PÕHJA SÕDA

J. Hiiemets. Torma kihelkonna ajalugu /jätk/
………………………………………………………..

 

PÕHJASÕDA

Eelpool juba puudutasin lühidalt Põhjasõja ajajärku kuuluvat olukorda. Sõda algas a. 1700. Tsaar Peeter Suur tahtis “akent raiuda” Euroopasse, Rootsi Raudpea, Karl XII. aga ei tahtnud seda lubada ja astus julgesti võitlusesse paljude vaenlaste vastu. Ning sõja esimene järk lõppes tema võiduga. Juba sõja esimestel aastatel sai maa ja rahvas tunda selle laastavat mõju. Sel ajal ei olnud ju kindlaid väeliine, vaenlased võisid sagedasti peaaegu takistamata pääseda maale: kes sai, põgenes kindlustatud paikadesse, lossidesse, teised langesid röövimise ja tapmise ohvriks.

Rootsi kindralkuberneri arhiivis XX.16. leidub dokument, milles 26 sept. 1700. Johann Heinrich Tille teatab Riiga, Erick Dahlbergile, et Narva all olevate venelaste eelvägi on tunginud Narvast Rakvereni, loomad ja hobused ära ajanud ning kõik ettejuhtuvad kirikud maha põlatanud, nende hulgas Gewe /Jõhvi/, Hallest /Haljala/, Katharinen /Kadrina/, Nikolai /Viru – Nigula/ ja St. Peters kirche. See oli üksainus, eelvägede rünnak, õigemini röövkäik, kuid jättis kohutavaid jälgi. Huvitaval kombel pole aga Põhjasõja ajal ei Torma ega Lohusuu kirikud tulekahju ohvriks langenud. Kuigi ka Torma-Lohusuu kihelkond sõjategevuse piirkonda puutus.

Palamuse “Capstfersches Kirchenbuch´i” armulauale kirjutatute järele võib näha, kunas ja kui kaua ka Torma kihelkonnas rootsi sõjaväed viibisid.

1700a. on kõik veel vaikne, kuid 1701. asuvad sõjaväed kohale.

Nii on 6 jaanuaril laual 20 junkrut Oberst Lohde rügemendist, siis 11 Mussquetierers /musketääri/ samast rügemendist. Edasi veel üks draguun /Drgoner/ Major de Molins´i Esquadronist … Nimetatakse veel “Oberst Hastferi Regiment aus Lullikatgo, Lieut. Brummers Compagnie, Oberst Lohdes Leib-Compagnie, Oberst – Lieut. Hastfers Compagnie, kaks haiget musketääri, General-Major Maydel´i rügamenti, siis Lieut Ungern´i 2 teenrit Lullikatkult, kapit. Lohde sulane Jüri. Sõjaväelasi on armulaual 1701a. sügiseni, oktoobri, novembri ja detsembri jooksul ega ka järgmisel aastal ei ole enam ühtegi laual. Samal aastal, 1701., mil sõjaväed Tormas viibivad, tõuseb ka surevus eelmise aastaga võrreldes kuuekordseks. 1700 – 46, 1701 – 275.

Väeosade juhatajatena esinevad kohapealsed aadlikud, nagu Hastfer, Lohde, de Molin. Nähtavasti anti välja mobilisatsiooni käsk ja nad pidid kohapeal väeosasi formeerima. Kahtlemata võeti väeteenistusse ka eesti mehi. Nimetatakse Major Maydeli sulaseid Sätsuverest, kapt. Lohde sulast Jürit. Õige sagedasti aga nimetatakse “Dragoner Matz´i”, kes korrapäraselt armulaual käib. Ta esineb veel 1703a., siis kui muid sõjaväelasi enam ette ei tule. Arvatavasti oli see Dragoner Matz üks väljateeninud sõdur, kes koha peale elama jäi ja keda kuni surmani ta sõjaväelise “kraadiga” austati ja teda ainult selle nime all tuntigi.

