval. Enda vahel side pidamiseks kasutavad jälitajad portatiivseid sidevahendeid.

Jälitaja atribuudid ja tunnused

*Jälitajatel võib olla endaga kaasas kott täis parukaid, prille, lipse ja kahepoolega pintsakuid. Teie ülesandeks on selles situatsioonis kontsentreerida oma tähelepanu jälitaja niisugustele tunnustele nagu kasv ja näojoonte omapärad. Pöörake tähelepanu ka nendele riideesemetele, mida ei saa nii kiiresti vahetada. Näiteks püksid, jalanõud, jätke meelde niisugused isiklikud esemed nagu sõrmus käes ning muud ehted, mis tõmbavad endale tähelepanu ja jäävad selle pärast ka hästi meelde.

Kuidas jälitajast lahti saada?

*Kui teie olete naissoost paluge abi politseinikult osutades inimesele, keda teie kahtlustate. Käitugi nii juba esimese kahtluse puhul. Politseinik on kohustatud kuulama naisterahva kaebuse ära, seda enam kui teda jälitab mingi kahtlane tüüp. Ja reeglina ta ka aitab. Naisterahvad võtavad ju alati midagi ette, kui neid tülitab kahtlase käitumisega meesterahvas. Niisugusel juhul politseinik lihtsalt peatab kahtlustatava ja pärib sellelt, et millega võib ta seletada oma niisugust kahtlast käitumist. Kahtlemata on viimasel valmis ka vastus, kuid sellest ajast mis politseinik teda küsitleb jätkub Teile piisavalt, et jälitaja käest ära lipsata.

*Muutke oma välimust. Sisenege järsku poodi ja ostke sealt kiiresti kas kübar või mingi muu riideese, mis muudaks Teie välimust. Nüüd poest väljudes on teil tunduvalt lihtsam kaduda jalakäijate seas.

*Kasutage lifti. Kui Te olete peatunud suures linnas kasutage „saba“ maha raputamiseks suure maja lifti. Sõitke liftiga üles ja väljuge ükspuha missugusel korrusel. Tõmmake seal kiiresti selga mantel või mingi muu riideese, pange ette suured tumedad päikeseprillid jne. Nüüd on Teid raske ära tunda ja sõitke tagasi alla vestibüüli. Suure tõenäosusega Teie suudate petta oma jälitajat, isegi siis kui ta tõesti ootab Teid all.

*Astuge järsku sisse lahtisse trepikotta ja jääge sinna seisma. Olge kindel – Teie jälitaja jookseb kindlasti teile otsa.

*Pillake midagi kõnniteele maha. Piiluge, kas keegi ei tõsta teie poolt maha pillatud eset üles.

*Sisenege bussis või metroos rongi vagunisse kõige viimasel hetkel, enne uste sulgemist. Olete näinud seda trikki kinos! Korrake nüüd seda ise.

*Harjutage. Ilma harjutamiseta on teil üpris raske petta kogenud jälitajat. Juhul kui kuskil viiakse läbi niisuguseid kursuseid, siis ärge pidage üleliigseks need läbi teha.

Enesekaitse relvata (autor: Siin on pandud kirja ainult mõningad soovitused mis kriitilises olukorras võivad päästa teie elu)

*Võitlus enda elu eest pole mingi „äkðen“. Kasutage lubamatuid võtteid ja ärge andke vastasele aega hinge tõmmata. Olge halastamatu. Ärge tehke panust ühele õnnestunud hoobile või võttele: andke võimalikult kiiremini rohkem hoope. Kui vastane on pikali paisatud, jätkake selle peksmist senini, kuni Te olete kindel, et ta ei tõuse enam püsti. (Julm, kuid kui kaalul on teie tervis või isegi elu, siis on see enesekaitse. Autor) Ärge andke talle võimalust koguda jõudu.

*Üritage lüüa kallaletungijat vastu kaela. Tugev hoop kaela pihta võib lüüa ründajat korraga rivist välja.

