TEADLANE SIIN JA SEAL: «Valimised üldiselt on tähtsamad, kui mõned arvavad. Mitte otseselt, aga kaudselt kindlasti,» ütleb politoloogiaprofessor Rein Taagepera, kes pool aastat elab ja töötab Tartus ning teine pool USAs Californias. Äsja lõppesid tal Tartu Ülikoolis kaks kursust loogiliste mudelite loomisest. (Aldo Luud)

Politoloogiaprofessor Rein Taagepera ütleb, et arukas valija peaks olema häiritud, kui europarlamendi valimistel lubavad erakonnad meile kümneid tuhandeid töökohti, vanemahüvitise ja madala tulumaksu säilimist, turismireisi või lihtsalt vahetust Eestis. “See on valija lollitamine!” leiab poliitikateadlane.

Kas te pühapäeval valima lähete?

Lähen küll.

Miks?

Sellepärast, et kui me valimisvabadust ei kasuta, siis pikapeale me kaotame selle. Inimene ei tunne ju õhupuudust enne, kui tuleb lämbumistunne.

Meil tulevad Euroopa Parlamendi valimised, mitte riigikogu ega omavalitsuste volikogude valimised. Ometi lubavad erakonnad ohtralt uusi töökohti, vanemahüvitise jätkumist, tulumaksu mittetõstmist, vahetust Eestis ja nii edasi ja edasi. Kuidas sellesse suhtuda?

Arukas valija peaks sellest läbi nägema ja olema häiritud, kui talle pakutakse Euroopa Parlamendi valimiste sildi all lubadusi, mis pole europarlamendiga üldsegi seotud.

Nii et kui mul oleks kõhklusi, siis ma vaataksin viimaste nädalate ajalehed läbi ja need parteid, kes pakuvad selliseid sihte, mis pole europarlamendiga seotud, peaks kohe välistama. Sest nad katsuvad mind lolliks püüda. Aga mulle ei meeldi saada lolliks püütud. Sellisele erakonnale peaks kriipsu peale tõmbama, kes mind lollitab.

Parem siis juba valida keegi, kes mitte midagi ei luba. Muidugi veel parem oleks, kui lubatakse midagi, mis on europarlamendiga ka seotud.

Praegu ma soovitaksin kindlasti kanda üldist maailmavaatelist eelistust. Aga mitte vastu võtta lühinägelikke kompvekkide pakkumisi.

Miks on erakonnad valimiskampaania vankri ette toonud valitsuskriisi ja hädise aja, et just sellega Euroopasse minna?

Nad peavad rahvast rumalaks.

Kui olin omal ajal parteipoliitikaga seotud, siis oli tõesti see häda, et osa rahvast käitub rumalalt – soovib lihtsaid loosungeid, kui peaks asja veidi pikemalt arutama.

Kodanik peab ikka natuke ise ka kodutööd tegema ja laiemalt läbi mõtlema, kui ta tahab olla kodanik. Kui ta tahab olla lihtsalt mingisuguse keisri alam, siis me kaotame kodanikuks olemise.

On kena, et ühe partei juht on nimekirjas number üks ja ütleb avalikult, et ta ei kavatsegi sinna minna. Tänu sellegi eest, et ta ausalt ütleb, et ei kavatse minna. Aga sel puhul ta siiski ei peaks nimekirjas olema.

See on ju mõnes mõttes valija petmine?

Jah, on küll. Või on see realistlik hinnang, et tema hindab oma keskmist valijat nii rumalaks, et see ei suuda eristada muud kui ühe tippinimese nime. Kas tal õigus on, seda ma ei tea.

Üks näide veel: minister, kes on nimekirjas esimeste hulgas ja võitleb vanemahüvitise ja tulumaksu eest, on öelnud, et kui ta valitakse europarlamenti, siis ta ei mõtlegi sinna minna.

Seadus selle vastu ei ole, aga poliitiline kultuur peaks arenema nii kaugele, et kandideerivad ainult need, kes ka lähevad.

Ma olen pool aastat Tartus, teine pool Californias. Kui keegi Californias kandideeriks ja pärast valituks saamist ütleks, et ta ei lähe, siis on tema lips eluks ajaks läbi – valijad ei võta teda tõsiselt. Aga Eestis on ju nii olnud juba ligi 20 aastat.

Juba esimeses riigikogus lasid mõned ennast valida ja siis kohe loobusid kohast. Ühiskondlik kultuur aga sallis seda.

Seda, kes ei lähe sinna, kuhu ta on valitud, peaks ühiskondlik kultuur edaspidi valimistel välistama. Paraku me siin nii kaugel veel ei ole.

Mis asi see on, kui mõni erakond valib valijate, hääleandjate vahel välja kalli reisi?

See on samal tasemel kui Nõukogude ajal saadi valimisjaoskonna kõrval viina ja vorsti. Ja need, kes sellele liimile lähevad, ongi ära teeninud nõukogude korra, mitte selle vabaduse, mis meil on.

Kuidas mõjutab europarlamendi valimisi ja selle tulemusi praegune valitsus- ja majanduskriis?

Paraku on see väga paljudes Euroopa maades nii, et europarlamendi valimisel tegelikult hinnatakse või karistatakse oma kohalikku valitsust tema tegude eest.

Aga on see ikka kõige õigem koht – just europarlamendi valimistel –, kus seda välja näidata?

Ega ole küll. Aga raske on muidugi eristada valitsuse kohalikku poliitikat ja valitsusparteide poliitikat europarlamendis.

Eestis on ju veel see huvitav seik, et kaks suurimat erakonda riigikogus (Reformi- ja Keskerakond – toim) kuuluvad samasse fraktsiooni europarlamendis.

Mida meie kuus väljavalitut seal ära suudavad teha? Meid on ju seal suures katlas nii vähe.

Kui ainult arvutada, et meil on seal hääletamisel kuus häält, siis muidugi on see kaduvväike. Aga kui on ühised Ida-Euroopa huvid, siis liituvad meiega Läti, Leedu, Poola ja nii edasi hääled, kus osalt on erinevad, aga osalt ühised huvid.

Teine asi on see, et parlamendiliikme töö ei ole ainult nupule vajutada või kätt tõsta. Europarlamendis on oluline see, kui palju räägitakse.

Kõigepealt peab meie saadik olema võimeline vabalt inglise keeles rääkima. Kui prantsuse keelt ka oskab, siis seda parem.

Paljude aastakümnete eest ütlesid soomlased endi kohta, et nemad on väga keeleandekas rahvas – paljud soomlased oskavad tervelt viies keeles vait olla. Nüüd on see muutunud – soomlased räägivad europarlamendis küll suhteliselt vähe, aga olulistes kohtades teevad suu lahti.

Peab rääkima ka tühjast-tähjast, selleks, et lihtsalt inimestega kontakti saada. Kui sul on midagi kaalukat ütelda ja sa oled täiesti tundmatu nägu, siis see annab teist mõju. Aga kui räägid kellegagi, kellele on su nägu ja nimi tuntud, ja ütled täpselt sama asja, siis mõjub see kaalukamalt. Nii et europarlamendi koridorides tuleb oma nägu ja nimi võimalikult tuttavaks teha.

Kui aga meil seal esindust üldse ei oleks, siis juhtuvad nii mõnedki asjad, mis meile ei meeldi.

Kas ja kuidas eurovalimised mõjutavad sügisesi omavalitsuste volikogude valimisi?

Väga vähe, eriliselt ei mõjuta.

Aga: eelmistel europarlamendi valimistel juhtus see, et kui Res Publica rängalt kaotas, siis pani see kogu ülejäänud valitsuse asjaajamise teise varju alla.

Omaette huvitav on praegu see, et erakonnad teevad eurovalimiste varjus kohalike valimiste propagandat. Ja samal ajal nad mängivad just sellele, et valijal on lühike mälu.

Kui paljud Eestis europarlamenti valima lähevad?

Tahaksin loota, et 40 protsenti saab täis. Aga võib langeda ka madalamale. Kõvasti.

Eelmistel eurovalimistel oli valimisaktiivsus 27 protsenti.

Selles suhtes ma mõtlengi, et 30 ei peaks üllatama ja 40 peaks rõõmustama.

Kui aktiivsus jääb alla 40 protsendi, siis mida see tähendab?

See tähendab, et inimesed on rahul ükskõik millega, mida Eesti esindajad Brüsselis teevad või ei tee. Ja neil ei ole moraalset õigust järgmise viie aasta jooksul kritiseerida.