Sõjaväelased lahkusid Tormast, nagu juba tähendatud, 1701a. septembris, nende seas ka eestlased, keda vastavatesse väeosadesse paigutatud, et astuda võitlusesse Peetri vastu.

Kes olid tol ajal mõisate omanikud? Lauarahva raamatus esinevad järgmised nimed.

Lieut. Magnus Johann Tolck käib 1695a. laual. 1696a. nimetatakse ka Capit. Lieut. Claus Tolck´i, 1701 a. Capt. Tolcks auf Alt-Padefest. Nii et Tolck´id olid Vanamõisa omanikud. Nimetatakse ka noorhärrat Fabian Heinrich Tolck´i /Tolcks´i/.

Siebmacher´i Wappenbuch´is, lhk. 225, nimetatakse: Tolcksi suguvõsa on väga vana. Padefesti mõis kuulus 1681. Ülemleitn. Hermann Tolcks´ile. /Meie nägime, et ta juba 1668a. esines selle mõisa omanikuna ja patronina/, tema käest läks mõis Capt. Heinrich /Fabian Heinrich/ Tolcks´ile ja tema tütardele – Anna Dorothea /abielus praost Heinrich Gutsleff´ga/ ja Margareta Elisabeth´ile /abielus kapt. Johann Grönhoff´iga viimased müüsid aga mõisa 12. juulil 1736. /ingroseeritud 9.VIII.1736/ leutn. Cristoph Möller´ile “für 200 Rbl. und beliebiges Silberpräesent”. Sellega kadus Tormast ka Tolcks´de suguvõsa. Kuid nagu näeme, lhk. 104 oli Möller juba 1729 a. Padefesti omanik ja patron.

Roela mõisa omanikuna nimetatakse Carl Ludwig Taube´t /1701a./. Rittmeister Heinrich Hastfer – Waiatust /Somel/. Esinevad veel teised aadlikud, ilma et selguks, missuguste mõisade omanikkudega on tegemist, nagu Capit. Otto Diedrich Wrangel /1697a./, Capit. Bock.

Nagu selgub, on suurem osa aadlikke sõjaväeliste aukraadidega. Claus Tolcks oli kapten juba 1680a., mil tema ka kiriku eestseisjaks määrati, ühes Mannrichter Maydell´iga. Sel ajal oli Tormas “die grosse General königl. Kirchen Commission” lahendamas tüliküsimusi, mis tekkisid Lohusuu pärast. Mannrichter Jürgen Maydelli kohta tähendatakse 1683a. “erbsass auf Toickfer”, nii et sel ajal oli Tõikvere mõis juba olemas.

Kuidas käis Põhjasõja ajal õpetajate käsi?

Napiersky “Beiträge” teatel lahkus Lohusuu õpetaja Rubellius 1701a. augustis. Palamuse “Kirchenbuch´is” leidub tema kohta ka mõningaid teateid. 1700a. sügisel käis Tormas laual “Pastor zu Lohhusu Gabriel Rubellius, nebst seiner Liebsten Christina Bock” /arvatavasti Capt. Bock´i tütar või sugulane/. Kuid veel 1702. 26 märtsil on Tormas laual käinud Pastor zu Lohhusuh. Nii et 1702 aastal oli ta veel kohal. Võimalik aga, et suri aasta keskel või lahkus kohalt. Igatahes 1703a. ei leidu enam andmeid. Sel aastal esineb Napiersky teatel Lohusuu õpetajana Laiuse praost Reiner Brockmanni samanimeline poeg. Ta oli Laiusel adjunktiks 1699. Ta nime seotakse Lohusuuga 6.IV.1703., 1706a. oli eskadroni õpetajaks. B.W. Taube, Roelast palub juba 14.IX.1701. mons.le comte Erich Dahlberg´i Riias, et adjunkt Reinerus Brockmanni lubatakse tema bataljonis vaimulikke talitusi täita /kindr. Kub. XX.16/.