*Andke hoop kõrisõlme pihta ja seejärel haarake vastast kaelast kinni. Löök kaela pihta võib paisata segamini ründaja hingamise või vigastada hingamistoru sõlme.

o Üritage lüüa ründajat rusikaga meele kohta ja kõrva taha.
o Jagage hoope käte ja jalgadega, selgroo ja kaela pihta.
o Lööge jalgevahe või kõhu piirkonda.

*Juhul kui vastane istub Teie otsas hammustage teda kõrvast, haarake teda ninasõõrmetest, sihtige näpuga silma.

*Kui vastane on Teid haarand kinni tagant lööge teda kinga kannaga säärekondi pihta ja labajala tõusu piirkonda, kummarduge ja sirutades käed välja, haarake ründajat munadest. Ärge unustage, et Teie küünarnukid on samuti suurepärased relvad hoopide andmiseks ribide vahele või kaela pihta.

Iga käepärast leiduva esemest võib saada efektiivne enesekaitserelv

*Terav ese. Paljusid tavaesemeid saab kasutada
relvana. Ja mis sellest, kui mitte surmavalt, siis ikka piisavalt efektiivse relvana. Nii iga terav ese, nagu pasta- või harilik pliiats, võib kasutada torkeriistana, andes sellega hoobi ründaja pihta. Analoogselt saab kasutada selleks ka teravate piidega kammi jne. Pea meeles – sihtima peab silma.

*“Nui” Kui ükspuha missugune raske ese panna sokki või riidesse saame improviseeritud liigendnuia.

*Muud harilikud esemed. Peaaegu kõike käepäraseid esemeid saab kasutada ründaja vastu relvana. Näiteks topsiku või kruusiga võib anda hoobi rangluu pihta. Taskulampi saab kasutada ründaja pimestamiseks või löömiseks. Kui ründajad visata elektrilambiga näkku, hoides seda kinni soklist, võib tekitada viimasele hulgaliselt lõikehaavu. Visates ründajale näkku taskupõhjas leidunud peenraha võidate jällegi aega põgenemiseks.

Valvsus, valvsus ja veel kord valvsus

*Ärge kaotage hetkekski valvsust. Valvsus on teie julgeoleku võti. Valvsus tähendab seda, et teie mõistus on keskendunud ohusignaalide automaatse fikseerimisele, mitte isiklikele probleemidele tööl või pühapäeval toimunud jalgpallimatðist saadud üleelamiste „seedimisele“. Terrorist või lihtsalt kurjategija ootab pingsalt just seda hetke, millal teie tähelepanu on kõrvale juhitud ja teie valvsus on nõrgenenud. Just sellel hetkel saab antakse hoop. Nii, et jätke meelde – teid võidakse rünnata igal hetkel ja igas kohas ning just siis, kui teie seda kõige vähem ootate. See on iga ründaja taktika nurgakivi.

*Kui olete langenud tänavapättidest röövlite kallaletungi ohvriks, ärge osutage vastupanu senini, kuni teie pole mõistnud, et nendel on kavas tekitada teile kehavigastusi. Andke ära sõnagi lausumata ja esimesel nõudel nii rahakott kui muud esemed, mis röövlid teilt nõuavad. Teie tervis ja elu on kallim kui käekell, mobiiltelefon, fotokaamera või rahakott, mida röövlid himustavad.

*Kartke taskuvargaid. Selleks, et peilida välja taskuvargaid, pange raha erinevatesse taskutesse. Rahakotti hoidke selles taskus kuhu teie arvates võib kõige suurema tõenäosusega taskuvaras oma näpud ajada. Selleks, et varjata tasku asukohta, on naistel soovitatav kanda alusseelikut või muud aluspesu. Pidage aga meeles, et suurem osa taskuvarastest on naised ja lapsed.

*Vältige sõitmast taksoga. Ärge istuge esimesse taksosse, mis järsku peatus teie ees siis, kui väljusite hotellist. Juhul kui taksod on rivistunud hotelli ette üles ja teile palutakse istuda esimesse autosse, soovitaksin natukese aega oodata ja lubada paaril inimesel kasutada taksod enne, kui teie seda teete. Nii veendute, et teid ei oodatud teadlikult.

