Nr 4 (106), 26. jaanuar 2005 ____________________________________________________________________
Rallihooaeg avanes lõunas
Margus Murakase ja Aare Ojamäe võit Lõuna-Eesti rallil äratas kohapeal ja meedias väärilist tähelepanu vaatamata sellele, et nädalavahetus kubises ka muudest mainimisväärsetest saavutustest. ALDO LUUD
Nädalavahetusel startis rallihooaeg nii kodustel Eestimaa kui mägistel Monte Carlo teedel. Mõlemal pool olid eestlased pildil ja tegijad. Alanud hooajal Peugeot’ rooli keerava Markko Märtini neljas koht leidis rohkelt kajastamist, heal tasemel rallit sai nautida aga ka Võrumaal.
Reedel ja laupäeval toimus Võrumaa teedel Eesti ja Läti meistrivõistluste esimene etapp« Lõuna-Eesti talv 2005». Liidriohjad haaras juba avapäeval sõidetud kolme kiiruskatse järel Eesti paar Margus Murakas ja Aare Ojamäe Toyota Corolla WRC-l, edu enam käest ei antudki. Lõpuajaks said üheksast kiiruskatsest viis võitnud eestlased 50.30,6.
Eestlaste suurimad ohustajad, N-rühma Subaru Imprezal kihutanud venelased Aleksander Dorossinski ja Dmitri Jeremejev pidid finišilipu langedes meie meeste 12,9-sekundilist paremust tunnistama.
Absoluutarvestuses lõpetasid kolmandana esmakordselt koos võistelnud Martin Rauam ja Priit Kinnunen Subaru Impreza WRX ST-l, kes võitsid kolm kiiruskatset.
Pealtvaatajatele tasuta autorallil sõideti reedel kolm kiiruskatset kogupikkusega 30 km ja laupäeval kuus kiiruskatset kogupikkusega ligi 60 km.
Eesti meistrivõistlused jätkuvad veebruari esimesel nädalavahetusel naabrite juures Lätis.
Mitmekülgsus viib tippu
Laupäeval toimus Audenteses korvpallimatš, kus Eesti heitealade paremik võttis mõõtu endistelt ja praegustelt korvpallitippudelt.
Ehkki heitjad pidid tunnistama kaotust numbritega 45:52, ei rikkunud see nende päeva, lõbus üritus tegi tuju heaks kõigil osalenuil.
Veelgi olulisem oli aga, et ühe ala tegijad said lähemalt tuttavaks teise ala tegijate ja ala endaga.
Aleksander Tammert seenior on käivitanud ürituste sarja, kus Eesti parimad heitjad kohtuvad teiste spordialade esindajatega. Detsembri lõpus toimus esimene selline kohtumine heitjate ja Eesti malekoondise vahel, üritusest kirjutas eelmise aasta viimane Eesti Spordileht.
Maletajatest alustati Tammert seeniori sõnul just seetõttu, et Rahvusvahelise Maleliidu (FIDE) deviisiks on «Gens una Sumus», mis tõlkes võiks kõlada «Oleme kõik üks pere». Üritustesarja mõte ongi, et Eesti sportlaskond võiks olla kõik justkui üks suur ja kokkuhoidev pere.
Spordiga alustaval lapsel soovitatakse tegeleda võimalikult paljude aladega, et leida proovimise teel endale just kõige sobivam.
Teada tõde on seegi, et ühelgi spordialal pole võimalik tippu jõuda ilma korraliku üldfüüsilise baasita, mille tagab just mitmekülgsus.
Ka juba ise tipus olles ei tohiks sporditäht ära unustada teisi alasid.
Vigastuste vältimiseks tuleb end teinekord tagasi hoida ja mitte võõra ala tegijatega rinda pistma minna, kuid teistel tegijatel tasub ometi silma peal hoida.
Tihti võib anda just teiste võitudelekaotustele kaasaelamine tugeva emotsionaalse laengu, mis annab hea enesetunde isiklikuks etteasteks või siis õnnestub midagi õpetlikku kaotusest leida. Pole ju mingi ime, kui Eesti koondise jalgpallur elab kuskil kaugel maal kaasa meie tennisepiiga sooritustele või vastupidi. Seda mitte üksnes seetõttu, et mõlemad on eestlased, et mõlemad on sportlased, et mõlemad on kodust kaugel, vaid ka sellepärast, et teise sooritusest midagi õppida.