Ei ole teada, kas ta oli Lohusuu koguduse õpetajaks kinnitatud, või käis seal ainult vikareerimas.

Visit. prot. 1730.a. Nimetatakse, et Põhja sõja ajal viisid venelased Pihkvasse 2 Torma ja 1 Lohusuu kiriku kella.

1704a. Ülestõusmise pühadel viiakse Venemaale ka Torma õpetaja Joh. Just. Schmalenbergk (koos kiriku laekaga) ja nii jäävad mõlemad kogudused vakantseteks. See aeg oli küll väga kurb ja õnnetu. Majandusline kokkuvarisemine, nälg ja katk, hädahüüded üle maa.

Ei saanud mõeldagi koguduse õpetajate ametisse seadmisest. Lohusuu, kui iseseisva kihelkonna ajalugu lõppeski sellega. Mitu aastat olid mõlemad kogudused õpetajata. Aegajalt käib Jumalateenistusi pidamas Laiuse koguduse õpetaja.

Alles 1710a. kui terve maa oli vaenlaste kätte langenud, jõutakse niikaugele, et seatakse koha peale õpetaja – Adam Weigel. Arvatavasti ühes Wegeli ametisse astumisega sai Lohusuu jälle vormilikult Torma abikoguduseks, õigemini abikihelkonnaks ja on selleks jäänud tänapäevani.

Ei olnud ka Lohusuul mingid väljavaateid iseseisvuseks. Kuigi kirik oli sõjamöllust puutumata jäänud, nimetatakse ometi, et pastoraat ja teised hooned olid tuleroaks saanud, samuti oli ka Tormas osa hooneid tules hävinenud, kuigi kirik terveks jäi. /Ü.K.E. arh./.

Üldist olukorda sel ajal valgustab prof. Kõpu poolt Stockholmi andmetel Ajalool. ajakirja 1927a. nr. 4-s avaldatud kirjutis.

Selles nimetatakse, et 1700 a. sügesel põgeneb Lohusuu õpetaja ühes talupoegadega “võsastikku”, sest vaenlane on liginemas. Kui aga vaenlase väed Pungerjale peatuma jäevad, tullakse tagasi. Tartu praostkonna mõisnikud põgenevad suuremalt osalt Tallinna või Tartu. Sellepärast olevat kiriklikkude korjanduste sissetulek väga väike.

Tormas, Laiusel ja Äksis on veel siiski elamisvõimalusi olemas, sest 1701a. sügisel ettekirjutatud korjanduse puhul “vanemateta vaestelaste heaks” – saadab Torma õpetaja kaks riigitaalrit.

Rootsi vägede võitude puhul korraldatakse üldise meeleolu tõstmiseks kirikutes pidulikke Jumalateenistusi, kus loeti ette ka konsistooriumi poolt kokkuseatud “tänukiri”. 1702a. peetakse kuninga käsul 4 üldist tänu, paastu, patukahetsemise ja palvepäeva.

Meeleolu on aga siiski langenud. Inimesed on sõjast tüdinud ja vaesed. Nälg tapab paljud. Palamusel on “pool kihelkonda” surnud. Kirikuõpetajatelt on sõjavägede läbimineku puhul 3 hobust ära võetud, mispärast ei jõuta suvel vilja maha teha. – Vaimustus talupoegade keskel Rootsi riigi vastu puudub. Ümberpöördult, – võib märgata koguni venesõbralikkust, nagu mainib seda omas kirjas Laiuse õpetaja Brockmann 1702 a. algul (Ajal. Ajak. 1927.V4 – prof. Kõpu kirjutis).

1702a. koonduvad Peipsi saarele suured vaenlase jõud. varsti on Alatskivi juures, põletasid maha “mõlemad mõisad”, mõned külad ja talud ning abikiriku /Capelle/ Alatskivi – Kodavere abikirik. J.H./. Vaatamata sellele, et vaenlane peale rüüstamise samal päeval tagasi läks, põgeneb rahvas kabuhirmus “läbi päeva ja öö” – Virumaale.