*Jälgige purjus punkarite käitumist. Kui Teile hakkab külge tikkuma purjus kodanik üritage teda lihtsalt ignoreerida. Kui see ei õnnestu juhtige millegagi tema tähelepanu kõrvale, ise aga lahkuge kiiresti. Pidage meeles, et tegelikult võib viimane olla lihtsalt taskuvaras või tänava huligaan, kes oma joobunud olekud ainult teeskleb.

*Kui teile üritavad külge tikkuda punkarid, üritage neist mitte välja teha. Keskenduge lehe lugemisele või vaadake otse enda ette. Ärge vaadake nendele otse silma, tehke ilme nagu teid ei puudutakski nende pilked ja solvavad märkused.

*Rahvamurd on alati ohtlik. Harilikult poliitilise olukorra teravnemine tagajärjeks on rahulolematu inimeste gruppidesse kogunemine. Ärge olge uudishimulik. Mõningas riigis võivad demonstrandid arvata Teid ameeriklaseks või eurooplaseks ja kanda kogu oma raevu ja viha üle teile, kallates selle teie kaela.

*Mõningates riikides toimuvad korrarikkumised, mis on seotud spordiürituste läbiviimisega. Näiteks olles Inglismaal, kui loete või kuulete, et Манчестер Юнайтед mängib Стандард Лидж vastu, siis olge ettevaatlikud. Kui Te ei taha saada ebameeldivuste osanikuks ärge lähenege staadionile, kus see matð toimub. Juhul kui te sattusite märatsevate jälgpallifännide sekka, kes karjuvad oma klubi toetuse hüüdlauseid, siis ühinege nendega ja tehke sama. Olles sattunud hundikarja uluge huntidega koos. Pidage seda meeles. See on parem, kui olla nende järgmine ohver.

*Ärge reklaamige oma rahvust. Reisides välismaal otsige kaasmaalaste seltskonda. Ärge riietuge ka nagu tüüpiline jänki. Jätke ingliskeelsete tekstidega maikad koju. Ärge kandke ka lühikesi püksi või muid riideesemeid ameerika lipu kujutisega.

*Vältige turistide kogunemiskohti. Kui te kardate langeda välismaareisi ajal terroriakti ohvriks hoiduge kohvikute, ööklubide ja muude välisturistide lemmikkogunemise kohtade külastamist.

*Politsei suhtub isikuvastaste kuritegude ohvritesse kaastundega, olenemata sellest, kumma sugupoolega on tegemist

Kui algatatakse kohtuasi, on naistele ja alaealistele tagatud anonüümsus. Vajadusel võib kohtuistungi kuulutada kinniseks.

Lapse turvalisus

Vanemad võiksid oma lapsele anda järgmist nõu.

*Seisa enda eest! Laps peab teadma, et tal on õigus turvaliselt elada ning et kellelgi ei ole õigus temalt elu võtta.

*Kaitse oma keha! Lapsele tuleb rõhutada, et kogu ta keha on tema oma ja et eriti hinnalised on need kohad, mis ka ujuma minnes riietega kaetuks jäävad.

Kuidas valmistuda reisiks?

*Kontrollige üle oma testament. Seda nõuannet ei pruugi võtta üldsegi nii tõsiselt, kuid enne reisi see üle lugeda ei ole üldsegi liigne. Võibolla tekib soov anda igaks juhuks (kui Teiega midagi võiks juhtuda, hoidku Teid jumal) mingisugused täiendavad kirjalikud korraldused. Avage arve, mida teie äraoleku ajal saaks kasutada abikaasa. Pange kirja nende maksete loetelu, mis tuleb teha Teie äraoleku jooksul jne.

*Ärge riietuge silmatorkavalt. Ohjeldage oma upsakust. Jätke kallis ülikond ja kallid ehted koju. Kõik see tõmbab külge ainult tähelepanu – aga kas Teil seda on vaja? Uskuge, et tunnete ennast tunduvamalt mugavamalt ja vabamalt, kui olete riides nii nagu teisedki.

Enne reisi algust heitke pilk kalendrisse.