Olümpiamängudel on tavaline, et ühe ala tegija ergutab ja elab kaasa teise ala tegijale. Koondisekaaslase toetus ja nõuanded on aidanud paljudel end ületada.
Eesti on läbi aegade olnud edukate kümnevõistlejate kodumaa. Seega oleme olnud väga mitmekülgsete sportlaste maa. Loodetavasti ei kao paljude huvidega spordimehed-naised kuhugi, sest just mitmekülgsus aitab tippu jõuda.
MARGUS SÖÖT, toimetaja
4. NÄDAL
AUTO-MOTO
– Monte Carlo MM-rallil sai Markko Märtin (Peugeot) 4. koha.
– Ralli «Lõuna-Eesti talv 2005» võitsid Margus Murakas ja Aare Ojamäe (Toyota Corolla WRC).
JALGPALL
– Mart Poomi koduklubi Sunderland võitis Inglismaal Coca-Cola Football League’is Sheffield Unitedi 1:0.
– Tallinna FC Levadia kaotas Moskvas endiste NSV Liidu vabariikide meistrite turniiril Kubok Sodruþestva A-alagrupis Almatõ Kairatile 0:4 ja edasi ei pääsenud.
– Esmaspäeval allkirjastas Levadiaga lepingu Indrek Zelinski.
JALGRATTASPORT
– 7. Down Underi velotuuril Austraalias sai Erki Pütsep (Ag2r) kokkuvõttes 18., Janek Tombak (Cofidis) 71. ja Jaan Kirsipuu (Credit Agricole) 83. koha.
JÄÄPURJETAMINE
– DN-klassi MMil USAs Warner Park Beachis sai Mihkel Kosk parima juuniorina üldarvestuses 20. ja Merili Randmaa parima naisena 29. koha.
KARDISPORT
– Rotax Maxi MK-võistlustel Lanzarotel sai võistlusklassis RM1 Hanno Rajamets 35. koha ja jäi esimesena finaalsõitudest välja.
KORVPALL
– FIBA Euroopa karikasarja Põhjakonverentsi veerandfinaali korduskohtumises kaotas Tartu Ülikool/Rock Moskva regiooni Dünamole 69:84 ja langes edasisest konkurentsist.
KÄSIPALL
– Eesti meeskond viigistas 2006. aasta EMi valikturniiril Ukrainaga 27:27, kuid kaotas kordusmängu 29:31.
LASKESUUSATAMINE
– MK-etapil Itaalias Anterselvas sai meeste 20 km Janno Prants 35., Indrek Tobreluts 54. ja Dimitri Borovik 76. koha, Roland Lessing katkestas pärast esimest tiiru.
Sprindivõistlusel sai Prants 9., Borovik 28. ja Tobreluts 47. koha, Lessing ei startinud.
Järgnenud 12,5 km jälitussõidus oli Prants 17., Tobreluts 22. ja Borovik 40.
Naiste 15 km distantsil sai Tagne Tähe 84., Eveli Saue 87. ja Triin Peips 92. koha, sprindis oli Saue 87., Tähe 95. ja Peips 106.
LUMELAUASÕIT
– MMil Kanadas Whistleris sai Mario Visnap Big Air’is 22. koha.
VAADE
Spordiala marginaalsus sõltub vaataja silmadest
Ühe või teise spordiala suurus või väiksus on spordis igavesed vaidlusteemad. See, mis ühe meelest suur, on teise jaoks pisku ning vastupidi. Kust lähebki täpne piirjoon suure või väikese vahelt?
Vahel on püütud seda selgitada, tuliselt vaieldud, kuid asjata. Jättes kõrvale mõne suure ja selge erandi nagu jalgpall või kergejõustik, subjektiivsus oli, on ja tõenäoliselt ka jääb.
Mõni ala räägitakse ja kirjutatakse suureks, teine teeb suureks ennast tulemuste või kangelastega, mis oma rahvale korda lähevad. Kolmas… kolmas lihtsalt ongi suur ning kogu lugu.