1702a. suvel muutub seisukord ikka kindlusetumaks ning Torma ja Kodavere õpetajad viivad oma perekonnad Tallinna varjule. Muret teevad nn. “uued venelased” ehk “Roselsken”, kes mõnda aastat Mustvees elanud, Venemaale tagasi läinud ja ähvardanud võõraid “külalisi” siia tuua.

Varsti ilmubki suurem venelaste sõjasalk Tartu maakonda, laastades kirikuid, mõisaid ja külasid. Laiusele ilmub vaenlane 29. juuli varahommikul. Praost Brockmann läks 2 päeva varem /27.VII/ ühes perekonnaga eest ära. Vaenlased panid kiriku, pastoraadi ning ligemad külad põlema. Samal päeval põletati ka Laiuse loss ja terve Jõgeva piirkond sootumaks. Praost Brockmann kurdab, et ta hädasunnil peab elama väikeses aidas. Tartumaa kirikuõpetajad on kõik vaenlaste eest ära põgenenud ja on varandusliselt palju kahju saanud. Hädaohu möödumisel tulevad nad tagasi.

Just enne mihklipäeva 1703. tuleb vaenlane Vasknarva juurest üle piiri ka Tartumaale. Tungisid ka Tormasse sisse “põletamise ja hävitamisega”. Laiuse õpetaja põgeneb hädavaevalt läbi võsastikkude ja soode.

Kodavere on “täielikult ruineeritud”.

1706a. sügisel palub Padefesti omanik, patron Tolcks konsistooriumi, et saaks kohale seatud õp. Adam Weigel. Õpetaja Schmalenbergk on vangi võetud, vaesed talupojad raskes seisukorras, kaua aega ei ole olnud Jumalateenistust, lapsed osalt ristimata, osalt juba surnud. Armulauda ei ole pikema aja jooksul jagatud, “vaesed haiged ja surijad jäävad ilma troostita ja peavad lõppema, nagu loomad” /Vich/. Talupojad paluvad muretseda hingekarjast. Patron palub sedasama ja tõendab, “et ükski kogudus Liivimaal pole nii mahajäetud kui see”.

Nende andmete põhjal selgub, et talupojad olid igapidi ääretult viletsas seisukorras. Ja kui rootsi väed alguses võidukad olid, – ei suutnud see ometi rahva meeleolu tõsta ning nagu sarnastel juhtudel täiesti arusaadav – loodeti koguniste, et venelaste võidu järele paremad ajad tulevad.

Kuid veel kaua kestis sõda ja jättis kohutavaid jälgi.

Suusõnalist traditsiooni Põhjasõja päevilt

Stud. Wichmann stipendiaadi aruanne Tartus, Kultuurloolises arhiivis, lhk.60-66.

Rahvasuu teatel võtnud sõjast osa ka vene kasakad, kes olnud osavad mehed. Tuhatnelja hobuse seljas kihutades osanud maaslamava hõberaha pihku haarata. Ratsutanud ratsa hobuse seljas kõrtsidesse sisse ja lasknud hobustele puuvaagnatest õlut anda.

Selle kohta võiks tähendada, et kasakatest on juttusi palju. Need aga võivad tekkinud olla ka palju hiljem, kui Põhja sõja ajal.

Siis kõneldakse veel, nagu isegi kuulnud olen, et Põhjasõja ajal tulid vene väed Kõnnu poolt, nägid seal mingit kõrget torni, pidasid seda kindluseks ja lasid suurtükkidega puruks. Kohale jõudes aga nägid, et olid hävitanud kiriku. Kahetsesid, põlvitasid kiriku varemete ees ja palusid Jumalalt eksitust andeks.