Tuleb välja, et aprillis näiteks on koguni kümme päeva, mil oleks parem üldse koju jääda või siis reisimisel äärmiselt tähelepanelik ja ettevaatlik olema. Näiteks on 19. aprillil kolm põhjust, miks koju jääda: Lõuna-Korea tudengite rahutuste aastapäev; Kolumbia terroristliku grupeeringu M19 asutamise päev; võidupäev Kuubal.
Üheks ohtlikumaks päevaks aastas on ka 15. september, mil juhib raamatu autor tähelepanu neljale sündmusele: Salvadori, Honduurase, Nikaraagua ja Guatemala iseseisvusepäev.

Kokku on aasta 365-st päevast tervelt 94 päeva, mil on reisimine mitmel ajaloolis-kultuurilis-usulise põhjusel ohtlik.

*Lennukiga sõites ära osta pileteid läbikäigu juures olevatele kohale. Reeglina neid reisijad, kelle kohad on läbikäigu kõrval, solvatakse tihedamini ja koheldakse alati halvemini kui teisi. Ka pantvangide vabastamisel kulgeb tulejoon piki lennukit, kogu läbik&a
uml;igu ulatuses, taandudes selle sügavusse.

*Ärge riietuge ega kandke midagi niisugust, mis võiks rääkida Teie usulistest eelistustes ja eetilisest kuuluvusest.

*Ärge võtke kaasa poliitilist kirjandust.

Öö elu võõramaal – Täiskasvanute lõbustuskohad

*Võimaluse juures ärge jalutage üksinda. Mida rohkem inimesi seda on ohutum.

*Riietuge lihtsalt. Ärge pange selga kallist ülikonda, ärge kandke ehteid, ärge võtke kaasa passi ja muid esemeid mida Teie kardate ära kaotada.

*Palgake juhiga auto. Ärge usaldage taksot.

*Palgake endale ihukaitse.

Lõbunaised/prostituudid

*Minnes välja võtke kaasa ainult vajalikku summa raha. Otsustage juba eelnevalt kui suurt summat raha Teil vaja läheb.

*Leppige hinnas kohe algselt kokku. Et hiljem ei oleks mingeid arusaamatusi, korrake kokkulepitud summa suurust mitu korda üle.

*Ärge üritage lõbunaist petta. Ta on rahulik seni kuni on veendunud, et teda ei üritata petta.

*Ärge iialgi nimetage oma tõelist nime. Äärmisel juhul ütelge ainult oma eesnimi. Lõbunaisega “ajaveetmiseks” kasutage suvalist võõrastemajanumbrit või üürituba.

Kohtumiskoht valige iga kord ise. Ärge lubage prostituudil iialgi viia ennast kuhugi tema äranägemise järgi.

*Tehke oma valik kõrgetasemelise lõbumaja kasuks. Kõrgetasemelise lõbumajades pööratakse suurt tähelepanu selle, et selle asutuse töötajate täidaks hoolikalt hügieeni- ja sanitaarnormide nõudmisi, mille pärast nende külastamine on ohutum Teie tervisele.

*Topelt mõnu – topelt ebameeldivused. Ärge lõbutsege kahe naise seltskonnas. Selle ajal kui üks rahuldab teie kirge võib teine tühjendata Teie raskusid.

*Ärge iialgi lubage, et prostituut tasuks Teie baariarvet. Kõige parem kui Teie lõpetate mingil enda jaoks fikseeritud summal. On ülimalt imelik jälgida seda, kuidas mõnikord joobes baarikülastaja annab oma rahakoti prostituudi kätte, et too kannaks selle eest hoolt. Vähe sellest, et viimane võib varastada ära kõik Teie raha koos seal olevate krediidi ja pangakaadritega, saab ta lugeda ka Teie dokumente, saades niimoodi teada, kes

Teie olete, kus elate jne.

*Paluge korruse administraatorit võtta kontrolli alla finantsküsimus. Heades Euroopa hotellides võib korruse administraator võtta finantsküsimuse enda kontrolli alla tuues ettevaatlikult prostituudi Teie numbrituppa.

