Priit Pärn

 
Helene Mölder maalis õlipastellidega Priit Pärna, kui noormees õppis Tapa kooli üheteistkümnendas klassis.
Foto: Tapa muuseum

Maailmakuulsa tapalase portree 26.08.2006 00:01Silja Mölder, toimetus@virumaateataja.ee

Täna täitub 60 aastat kunstniku ja maailmanimega animaatori Priit Pärna sünnist, kes sai tuule tiibadesse Tapalt.

Sellest perioodist, kui Priit Pärn on olnud tuntud, on temast palju kirjutatud, aga mina tahan meenutada seda aega, kui ta oli veel Tapal koolipoiss.

Me õppisime küll lühikest aega ühes koolis, kuid arvestades meie vanusevahet, ei oleks mul temaga ilmselt mingit kokkupuudet olnudki, kuid siiski oli.

Olen arvamisel, et ei ole võimalik inimesest kõnelda ega kirjutada, kui sa pole temaga viivukski kolmemõõtmelises ruumis viibinud.

Hea vaistu korral annab inimese lähedus selle, et tunned ära tema erilisuse.

Vaikivad hetked koos

Minu õde oli sel ajal Tapal joonistusõpetaja ja tema märkas Priidu omapäraseid töid ning sellest sai alguse karikatuurilaadiliste illustratsioonidega kooli almanahh.

Minu emale pakkus aga Priit huvi kui põnev modell ja nii sattus ta ühel päeval meie juurde koju, mis andis mulle võimaluse viibida mõned vaikivad hetked tema seltskonnas.

Inimese portreteerimine on väga keerukas protsess, sest tavaolukorras ei vaatle sa mitte kedagi nii terase pilguga, kus modell avaneb tahtmatult kunstniku pilgu ees. Ema maalitud pilt XI klassi koolipoiss Priidust on praegu Tapa muuseumis.

Tol korral ei saanud ma temaga sõnagi vahetada ja vaevalt see olekski võimalik olnud, sest ta oli tõsine enesessesüüvinud noor mees ja vähe oli neid, kes tema sisemaailmast midagi teadsid.

Ennast avas ta aga oma loomingus ja juba siis nägin ma tema karikatuurides sedasama tüüpi, mis hilisema täiustumise ja arengu käigus viis ta tipploojate hulka. Maailm on suur ja talente palju – ei piisa ainult talendist, on vaja ka ainulaadsust.

Kirjand avab isiksuse

Ma ei tea, kas ta tol ajal naljatles, kuid ühes oma koolikirjandis ta seda tegi. See sisaldas sügavalt peent huumorit ja otsekoheseid väljendeid. Need read andsid teada sellest, et vaiksest ja omaette hoidvast poisist on kasvanud sõltumatu ja tahtejõuline noor mees.

Kirjand, mille teemaks oli aastasele kosmoselennule kaasa võetavad kolm raamatut, on tõeliselt arutlev ja ilma stampväljendite ning mõtteklišeedeta.

Polemiseerimise allikaks on valikud: kas on mõtet kaasa võtta huvitav, kuid juba läbi loetud raamat? Võib ju korduval lugemisel tunduda raamat hoopis ebahuvitavana ja lõpuks tekitada vastumeelsust.

Kuid kui pole lugenud, siis kust võtta teadmine, et seda tasuks lugeda?

Kas saab usaldada teiste arvamust, maitset? Kas tasub nii pikale reisile üldse midagi taolist kaasa võtta?

Ma ei tea, kuidas hindas seda kirjandit tema õpetaja ja kas too märkas suure isiksuse tärkamist, kuid juba siis oli see looming, mida võiks kosmoselennule kaasa võtta.

Priidul jäid aga sel korral raamatud valimata ja ka kosmoses käimata. Selle asemel tuli tähelend, mis kestab siiamaani.

 

 

–>