Ja võib-olla parem ongi, et pole leiutatud valemit või arvutustehet, mis lubaks alasid joonlaua kombel kõrvutada ja võrrelda. Ning iseasi, kas seda peabki. Näiteid, kuidas ühele suur võib teisele väike olla, leiab nii- ja naapidiseid. Lähedalt ja kaugelt.
Kui 1995. aastal andis Rahvusvaheline Suusaliit (FIS) põhja suusaalade MM-võistlused Kanada suusameka Thunder Bay korraldada, siis küllap teadis auväärne härrasmeestest suusajuhtide seltskondki, et suhteliselt kitsa kandepinnaga suusatamine vahtralehemaal ei ruuli.
Nii oligi, ja ometi MM neile anti.
Igal maal omad eelistused
Igaõhtused Kanada riiklikud spordiuudised pajatasid tookord pikalt ja laialt sellest, mis NHLis viimase päeva jooksul toimunud. Ja kui kõik oluline näidatud-räägitud sai, tuli eetrisse lühike videoklipp Thunder Bayst. Tekst umbes selline, et selles Ontario provintsi kauges suusalembeses paigas jätkuvad põhja suusaalade maailmameistrivõistlused, ja tänased kuldmedalivõitjad olid…
Lõpuks näidati ka paari suusatajat ja need olid enamjaolt Kanada esindajad, kes lõpetasid võistlemise neljandas või viiendas kümnes. Suure spordimaa Kanada jättis isegi kodune MM võrdlemisi ükskõikseks. Mis sest, et tegu oli ikkagi talispordiga, mis kanadalastele justkui peaks südamelähedane olema.
Aga siin ei ole küsimus sugugi ainult spordialas. Kui 2001. aasta augustis selgitati teises Kanada linnas, Alberta provintsis Edmontonis spordi kuninganna kergejõustiku maailmameistreid – ometi ala, mida harrastatakse enam kui kahesajas riigis – oli staadionil tribüünide täitumusega probleeme. Suur ala, vähemalt maailma mõistes, väga ei meelitanud. Sest kanadalaste eelistused on teised.
Maailma kergejõustikuliidrid jänkid teavad juba ette, et kergejõustiku MMiga äri ei aja, ja vaatamata IAAFi pakkumisele võtta ükskord suurvõistluse korraldusõigus ka enda kanda, hoiavad ameeriklased end sellest võimalusest aupaklikult eemale kui tippsportlane gripihaigest.
Mis sest, et näiteks 1996. aasta Atlanta suveolümpial suutsid nad täismajaga maha müüa isegi varahommikused eelvõistlused. Sest müüa jänkid oskavad – kui tahavad ja selle eesmärgiks seavad.
Oma särk on ihule lähemal
Või näide maakera kuklapoolelt. Eelmisel kevadel, kui ralli MMil juba hoogsalt punkte jagati, ei pööratud Austraalia spordipressis sellele vähimatki tähelepanu. Mis sest, et MM-võistlused jõuavad etapiga ka Rohelisele Mandrile. Ralli jääb tavalisele austraallasest spordisõbrale võõraks. Aussidel laiutasid kriket, maahoki ja tennis. Sekka ka ujumist.
Eestis on tavaline, et pea iga teise spordiala patrioot püüab kolleegi-konkurendi saavutusi pisendada, viidates just sellele, mitte ainult oma ala väiksusele.
Meie suusatajate võite püütakse vahel kahandada väitega, et see on ju marginaalne ala: Põhjamaad ja paar riiki Kesk-Euroopast, ja kõik. Aga vaat jalgrattasõit, see on populaarne. Terve maailm teab ja räägib.
Mis siis, et maanteeratturite MMil on osavõtvaid maid vähem kui suusa-MMil. Et jalgattasõit, mis ei nõua erilisi tingimusi, pole võistlusspordina aastaid laienenud. Et kuulsus algab ja lõpeb tegelikult Tour de France’iga. Aga väide kõlab hästi.
Kolmas tuleb ja pühib kõik põrmu ralliga. Vaata autoralli MM, kogu maailm teab ja jälgib seda. Mis siis, et maailma mastaabis on tegu väga kitsa spordialaga, kus tippsõitjaid on aastate jooksul tulnud vähem kui kümnest riigist ja MM-sari on valitud riikide ringmäng. Ei jätku isegi enam autofirmasid, kes MMil osaleda sooviksid.
Aga kergejõustikule viltu vaatajad võivad täie tõsidusega raiuda, et kümnevõistlejaid on maailmas käputäis ning populaarsed alad on vaid sprint ja maraton. Teistel aladel polegi nagu harrastajaid. Mis see kergejõustik ka on. Ning sellist võrdluste pingpongi võiks jätkata lõpmatuseni. Seda enam, et kübeke tõtt on igas väites. Kas või juba sellepärast, et ühegi spordiala väike või suur liikmesmaade ega harrastajate arv ei tähenda veel seda, et just nimetatud ala tase on kõige kõrgem ja võit kõige väärtuslikum. Kui mõni ala mõõna vajub, siis kaob ta sootuks vaateväljast. Muutub meile võõraks.
Isegi tõstmisele oleme viimastel aegadel vaadanud ülevalt alla. Eks rohkem sellepärast, et meil endal see ala puudub. Nii ongi meil tavaks saamas, et kui mõni spordiala Eesti jaoks unustusse vajub, arvame paugupealt selle ala välja ka üldisest maailma spordist. Justkui seda poleks olemaski.
Aga ka tõstmist on maailmas väga kõrgelt kodeeritud. Kui Jaan Talts valiti 1967. aastal maailma parimate sportlaste pingereas üheksandale kohale, siis jäid näiteks tema selja taha vormeli maailmameister Dennis Hulme, tennisestaar Billie-Jean King ja toonane esijalgpallitäht Eusebio.
Oluline iseendale
Järelikult ei hinnata maailmas sportlasi siiski mitte ainult ala, vaid sportlase enda saavutuste suuruse järgi. Spordialad võistlevad omavahel tegelikult kui eri maailmad. Erandiks ei ole ka liikmesriikide arvult maailma suuralad – jalgpall, kergejõustik, võrkpall, ujumine…
Kahesajaliikmelised organisatsioonid, kus kolmandik on statistid, teine kolmandik keskmikke ja üks osa siis neid, kes pildile pääsevad. Selline suhe on normaalne. Nii on see suures ÜROski, ja ei ole sellepärast mõtet kurvastada spordilgi.
Kas pelgalt suure liikmete arvu poolest eristuvad need alad marginaalsest spordist? Tõenäoliselt mitte, sest maailmas on alasid, mis liikmete ja massi arvult etteotsa ei trügi kunagi, kuid ometi on need tähtsad ja olulised rahvusvahelises plaanis. Sest paljudes spordiriikides neid jälgitakse. Nagu näiteks seesama kriket, jäähoki, vormel…
Aga on veel teine, n-ö rahvuslik vaatenurk, kus üks ala, olenemata selle väiksusest või suurusest, on tähtis ühele riigile. Nii nagu Põhjamaadele murdmaasuusatamine või Kagu-Aasiale sulgpall. Ja see, et keegi just nendel aladel võidutseb, ei pisenda saavutatud võidu väärtust võitja enda jaoks.
Oma võit, kas või laptuus, on meile alati südamelähedasem ja väärtuslikum kui Pakistani võit kriketis. Seega, kõik on oluline või marginaalne vaid meie endi jaoks. Kuidas me miskit hindame või sellesse suhtume. Ei muud. Ja oma võitu pole põhjust häbeneda.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
NÄDALA TEGIJAD: EESTI VEHKLEMISNAISKOND
Epeenaised alistasid Itaalia, Prantsusmaa, Venemaa…
MK-ETAPP BUDAPESTISEesti – Itaalia 30:28
Eesti – Prantsusmaa 45:34
Eesti – Venemaa 45:39
Eesti – Saksamaa 17:20
… ja kaotasid finaalis Saksamaale. See sündis möödunud nädalavahetusel Budapestis, maailma karikavõistluste tänavusel avaturniiril. Kohtuti kõigi Ateena olümpiapjedestaalile pääsenutega, Eesti eest vehelnud Heidi Rohi, Maarika Võsu ja Olga Aleksejeva jäid peale 2:1.
Heidi Rohi: «Vehklemisnaiskonnal on palju abi olnud EOK toetusest, mille teenisime hõbemedali eest Euroopa 2003. a meistrivõistlustel. Aga raha peame lugema ikkagi hoolikalt, MK-võistlused väljapool Euroopat on küsimärgi all.» GUNNAR VAIDLA
Olümpiapronks Prantsusmaa alistati veerandfinaalis 18 torkega. «Ülekaal paistab numbriliselt suur, tegelikult oli võitlus väga äge, üksikkohtumised lõppesid enamasti ühe- või kahetorkelise vahega,» pidas Heidi Rohi vajalikuks selgitada. Enne seda kohtumist oldi raskustes Itaaliaga, kellel, nagu Eestilgi, oma naiskonnaga Ateenasse pääseda ei õnnestunud.
Nüüd võitis Eesti kahe torkega. Kahe viimase olümpia võitja Venemaaga saadi kokku poolfinaalis. Eesti võitis kuue torkega. Vastasnaiskonnas tegi kaasa Eestist pärit Oksana Jermakova, kellest pärast Moskvasse siirdumist sai kahekordne olümpiavõitja.
«Oksana oli varus, kuid kohtumiseks meiega tuli rajale,» meenutas Rohi, «temaga oli meil raske.» Raske, aga mitte võimatu – punkte Jermakova Venemaale tõi, aga mitte plusspunkte.
Finaal Saksamaaga kujunes punktide poolest ahtaks. Rohi: «Käis üks taktikaline passimine, torkeid tehti vähe. Sakslannad ei üritanud, meie üritasime. Lõpuks jäid nemad kolme torkega peale.»
Meie kogenud naiskonnale avanes sel võistlusel mõneti rõõmustav pilt. Konkurendid pole pärast olümpiat loobunud ja olid kõik jälle platsis. Eesti naiskonna saavutust hinnati kohapeal kõrgelt.
«Meeldiv oli kuulda, kui avalikult öeldi, et Eesti naiskond vehkleb kõige targemalt,» rõõmustas Rohi. «Üksikarvestuses meil nii hästi ei läinud, aga naiskonna edusse andsid kõik väärika panuse, keegi ei tee kiirustades rumalusi.»
Eesti naiskond õpib täies koosseisus sisekaitseakadeemias. (ESL)
xxx
Kaido Höövelson tõusis profisumo neljandale astmele
Baruto nime all Jaapanis sumo profiliigas leiba teeniv Laekverest pärit Kaido Höövelson (197cm, 160kg) võitis 9.–23. jaanuarini toimunud turniiril Tokyos kuus vastast ja kaotas ühele ning tagas endale tõusu profisumo neljandale astmele, Makushitasse. Sellel astmel võistleb Höövelson 13.–27. Märtsini Osakas toimuval turniiril.
Seni on nõnda kiiresti (nelja turniiriga) nii kõrgele tõusnud vaid kolm välismaalast: osseet Soslan Boradzov (Roho), grusiin Levan Tsaguria (Kokkai) ja bulgaarlane Kaloyan Mahlyanov (Kotooshu), kes kõik teevad praegu vägitegusid kõrgliigas, Makuuchi’s.
Profisumo hierarhia jaotub kuueks astmeks ehk divisjoniks.
Et saada esimesele astmele, Jonokuchisse, tuleb saavutada viiest matðist positiivne resultaat eelastmel, Maezumos. Alates Jonokuchi astmest nimetatakse sumoproffe rikishi’deks, mis eestikeelses tõlkes võiks kõlada «vägimees». Jonokuchi astmel pole osalejate arvu piiranguid, kuid reeglina kõigub see 80–100 mehe vahel.
Et saada teisele astmele, Jonidanisse tuleb Jonokuchis saavutada positiivne resultaat. Jonidanis võistlevate rikishi’de piirarvuks on 300.
Kolmandal astmel, Sandanmes on võistlejaid kuni 200 ja positiivse resultaadiga pääsetakse järgmisele astmele, Makushitasse vaid juhul, kui ollakse turniiri alguses divisjoni reitingus esimese 50 hulgas.
Alates Sandanmest kannavad sportlased nimetust anideshi («vanem vend») ja neil tekivad esimesed privileegid võrreldes madalamatel astmetel olevate kolleegidega. Makushitas võistleb maksimaalselt 120 meest ja see on viimane aste enne kõrgemasse seltskonda pääsemist.
Juryo on kõrgliiga eelaste ja sellest astmest alates kannavad sumoprofid nimetust sekitori ning peavad võistlustel kandma spetsiaalset soengut. Juryos on võistlejaid kokku 26 ja neil on juba päris suured privileegid.
Makuuchi on nn superliiga, kuhu kuulub kuni 42 meest, kes omakorda jaotuvad astmeteks: Maegashira (kuni 32 meest), Komusubi (2), Sekiwake (2), Ozeki (4) ja Yokozuna (2). Tippude rahanumbrid on astronoomilised.
Höövelsoni tee neljandale astmele kulges nii: Jonokuchi astmel 7 võitu – 0 kaotust, Jonidani astmel 7 võitu – 0 kaotust, eelmise aasta viimasel Sandanme astme turniiril 5 võitu – 2 kaotust, kuid edasipääsu Makushita astmele tuli veel oodata, sest eestlane ei olnud divisjoni reitingutabelis piisavalt kõrgel kohal.
Nüüd siis Sandanme astmel 6 võitu – 1 kaotus, mis tagaski pääsu neljandale astmele.
RIHO RANNIKMAA
Eestis on praegu 13 olümpiavõitjat, kes on koondunud MTÜ Olümpiavõitjate Kogu alla. Meie spordikangelasi ühendav kogu vahetas eelmisel aastal rotatsiooni korras presidenti ning Jaan Taltsilt võttis tööjärje üle Erika Salumäe.
www.DELFI.ee
Eestis saab võib-olla juba tänavu sügisel kohalikel valimistel anda oma hääle ka interneti teel, sest pühapäeval lõppenud e-valimiste test vabadussamba rahvahääletusel tõestas süsteemi töökindlust ja turvalisust.
Hugo Sturm osales mõlemas ilmasõjas ja oli tuntud kui vapper sõjamees. Vastavalt suguvõsas levinud pärimusele autasustati teda teenete eest Esimeses ilmasõjas Georgi ristiga. Vabadussõja lõi Hugo Sturm kaasa Kuperjanovi partisanisalgas ning teda on autasustatud Vabadusristiga. 1944 aastal võitles Hugo Sturm Eesti vabaduse eest metsavennana, mistõttu mõisteti 25 aastaks vangi ja saadeti Siberisse. Peale Stalini surma vabanes ennetähtaegselt 1956 aastal ja elas kuni oma elu lõpuni Jõgeval oma tütre juures. Püsivat töökohta peale Siberist tagasitulekut ei omanud.
Moskva narrib Rüütli tõlgendusi
Moskva narrib Rüütli tõlgendusi
Jaanus Piirsalu, Tuuli Koch, 29.01.2005
Foto: Rauno Volmar
Venemaa taganes ametlikult president Arnold Rüütli väitest, et ta leppis oma Vene kolleegi Vladimir Putiniga kokku kirjutada piirileping alla enne 10. maid.
Teisipäeval Eesti välisministeeriumis käinud Venemaa suursaadiku Konstantin Provalovi ametlik sõnum kõlas: Venemaa hinnangul pole Eesti ja Venemaa vahel kokkulepet piirilepingu sõlmimiseks enne 10. maid.
Eesti välisministeerium lähtub pressiesindaja Ehtel Halliste sõnul sellest, et eelmisel nädalal presidentide kohtumisel räägitu kehtib. “Peame vastupidiseid väiteid kõrgemal pool kokku lepitust taganemiseks,” lisas ta.
Eelmisel neljapäeval pärast kohtumist Putiniga Kremlis teatas Rüütel, et saavutas kokkuleppe piirileppe allakirjutamiseks välisministrite vahel kevadel Tallinnas enne 10. maid. “Putin oli nõus ja ütles, et annab sellekohase ülesande oma välisministeeriumile,” teatas Rüütel Moskvas Eesti ajakirjanikele.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Kreml keerutab
Seega on Kreml nädala jooksul eitanud või andnud oma tõlgenduse kõigile president Rüütli väidetele Putini lubaduste kohta – peale piirileppe puudutavad need Venemaa pakutud poliitilist deklaratsiooni ning Venemaa suhtumist Molotovi-Ribbentropi pakti, mille sõlmimise järel 1939. aastal Venemaa Baltimaad okupeeris.
Täpsete kokkulepete ja lubaduste sõnastust on väga raske välja selgitada, sest tund aega kestnud kohtumisel Kremlis viibisid vaid kolm inimest: Vene ja Eesti president ning Venemaa õigeusu kiriku juht patriarh Aleksius II. Kohtumisest pole ka stenogrammi.
Välisministeeriumi pressiesindaja Halliste kinnitas, et Eesti jätkab Vene välisministri Sergei Lavrovi visiidi ettevalmistamist, mille käigus kirjutataks alla Eesti-Vene piirileping. Lavrovile esitas jaanuaris küllakutse välisminister Kristiina Ojuland.
Ühtlasi on Eesti välisministeerium asunud ametlikule seisukohale, et Venemaa pakutud poliitilist deklaratsiooni kahe riigi suhetest ei ole vajalik sõlmida. “Me ei näe vajadust, et piirileping oleks seotud lisatingimustega, mida deklaratsioon oleks,” lausus Halliste. “Me ei pea edasist tööd deklaratsiooniga vajalikuks.”
Deklaratsioon on diplomaatide hinnangul Eestile ohtlik, sest see käsitleb iseseisva Eesti riigi tekkimise ajana 1991. aastat. Kui Eesti nõustuks deklaratsiooniga selle praeguses sõnastuses, siis langeksid Moskva jaoks ära küsimused Eesti okupeerimisest 1939. aastal ning Eesti taasokupeerimisest 1944. aastal.
Eesti kunagine suursaadik Moskvas Mart Helme tõdes, et see on järjekordne näide sellest, kuidas Venemaa mängib Eesti närvidel ning tekitab sisepoliitilist tõmblemist.
“Meid on rahvusvaheliselt väga tugevalt alandatud,” ütles Helme. “Venemaa on pingsalt jälginud, missugune riigisisene diskussioon visiidi järel Eestis kujunes ning jätab nüüd mulje, et kui meile pole piirilepet vaja, siis ei ole neile seda samuti vaja. “See on nendepoolne šokiteraapia, et tekitada Eestis vedela püksi juttu – teeme ikka leppe ära, mis meist muidu saab,” lisas Helme.
Vanad KGB vigurid
Helme sõnul soovib Venemaa panna meid fakti ette, et peame leppe sõlmima. “Tegelikult on vastupidi – meie saaksime nad fakti ette panna, kuid mis teha, kui meil pole tugevate närvidega riigijuhte,” nentis ta.
Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige ja endine suursaadik Venemaal Tiit Matsulevitš muigas, küsides, et kes oli üldse see lihtsameelne ja uskus, et saavutati tohutu läbimurre. “Venemaa võttis kastutusele KGB aktiivmeetmete stiili ning strateegilise desinformeerimise,” lausus Matsulevitš. “Putin kasutas idamaiseid meelitusi ning kahemõttelist stiili, millest Arnold Rüütel sai ühemõtteliselt aru.”
Rüütel versus Venemaa
Piirilepingu sõlmimine
Kava teha seda enne 10. maid
•• President Rüütel: “Putin oli nõus.” (20.01 Moskvas)
•• Venemaa suursaadik Konstantin Provalov: mingit kokkulepet selleks pole. (25.01 Tallinnas)
Sidumine deklaratsiooniga
•• Rüütel: piirileping on tehniline dokument ja allakirjutamine ei sõltu kahepoolsete suhete deklaratsioonist. Putin nõustus need kaks asja lahutama. (20.01 Moskvas)
•• President Putini asepressiesindaja Dmitri Peškov: Venemaale oleks parim, kui piirileping ja deklaratsioon allkirjastatakse Teise maailmasõja lõpu 60. aasta pidustustel Moskvas. (24.01 Moskvas)
Suhtumisest MRP-sse
•• Rüütel: “Ma mõistsin teda (Putinit), et ta mõistab hukka MRP ja need kannatused, mida meie rahvas on pidanud selle tõttu läbi elama.” (20.01 Moskvas)
•• Peškov: “Praegu on võimalik pakti üksnes ajalooliselt ümber hinnata. Arvesse võttes reaalset olukorda, pole juriidiline ümberhindamine võimalik.” (22.01 Moskvas)