*Ärge otsige ebameeldivusi, üritage neid vältida. Põhjuseks, miks tekkib vajadus külastada kahtlase reputatsiooniga baare, ööklubisid ja suhelda prostituutidega on üksindus ja igavuse tunne. Planeerides sõitu välismaale leppige varakult kokku oma sõpradega ja ärikolleegidega ühisest vabaaja veetmisest. Reisige abikaasaga.

Elu võõrastemajas/hotellis

*Kui see on võimalik registreerige ennast võõra nime all (kasvõi igaks juhuks). Reeglina niisugust privileegi saavad kasutada tuntud isikud, et nad saaks jääda inkognitoks.

*Hoiduge pealtkuulamise eest. Võõrastemaja/hotelli telefonijaama operaatoritel on tihti paha harjumus kuulata võõraid telefonikõnesid pealt.

*Ärge peatuge võõrastemaja/hotelli esimese korruse numbris.

*Pöörake tähelepanu sellele, kes on Teie naaber. Pärige võõrastemaja/hotelli administraatoril, kes elab teie all ja Teie vastas numbris. Ripplagedega hotelli tubades võivad peituda igasugust sorti üllatused.

Anna altkäemaksu

*Pidage meeles altkäemaksu andmise kasulikkust. Altkäemaksu andmine, idamaades nimetatakse seda veel bakðiðiks, on ülimalt levinud asi. Mõningates maades on lihtsalt võimatu vältida altkäemaksu andmist kohalikele bürokraatidele. Sellepärast ärge imestage kui teilt nõutakse väikest “lunaraha” tollist läbimise, hotellis hea numbri või isegi telefonikõne tegemise eest. Kui Teie soovite takistusteta reisida, kui tahate ajada äri areneva maade riikides – õppige siin elama, andes jootraha ja võimuesindajatele väikestes summades altkäemakse.

Kui teid on võetud pantvangi, siis lisaks koostööle kurjategijatega peaks inimene meeles pidama veel järgmist:

*Leidke seal, kus teid kinni peetakse kõige ohutum koht. Juhul kui teie vabastamise käigus tekkib tulevahetus peate leidma kiiresti koha, kus saaks kuulide eest varjuda. Valmistuge selleks varakult.

*Tehke regulaarselt hommikuvõimlemist. Üritage säilitada oma tavapärast füüsilist vormi. Tehke kõike selleks, et kuidagi ennast füüsiliselt koormata.

*Võidelge üksindustundega. Paluge oma valvuritel midagi lugemiseks. Lugege võimalikult rohkem, et vältida üksinduse ja igavuse tunnet. Kui olete juba kõik läbi lugenud õppige see endale pähe. Mida ka teie ei teeks ärge laske olla ajul ilma tööta.

*Kohanege teid ümbritseva keskkonnaga. Kui halb teil ka ei ole tänage seda, et olete veel elus. Ärge laske hetkeski kaduda seda fakti oma silmapiirilt.

Eesti Päevaleht
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti Spordileht 11

spordil.jpg:

Number 11 (113) 16. märts 2005

Mess keset massi

MessiMass.jpg:  

Vähemalt isad ja vanaisad seisatusid, kui nii efektset lavakava pakuti. Tervexi mess lähtus põhimõttest, et midagi positiivset saagu iga külastaja. JOOSEP MARTINSON

Kui vähemalt kümme inimest hakkab pärast messi teistmoodi mõtlema ja toituma, jooksma, võimlema, seega oma tervisele rohkem tähelepanu pöörama, on tehtud samm eesti rahva tervise parandamise suunas.
Need sõnad kuuluvad kahel äsjamöödunud puhkepäeval Saku Suurhallis toimunud spordimessi Tervex patroonile Indrek Pertelsonile. Väidetavasti külastas kireva kavaga spordimessi üle kümne tuhande inimese, seega võib loota, et «teisitimõtlejate» arv on kümnest suurem. Külastajate rohkust panid tunnustavalt imeks ka staažikad messidel käijad.
See oli massiivne pereüritus, kus midagi huvitavat, kasulikku ja vajalikku leidis nii laps, ema, isa, vanaema kui vanaisa.
Oli messibokse, mille juurde moodustusid sabad, oli üritusi, millest huvitujad ei mahtunud ära ka palju suuremasse ruumi. Korraldajad said kogemusi ja indu uuel aastal üritamiseks.
Kindlasti on järgmisel aastal midagi teistmoodi, ka paremini kui nüüd.
Järelkajad veel ei vaibu. Kuni 18. märtsini saavad 12–16-aastased sportijad kandideerida Tervexi toetusfondi stipendiumile.
Avaldusi (ka CV-d, saavutuste loetelu ja motivatsioonikirja) oodatakse
internetiaadressil info@tervex.ee, toetuse saaja selgub 1. aprillil.