Juba suurtükiga kirikutorni tabamine 5 – 6 kilomeetrit tagant pidi sel ajal päris kunsttükk olema. Harilikult ikka süüdati kirikuid käsitsi põlema. Kuid peaasi on see, et Põhja sõja ajal jäi Torma kirik nagu Lohusuu kirikki – terveks. Põlesid ainult kõrvalhooned. /Dok. Keskarhiivis – U.K.E. – 1722a.(esimeses pakis)/.

Samuti olevat vanade teadete järele Põhjasõja ajal olnud Vaiatu mõisa väljal kivituulik, mis olnud nagu Laiuse lossi kindlustatud eelpostiks. Sama sõja ajal lastud Kärde mäelt Laiuse loss puruks.

Paljud peitsid oma varanduse Ummumäele, kust seda veel läinud sajandil hoolega otsimas käidud.

Torma nurk olla sõja aeg hirmsasti ära laastatud. Olevat täiesti hävitatud Kõnnu metsas ja Nuka kõrtsi juures asuvad külad, siis ka Olvi küla, kus asunud ennemuiste kirik ning Päevaru küla – 5 taluga, – asus praegusel kõrtsi kohal.

Mitmelt poolt olevat leitud mõõku, surnuluid, nagu Peetsu mäel /arvatav lahingu koht/, samuti Tõikvere metsas. Torma juures “Soometsas” olnud sel ajal ka pelgupaik.

Hirmus lahing olnud Tuulavere ja Kullivere mägede juures. Vaenlaste leerid olnud teine teiselpool mäe peal. Nende mägede vahelt läbijooksev jõeke ongi sellest saanud “Werioja” nimetuse.

Arvatavasti on Põhja sõja ajast pärit ka Wägo läheduses asuva „surnu mäe“ nimetus (Wagien, lhk 34). Seal löödud lahingut. Kord kündmise juures leitud sealt bajonet ja püss. Rahvasuu teatel olevat seal üks surnuluu niikaua nutnud, kuni ta pühitsetud mulda pandi.

Torma ümbruskonnas jäänud ellu ainult üks noorik. Peitnud ennast ära. Öösel tulnud “pardiajajad” ja jäänud sinna öömajale. Kui nad riidest lahti võtsid, selgus, et olid naised. Kui nad magama jäänud, tapnud peidupaigast väljatulnud noorik nad ära.

Rääbise mõisa lähedal olla õnnestunud üht lehma röövlite eest varjul hoida. mees keeranud lehma nina ümber vitsast rõnga, et karjuda ei saaks. Siiski on üks röövel haisu ninasse saanud. Mees olla siis laadinud püssi, roninud kuuse otsa ja kui röövel sealt lehmaga mööda läks, laskis ta maha ja päästis lehma.

Rootsi ajal ehitatud ka mitmele poole sõjateid. üks neist viinud Laiuselt Ummumäe kaudu Rakverre.

Mitmel pool metsades olevat leitud kraave ja endiste teede asemeid, mida sõjateedeks peetakse.

Rahvasuu kõneleb veel: Peetri ajal oli Avinurme põline mets. Sinna mindi sõdade ajal varjule. Nii näituseks Sidanis, kuhu sõdade ajal palju rahvast elama asus, samuti Kiisa külasse. Sinna olevat asunud rootslased, kes ka selle küla rahva esivanemateks saanud, – sellest olevat nad praegugi veel sirged, toredad ja kavalad mehed.

Teadusaare või Kaevusaare pool on praegugi veel Weneanga heinamaa. Sinna olevat rootslased ehitanud puudest ja palkidest suure “anga” – kaitsevalli, et ennast kallaletungide puhul kindlustada.

Laiuse-Tähkvere vallas, Kodisma külas /Laiuse kihelk./. Leedi mõisa piirides asuval põllul ja liivasel karjamaal olnud Rootsi sõja matusepaigad. Kunagi leitud seal teetegemise ajal sõduri luukere, mille ümber oli pudenenud sineli jäänused. Paika kutsub rahvasuu “Kalmuväljaks”.

Sealsamas on mingisuguse tee jäljed ja kraavi kohad, mida arvatakse rootsi ajal ehitatud, kaevatud olevat. Nii kõneles mulle endine Laiuse-Tähkvere elanik Jakob Aru.

Kihelkond sai niivõrd ära laastatud, et veel õp. Eisen Schwarzenberg, 60 a. hiljem, kirjutab, et ei ole suudetud tagajärgedest täiesti toibuda.

1710a. tuli veel suur katk, mis ainult väheseid inimesi elama jättis, 1704 – 1720 ei leidu mingeid teateid Torma-Lohusuu kiriku sündmustiku kohta. Alles õp. de Moulin´i ametisse astumise järele hakatakse jälle korralikult kirikuraamatuid pidama. Kuigi sõjast ja katkust juba 10 aastat möödunud, on elanikke äärmiselt vähe. Näiteks on Avinurme – Lohusuu peale sündinuid ja surnuid järgmiselt:

1722 sündinuid 26 surnuid 18

1723 ” 31 ” 7

1724 ” 20 ” 20

1730a. on 30 sündinut, 1740 – 35, 1750 – 40, 1826 aga juba 119.

Eeltoodust võib arvata, et 1720a. oli elanikkude üldarv Lohusuus – Avinurmes 400-500 inimest. Tormas umbes 1500, 1710 a. katk jättis aga vast terve Torma-Lohusuu peale kokku 1000 ehk natuke enam inimest elama. Kuid järgmistel rahuaastatel paranes olukord kiiresti ja 1750a. paiku on kihelkonnas umbes 4000 elanikku.

Eesti perekonnanimedest rootsi ajal

Mõnedel eestlastel õnnestus saada paremale järjele. Nad omandasid ka liignimed, mis harilikult tekkisid nii, et nende isanimele “sohn” juurde lisati. Nii nimetatakse 1700a. “Tarastferscher Amptmann Bertel Matz Sohn”. Samuti Lohusuu kiriku aknas olnud “Lohhesu kerko wörmünder´ite” pildid kujutatud kaht meest vöölmündrite kuubedes, ühte nimetatakse “Juhan Carl Son, teist “Andres Hans Poick” Kuigi pildid pärit a. 1723., ulatab sarnase perekonnanimede tekkimine juba rootsi aega tagasi. Samuti saab liignime ka Põrvetu kõrtsmik Andres, kes saab varsti saksa koguduse liikmeks ja liignimeks Nomm /Nomme, Nõmme/.

Nagu juba eelpool tähendatud, oli sel ajal rohkesti viinavabrikuid ja kõrtse, nii nimetatakse Onnodafere, Perweto, Flemmingshofi, Torma, Mustwedi, Rassiko, Repsi ja Waijato kõrtsmikke. Arvatavasti aga oli neid veelgi rohkem. Ja mitmedki kõrtsmikkest, Amptmannidest jt. vabanesid orjudest, said omale liignimed, kuid eraldusid eestlastest ja muutusid seeläbi mitmegi baltisakslase esivanemaks.

Liignime omab ka Torma selleaegne köster Ingvalt. Tema eesnime aga ei mainita üldse. “Küster Ingvalt” kuulub kogu aeg eesti koguduse hulka. Teda nimetatakse juba 1695 aastal siis on tal ka naine, Ann. 1704a. on ta veel kohal. Tal on siis juba teine naine Liso. Ei ole rohkem midagi teada tollest mehest, kes koguduse raskemad päevad kaasa elas ja keda ka siis veel kohal leiame, kui enam ühtegi õpetajat kihelkonnas ei olnud. (Vaata edasi lhk 373).

Õpetajate sissetulekust rootsi ajal

Nagu juba eelpool tähendatud, kuulus vanast ajast Torma kirikule 2 adra maa. Peale selle maksis iga mõis vilja, nii 1687 a. Somel, Padefest, Torma, Kõnnu – igaüks 4 tündrit, Tõikverest – 3 tündrit, Tarakvere 3 tündrit. 1685a. maksis ka Weia 3 tündrit ja Oodafere karjamõis – 2 tündrit. 1688a. rootsi revisjoni raamatu järele /väljavõte Torma kiriku arhiivis/ olid õpetaja sissetulekud Torma määratud järgmiselt:

Alt Padefest – 2 tünni rukid, 2 otre,

Neu ” – 2 ” ” 2 ”

Somel ” – 2 ” ” 2 ” , peale selle köstrile vakk vilja.

Condo ” – 1 ” ” 1 ”

Toickfer – 1 1 ”

Repshoff – 1 1 ” dem Pastori zu Lais kuna Rääbise mõis kuulus Laiuse alla, talupojad 1680a. alates aga Torma alla.

Tarakvere – 2 tünni rukid, 2 otre.

Peale selle sissetulekud ametitalitustelt. Lohusuu kiriku seisukord oli halvem. Reduktsioon järele sai Avinurmest riigimõis. Enamasti antakse ta eluaegseks kasutamiseks väljateenitud sõjaväelastele. Näeme siin kord kaptenit, kord kindralit, kord teisi sõjaväelasi, 19-ndal sajandil ka muust seisusest rentnikke. Avinurme mõisa rentnik või kasutaja on ühtlasi ka Lohusuu kiriku eestseisja, võtab esitajana osa kiriku konventidest, on koguduse tegelik juht ja organisaator. Peale Põhja sõja ehitati Tormasse uued hooned, kuna Lohusuusse neid enam üldse ei ehitatudki endisel määral. Õpetaja puudumisel ei tunta tarvidustki nende järele. Hiljem sealt Lohusuusse koha peale köster, ehitati temale elumaja, samuti olid hooned ka sulastele, kes õpetaja maid harisid. Iseseisvuse ajal kuulusid maad muidugi Rubelliuse kasutusse. Torma kiriku arhiivis leiduvatel andmetel 1688 aastast oli Lohusuu pastoraadi külvipind – 2 tündrit rukkid, 2 – otre. Talupoegi pastoreedi juurde ei kuulunud, sellepärast peab õpetaja oma sulastega maid harima. Heinamaad umbes 4 kuhja jagu, iga kuhi 5-6 koormat suur. Karjamaad ainult hädatarvilik osa. Samuti kalapüügi õigus “in der Peyby See, soweit die Pastorates Grentze sich extendiert”. Üks veski Avinurmes, Majatusma /Maetsma/ külas, mölder Johni Mihkel maksab rendina 4 tündrit vilja ja ühe nuumsea, ehk selle asemele 2 rbl. Aastas. (Vaata dok. T.k.)

Metsa on ehituse ja kütte tarbeks.

Avinurme mõis maksis õpetajale aastas 4 tündert rukkid, 4 tündert otre – Tartu mõõdu järele.

See oli palk, mida sai Rubellius ja mida Lohusuu hiljem ka Torma õpetajale maksis. Muidugi olid maetitalituse maksud ja talupoegade maksukohustused peale selle /T.K./.

Peale selle nimetatakse, et /1688/ on ka Lohusuu köstril natukene maad – ühe tünni rukki ja ühe tünni odra külvi jaoks. Nii siis oli ka Lohusuusse köster ametisse pandud. Midagi lähemat aga selle kohta teada ei ole.

Huvitav on aga nimetus “Peiby See”. Arvatavasti rahvasuus tarvitati ka nimetusena alguses Peibi või Peiba järv ja alles sakslaste “see” juurdelisades tekkis nimetus Peipsi. Vanades dokumentides esineb ka “Peybas”. /Näit. Brüning´i Güterurk. dok 505-1475/.