Vali sport

Lugesin ekraanilt uudisväärset sõnumit: Balti välisministrite viskevõistluse Riias võitis Rein Lang, eestlane tabas viiest vabaviskest ühe.
See teeb tabavusprotsendiks 20. Teised kaks ei saanud kordagi palli rõngasse. Tabavus null. Isegi leedulane viskas kõik mööda. Leedu välisminister võib koha kaotada, nii mööda loopimist seal ei andestata.
Miks ametnikud ja poliitikud vahelduse otsinguil spordi valivad, miks nad ei võistle muul alal – näiteks õllejoomise kiiruses, joonistusvõistluses,
arvutimängus, iluduskonkursil.
Aga ei taha, ikka pöörduvad vana hea juurde tagasi. Sport toob plusspunkte, kui just ise päris otu ei ole ja õigest plaanist kinni pead. Võit, olgu või 20-protsendise resultatiivsuse juures, jääb võiduks ja võib ühel hetkel dividende tuua.
Kunagi ammu, eelmisel aastatuhandel, sportisin ka Balti «matšil», uurimisinstituutide vahelisel jõuproovil.
Muu hulgas oli kavas üks kombineeritud teatevõistlus, kus lisaks jooksmisele tuli imelikke asju teha – näiteks mina pidin jooksupealt kivi pudelikaelast sisse kukutama.
Olime langenud lootusetult viimaseks, kui ankrumehena spurtis rajale
instituudi partorg. Tema ülesanne oli kruusitäis viina ära juua.
Ma poleks Värska veega nii kiiresti hakkama saanud kui ideoloogiasekretär
kärakaga. Konkurendid osutusid sama kehvalt ettevalmistatuks, partorg tõstis Eesti instituudi üheainsa aeglase käeliigutusega võitjaks. Ja oli populaarseim pealekauba, terve õhtu räägiti temast. Leidis kinnitust, et sport aitab võimekaid inimesi avastada.
Kohalikud valimised jõuavad kätte sügisel, tuleval aastal valitakse juba Riigikogu liikmeid. Viimane aeg on hakata kätt harjutama, viskeliigutusi tegema. Partorgi meelisalaga ei tohiks sel perioodil silma paista, muidu
tulevad ajakirjanikud kallale ja juhiload võidakse hoiule võtta. Nulltolerants ja nullkomaviiene promillinorm on rasked pähklid. Sportlik eluviis ja sõbralikud suhted spordirahvaga garanteerivad edu, kui jutt sinna juurde vähegi kainelt kõlab.
Sport, eriti tipptasemel, paljastab inimhinge halastamatul viisil. Paljudel on välja kujunenud kindel ettekujutus lahtise suuga Taltsist, Pikkuusist, Šmigunist ja Noolest, aga ka kinnisemast Salumäest ja Veerpalust.
Palet peita ei õnnestu. Nagu poliitikutelgi.
Rahvas usub kas Taltsi või Paltsi, mitte mõlemat.
VALERI MAKSIMOV, tegevtoimetaja

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti Spordileht 10

spordil.jpg:

Number 10 (112) 9. märts 2005

Uus taliala – jalgpall

Talijalgpall.jpg:  

Jalgpall oli esmakordselt kavas ka Põlvas peetud Eesti X maatalimängudel, kus võidu nimel mängisid noored. RAIVO TASSO/MAALEHT

Jalgpalli on Eestimaal seostatud ikka rohkem kevade, suve ja sügisega. Aastate eest toimusid küll isegi spordilehe taliturniirid, kuid need olid mõeldud rohkem talviseks treeninguks värskes õhus kui tõsiseks sportlikuks heitluseks.
Aga ajad on muutunud ja koos nendega ka tõekspidamised, et jalgpalli ainult rohelisel murul mängitakse.
Nüüd on jalgpall Eesti väljakutel veeremas ka külmakraadides ja lumevallide vahel. Võimaluse selleks annavad kunstkattega väljakud. Mõned neist isegi eelsoojendusega.
Ent tavaliselt ikka külmunud ja kõvad. Nii alustas ka kodune meistriliiga märtsikuu teisel päeval käreda pakase käes.
Jalgpalli mängiti eelmisel nädalalõpul isegi Põlvas, kust pärit ka juuresolev foto. Jalgpall on tunginud ka Eesti maatalimängude võistluskavva. Esialgu siiski veel kõrvalalana.
Kahjuks ei töötanud uuel väljakul seekord soojendussüsteem ning palliheitlused noorte poistemeeskondade vahel toimusid sedapuhku külmunud palliplatsil.

Mis see EM on?
Kui räägitakse EMist, on kuidagi loomulik, et kõik mõistavad seda üheselt – tegu on Euroopa meistrivõistlustega.
Möödunud nädalal sattusin aga kokku inimesega, kes arvas, et EM on Eesti meistrivõistlused. Sest ega suuremat võistlust meile naljalt korraldada anta.
Selgitasin siis, et antakse ikka, just praegu peetakse Tallinnas õhkrelvadest laskmise EMi. Mispeale vestluskaaslane meenutas, et ja-jah, ta olla isegi telest sellest kuulnud, kuid keda see ikka siis nii väga huvitab.
Just niisugust suhtumist võis kohata igal sammul – mingi siseruum, kamp püsside ja püstolitega tegelasi, kes teatud aja jooksul omaette lasta
nohistavad, seejuures saavad meie omad tagasihoidlikke kohti. Tähendab, igav.
Tegelikult, kui küsida Eesti Laskurliidu tegevjuhti Meelis Loidi sõnadega, siis palju on olümpiaalasid, kus Eestile antakse võimalus korraldada Euroopa esivõistlusi?
Palju on alaliite, kes suudavad sujuvalt läbi viia tuhande inimese majutuse, toitlustamise, transpordi ja veel sada pisiasja?
Samas tuleb teha dopinguteste ning jagada teavet mitmeteistkümnele
välisajakirjanikule.
Ja see pole veel kõik. Kui Euroopa Laskurliidu president Unni Nikolaysen
nimetas võistluse läbiviimist suurepäraseks, siis ta ei liialdanud. Kõik tõepoolest toimis. Eks see ole eestlastele alati loomupärane olnud – kui midagi ette võetakse, siis see ka sajaprotsendilise innuga ära tehakse.
Publikuhulgaga Eesti Näituste C-hallis just ei hiilatud, kuigi iga päev oli kohal arvukalt delegatsioonide liikmeid, nii et finaalide ajaks oli raske strateegiliselt olulises kohas istekohta leida. Kuigi eks see natuke imelik ole, EM on koduõuel, sissepääs võistluspaika vaba, kuid rahvast ei kuskil.
Ometi, finaalid jätsid täiesti kustumatu elamuse. Tänu elektroonika arengule võib lõppseerias näha kõiki laske ekraanilt, tabada millimeetreid ning jälgida samas sportlase keskendumisvõimet.
Näiteks õhupüstoli harjutuses, kus ei pea olema spetsiaalset varustust, võib näha mitmeid mooduseid, kuhu panna oma vaba käsi – kõrvale, pöial vöö vahele, lasta niisama rippu, küünarnukini taskusse.
Psühholoogiline pinge on meeletu ning nii mõnigi hommikune liider ei
suutnud finaalis täpsust säilitada. Kes kohal oli, lahkus muljetega.
Nii et rohkem tähelepanu oma kodus toimuvale, kallid kaasmaalased. EM
on siiski Vana Maailma esivõistlus.
KRISTI VAHEMAA, toimetaja

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud