RISTIUSU TULEK. Capstvere kirik

J. Hiiemets. Torma kihelkonna ajalugu /jätk/
………………………………………………………………..

RISTIUSU TULEK. Capstvere kirik

Tartu langes lõplikult aastal 1224. Enne seda olid allaheidetud ka ümberkaudsed maaalad. Peab arvama, et Torma kihelkonnas ja selle ümbruskonnas käisid eriti ägedad võitlused, sest asub ju Torma Virumaa piiril. Põhja poolt tungisid peale taanlased, kes võistlesid ordu rüütlitega allaheidetud ja ristiusustatud maaalade pärast. Püüdsid rahvale üksteise võidu ristimist peale sundida. Mindi isegi niikaugele, et poodi üles üks vallavanem, kes oli end vastaspoolest ristida lasknud. Ei ole küll teateid sarnase võistluse kohta Torma kihelkonna piirides ja Läti Hindrek kõneleb ainult ordurüütlitest, Somelinde juures, kuid arvata võib, et Torma kihelkonna pärast, kus asuvad mitmed maalinnad, pidi käima kibe võitlus mõlemalt poolt. Samuti oli tarvis peale allaheitmise oma seisukohti kindlustada ning ristiusu levitamisele suuremat rõhku panna. Eriti veel enne taanlaste ja ordumaade piiride lõplikku kindlaksmääramist.

Asuti kirikute ja kabelite ehitamisele. Kõige esimene kirik, mis selles ümbruskonnas ehitati, on Palamuse. Sai valmis juba esimese Tartu piiskopi ajal. Kuid Torma kiriku kohta leidub teateid alles palju hilisemal ajal. Busch´i “Materialien” („Torma“, lhk 554), “Ev.Lut.Gemeinden in Russland” („Torma“, lhk 266 II.k) ja teistes leidub teade, nagu oleks Torma kirik neitsi Maarjale pühendatud, asutatud enne 1314 aastat. Ma ei tea aga, kust see teade on võetud. “Urkundenbuch´is”, “Bunge-Toll´i” kirjakogudes. “Güterurkundeni is” ega ka mujal ei ole ma leidnud midagi sarnast. Sarnase dokumendi olemasolu puhul peaks ta kindlasti kusagil kirikute kogus üleval seisma. Võib aga ka olla, et aeg on siiski dokumentaalselt tõendatud. Kahju ainult, et Busch´i “Materialides” ei ole kusagil allikaid ära märgitud.

Kõige vanem minul teadaolev dokument leidub Hildebrandt´i “Livinica´s” dok.nr. 48, kus kõneldakse, et Torma kogudus on vakantne “Per Mortem”. /Sellele juhtis minu tähelepanu prof. J.Kõpp/. Samal ajal on vakantne ka Laiuse kogudus. Sellega on siis sel ajal /1319 ehk 1318/ Torma koguduse endise preestri surma tõttu vakantne. Lähemaid teateid ei leidu. Igatahes võib arvata, et 13 ja 14 sajandi pöördel oli juba Tormas oma kogudus, kihelkond, kirik ja preester.

Kuid raske on ette kujutada, et enne seda kihelkonnas mingit jumalakoda ei olnud. Ja et nii suure ringkonna jaoks, nagu seda on Palamuse, Maarja-Magdaleena, Laiuse, Kodavere ja Torma – leidus aastakümnete jooksul üksainus – Palamuse kirik. Arvan kindlasti, et teistes kihelkondades, ka Tormas olid juba aegsasti ehitatud kabeleid, puukirikud, kus preestrid jutlustamas käisid. Ning 1319.a. oli juba olemas Torma, või, nagu seda sel ajal nimetati – Capzevere rp. Capstvere kivikirik. /Torma nimetus tekkis alles 17-dal sajandil/.

Nii võib ka tõsi olla, et Tuulaveres asus katoliku kabel.

Rahvasuu kõneleb, et ka Veial ühel künkal olnud vana eesti kirik, mis aga juba ammu kadunud. Võib väga võimalik olla, et ka seal oli kabel ja enne seda eestlaste ohvripaik. Veia oli juba vanal ajal asustatud: rootsi ajal asutati sinna ka Roela karjamõis, nagu eespool näeme.

Katoliku aja pärandus on vistist ka Sirguveres asuva „Kuio mäe“ nimetus. Seal võis asuda sel ajal ristilöödu kuju või neitsi Maarja pilt. Rahvas hakkaski mäge Kujumäeks nimetama.

Tuulavere Kabelimäe kohta tähendatakse, et seal veel mõni inimpõlv tagasi olla salaja ohverdatud. Sealt olevat ka leitud üksikuid hõberahasid.

Tuulavere kohta tähendab Dr. Schulz-Bertram („Wagien“, lhk 36):

Kabelimäel olnud umbes 60 a. eest, s.o. umbes 1806-07 viie põlise pärnapuu tüved. Karjapoisid armastanud puuõõnsustesse tuld teha, või ennast sinna ärapeita. Schulz arvab, et seal võis kindlasti vanal ajal kabel olla; seal olnud ka suuri põllukive. Kabel võis olla ehitatud juba esimeste ristiusu toojate ajal.

Tuulavere kuulus Roela mõisa alla. Läti Hindreku kroonikas nimetatud Riole`t peabki Schulz-Bertram Roelaks. Ta arvab (lhk 35), et see tähendab „riiule“, sõnast riidlema (taplema, võitlema). Seal ristinud liivlaste rändav apostel Meinhard Läti Hendriku teatel 500 eestlast. Tolleaegne maalinn (Riole) asus „linnamäel“, praegusest Roela mõisast verst maad lõuna poole.

Schulz kirjeldab, et tema ajal (1868) leidus seal selle linna mälestusena üks sügav kraav ja arvatavasti seal kunagi seisnud torni ase.

Samuti teatakse rääkida Sätsuveres asunud vanade eestlaste palvepaigast. Seal olnud hiis ja ohvripaik. Praegu põld. Et katoliiklased oma kirikuid ja kabeleid armastasid paigutada endise paganliste ohvripaikade asemele, on ammutunud tõsiasi, samuti nagu nad paganliste pühadele ja tähtpäevadele määrasid oma pühakute päevi. Sellega saavutasid nad küll väliselt mõndagi, andsid aga rahvale võimalusi ka paganlistest kommetest kinni pidada. Kuid ristiusu toojad leppisid kaunis vähesega. Ei suutnud nad rahvale selgeks teha, mis ristiusk on. Piirdusid ainult välise küljega ja olid rahul, kui pärismaalased ristimist maha ei pesnud ja mõne sõnaga usku tunnistada oskasid.

Kuigi ristiusu toojate seas ka eesti keele oskajaid ja võib olla ka eestlasi oli, nagu arvama peab, kes, kui mitte preestrite, siis vähemalt tõlkidena kaasa aitasid, oli enamus kohtadele asunud vaimulikkudest ometi umbkeelne ja ei suutnud rahva õpetajatena oma ülesannete kõrgusel seista.

Sajandite jooksul nimetatakse eestlasi ikka veel “neofites“- noorristitud, noorkristlased, kes veel küpsed ei ole ristiusu tundmises. Jumalateenistused olid ladinakeelsed, rahvas neist midagi ei mõistnud. Osa rahvast ühendas oma paganlised kombed katoliku kultusega, katoliku kabelites toodi ohvreid Ukule ja Tõnnile, sakramentides nähti ainult omapärast nõiakunsti, õpitud palveid kasutati nõiduse ja soolapuhumise juures. Muist inimesi aga ei tahtud endisest usust sugugi taganeda, salaja pesti maha ristimine, salaja ohverdati ikka vanades ohvripaikades ja maeti surnuid metsadesse ja kalmudesse.

Rahvas nägi ju ristiusu toojates ainult halba. Juba sunnimisjon ise, mis Clairvaux Bernhardi õhutusel maad võttis ja millega küll väliselt suuremaid tagajärgi saavutati, – tundus rahvale tõelise ikkena. Ja kui sellega ühenduses hakati rahvast maksustama ja järkjärgult orjaikkesse vaotama, siis võime küll mõista, miks Jüriöö mässu ajal Padise kloostri munkadele armu ei antud.

Kuid põli muutus ikka raskemaks, kuni viimaks pärisorjus maksma hakkas.

Kuidas see just sündis ja millistel põhjustel nimelt, on raske öelda ja arvamised lahkuminevad.

Kas asjaolu, et talupojad nõuetavaid kohustusi täita ei suutnud ja võlakoorma kasvades isandate omaduseks jäid, nagu mõnelt poolt arvatakse, või oli peapõhjuseks asjaolu, et talupojad liiga suurel hulgal teistesse mõisatesse ja linnadesse põgenesid, mida takistada tahtes, neid pärisorjadeks tehti, või mõnel muul põhjusel, – selle kohta on arvamised lahkuminevad. Kuid selge on igatahes see, et kui alguses talurahva põli enam-vähem väljakannatatav oli, muutus ta iga sajandiga raskemaks ja viimaks pärisorjuseks, kus isandal võim oli ta elu ja surma üle.

Sealjuures ei pandud kuigipalju rõhku rahva vaimlisele ja usulisele arenemisele.

Ülevaatliku pildi katoliku aegsest olukorrast annavad 1428.a. Riias peetud provintsiaalkontsiili protokollid. /Urkundenbuchis/.

Seal räägitakse, et isegi pühapäeviti sunnitakse talupoega raskele tööle ja ei tunta nende vastu mingit halastust. Peetakse kinni barbaarsest kohtupidamisest, kus tulise rauaga või veega otsustatakse inimese süü või süütuse üle.

Kontsiil mõistis sarnase teguviisi hukka, kuid väga huvitavatel ja katolikuaegset pimedust iseloomustavatel motiividel: nimelt uskusid nad, et vastava nõiavõimu abil võis süüdlane sellest proovist süütuna välja tulla, süütu aga oma endiste pattude pärast süüdlaseks jääda ja hukkamõistetud saada.

Siis kõneldakse seal ka mitmesugustest kõlbelistest pahedest, lubamatusest ja eriti aga mitmesugustest nõiakommetest. Rahvas kummardab madusid, müristamist, loodusvõime, metsa puid ja kive, mispärast Jumal seda õnnetut maad mitmesuguste tõbedega, näljaga ja muude karistustega nuhtleb.

Kurdetakse ilmalikkude isandate ja varaahnuse üle ja ähvardatakse neid karistusega, eriti sellepärast, et nad ka kirikute varanduste järele käsi sirutavad.

Samuti mõistetakse hukka seisukord, et paljudes kogudustes on ametis tummad karjased, see on, nad ei mõista rahva keelt, ega suuda neid õpetada. Kästakse rahvale selgeks õpetada vähemalt “Meie Isa”, “Ave Maria”, “Credo” ja ka muid palveid. Samuti kästakse preestritel õppida rahva keelt ehk muretseda enestele abilisteks vastavaid isikuid. Kuid see kõik ei saanud palju parandust tuua ja olukord muutus ühtelugu viletsamaks. Üks paragrahv nimetatud protokollis väärib aga tähelepanu: see kõneleb ristimisest. Seal öeldakse, et ristimist võivad hädakorral toimetada ka pärismaalased “In Ydeomati suo” s.o. omas keeles. Katoliiklased panid suurt rõhku sellele, et ükski laps ristimata ei sureks. Sellega siis pidi neil olema valmistöötatud eestikeelne ristimise vormel, mis arvatavasti igal preestril pidi kirja pandud olema ja mida ka rahvale kätte õpetati. Nõuti, et ristimise sõnu tuleb selgelt välja öelda, sest sõnas peitub sakramendi vägi. Kui hädaristitu elama jäi, siis võis olukord tekkida, et preester kahevahel oli, kas ta ka küllalt hästi ristitud oli. Jaataval korral toimetas preester ainult salvimist. Kahtluse korral käskis aga kontsiil tervitada järgmist vormelit: kui sa ristitud oled, siis ma ei risti sind, kui sa aga ristimata oled, siis ma ristin sind. Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Nii said nad asjast ikkagi üle.

Katoliku Jumalateenistus oli ladinakeelne. Ainult üksikud teadaanded pidid sündima eesti keeles, nagu tarvilikkude määruste, seaduste kuulutamine, samuti sama kontsiili otsustega maksmapandud määrus, et iga pruutpaar kantslist kolmel pühapäeval enne laulatust maha kuulutatakse jne. Nii sai emakeelt eestlane väga vähe kuulda. Pole siis ka ime, et nad ristiusu tundmises kuigi palju edasi ei jõudnud. Asja aitasid vast parandada küll rändavad mungad, enamasti frantsisklased ja dominikaanid, kes rahva hulgas liikudes ka nende keelt paremini tundsid. Kuid ka see ei suutnud palju valgust tuua kehaliselt orjastatud ja vaimlises pimeduses olevale rahvale. Katoliiklaste püüded seisukorda parandada ei andnud tagajärgi.

Torma kihelkond katoliku usu ajal

Suur osa praegusest Tartumaast kuulus Tartu piiskopimaade alla, Torma kihelkond aga kuulus ordumaade hulka. Missugused olid aga selleaegse kihelkonna piirid? Rootsi ajal näeme, et võeti ette piiride muudatusi Torma ja Laiuse vahel. Kuid kas olid nimetatud muudatusteni piirid samad, mis koguduse asutamisel rajati?

Arvatakse, et esimestel sajanditel kuulus osa Torma kihelkonna maid Simuna alla, nagu Avinurme, Adaras (Adraku), Majapus (Maetsma?) külad. Sel ajal oli ka Simuna abikirik Paasveres, milline aga 1776.a. maha kisti. Nii seisab Buschi “Materialides” ja “Ev.Lut Gemeinden in Russland” (II.k. Estl. Konsistorialbezirk, lhk 72/73) Simuna kihelkonna kirjelduses. Kuid see on ainult arvamine. Jaataval korral pidi ka maakonna piir teistsugune olema. Kahju, et nimetatud raamatuis pole avaldatud, millega see arvamine põhjendatud on. Paasvere abikiriku asutamisaega pole kusagil märgitud.

Liber Census Danises nimetatakse Viliacauer´i küla. Avinurmet mitte. Raske on leida tõendust arvamisele, et nimetatud külad enne Simuna alla kuulusid. Arvatavasti kuulusid Avinurme, Adraku ja Maetsma algusest peale Torma maakonda ja Torma kihelkonda. Pöördusin selle küsimusega ka Tallinna Linnaarhiivi, hr. dr. Johansen´i poole ja olen temale tänulik lahke seletuse eest kindlat vastust anda. Kindel on, et Taani ajal oli piir teistsugune. Nimelt kuulus Wilakvere (Viliacauer´i küla) küla Taani alla, nagu nimetatakse “Liber Census Daniaes”. Selle küla alla kuulub 6 adramaad. Ordu ajal läks see küla endiste eraomanikkude käest ordu enda omandusesse üle, sest pärast poole nimetatakse seda ikka Laiuse lossimõisa alla kuuluvaks. Kiriklikult on Wilakvere küla h-ra Johanseni teatel alles vähe aega enne 1641.a. Laiuse kihelkonnaga liidetud. See küsimus puudutab aga Laiuse – Simuna piiriküsimust.

Vanemal ajajärgul oli suuri lahkuminekuid administratiivsete ja kiriklikkude piiride vahel. Nii kuulus vanasti terve “Kublist” s.o. nüüdne Tuimõisa küla Laiuse kihelkonda (Brüningk. Güterv.II. lk. 601 jne.). Avinurme kohta puuduvad aga teated, kuid aastal 1599 oli ta administratiivselt Laiuse lossi all (Polska XIV. Wilku, Warzawa 1915, XIII.,120).

Teatavasti sattus ordu riigi langemise järele 1560.a. Põhja Eesti rootslaste alla, terve Liivimaa lõpulikult alles 17. sajandi algul (1627?). Kuna rootslased aga tegutsesid agaralt kirikliku olukorra parandamiseks, siis on sellega seletatav, et nende maaaladel usuline elu intensiivne oli. Nii oli Simuna peakirikul kabel Kärdes (Cardis), samuti Paasveres. Paasvere kabelil oli nii suur mõju, et Avinurme ja teiste külade elanikud sinnapoole siirdusid. Eriti siis, kui terve maa rootslaste alla sattus. Võimalik, et venelaste võimu langemise (1582), kui ka Torma kihelkond Poola alla sattus, ja algas katoliku vastureformatsioon Avinurme ja ümbruskonna rahvas hakkas üle piiri, Paasveresse ehitatud abikirikus käima, võib olla ka juba enne. Igatahes näeme, et rootsi aja algul oli Avinurme rahvas õige ligidalt seotud Paasvere kabeliga. Isegi niivõrd, et Eestimaa piiskop Ihering tahtis 1641.a. Avinurme, Adraku ja Maiapus (vististi Maetsma) külad jälle liita. Simuna kihelkonnaga, kuid asjata. /Busch, Ergänzungen, lhk.1116/.

Neist teadetest võib näha, et nimetatud külad on küll olnud lähedalt seotud Simuna kihelkonnaga, just Paasvere abikiriku kaudu. Põhjuseks arvatavasti asjaolu, et Torma kirik oli liig kaugel. Teed läbipääsematud ja et naaberkihelkonnas, Simunas, milline juba 1560.a.paiku rootsi alla sattus, oli ka usuline elu jõudnud palju paremale järjele tõusta. Kuid ametlikult on nimetatud külad arvatavasti küll Torma alla kuulunud, ja keskajal oli Avinurme kohal poliitiline ja ka kiriklik piir sama, mis viimasel ajalgi.

Samal arvamisel on ka h-ra Johansen, kes Taani ajajärku põhjalikult uurinud.

Ainult hiljem Laiuse kihelkonnaga liidetud Wilakvere küla kohta on olemas kindlad andmed Simuna alla kuuluvuse üle.

Millised olid aga kihelkonna lõunapoolsed piirid?

Lövis´i kaardi järele algas piiskopi ja ordumaade piir Peipsi äärest, Omedu jõe kohalt. Kuid nüüd on Mustveest leitud kivi, mida tahetakse mõnelt poolt pidada ordu ja piiskopi maade piirikiviks. See ei ole küll veel kindel, sest kivil leiduv ala-saksakeelne kiri on raskesti loetav. Ta arvatakse pärit olevat 15.-st sajandist. Oli Mustvee jões, kust ta 1909(?).a. kaldale tõmmati. On umbes 1,5 meetrit läbimõõdult. Tartus, Õpetatud Eesti Seltsis on kivil asuvat kirja sama aasta sügisel loetud järgmiselt: „dat. we. de. sten. den. verent.“ ja alumine rida: „dervere. let. lest. witen“. Täpset tõlget pole seal püütud anda.

1910.a. 10. nov. ilmus “Rigasche Zeitung´is” teade sealse “ges. f. Cesch. u. Alt.” istungist 13. okt. 1910.a., millisel nimetatud seltsi esimees linna raamatukogu hoidja h-ra Busch vastava ülesvõtte põhjal nimetatud kirja järgmiselt on lugenud: “lant. u/o/r. de. sten. den. verent. ueruere. set. lest. wten.” ja tõlgib seda: „Die Landgreuze lässt den Stein dartun, den vereinbarte Zusicherung setzt“. Sarnase tõlke puhul võiks ta olla küll mingisuguseks, võimalik, et ka piiskopkonna piirikiviks. Kui see nii on, siis selgub, et Torma kihelkond oli alguses praegusest vähem. Mitmed külad kuulusid enne Laiuse alla ning Mustveest Peipsi kallast mööda lõuna poole kuulus osa maid arvatavasti Kodavere kihelkonna alla. See küsimus aga pole praegugi veel selge.

Võrreldes tekste kivil leiduvate märkidega, tähendaksin, et minu arvates tuleks teksti lugeda nii: “det. ur de. sten. uerent” ja “vervare. let. lest. viten”. Esimene sõna on kõige raskemini loetav. Võimalik, et Buschi tõlge enam-vähem õige on. See aga ei ütle veel, et see piiskopkonna ja ordumaade vaheline piirikivi on.

Pealegi on Mustvees, peale selle kivi veel teisi mitmesuguste märkidega kivisi. Ning sellel samal, kirjaga kivil leidsin lähemal uurimisel allpool servas veel mitmesuguseid märke. Nimelt on selgesti näha täht „m“, siis veel täht, mille juures võib kahelda, kas ta on „C“ või „D“. Need peaksid küll tähendama aastaarvu. Peale nende veel mitmesugused rõngakesed ja märgid, mis mingisugust vappi meeldetuletavad. Senini ei ole ma veel kusagilt neile märkidele vastavalt vapikujutust leidnud. See küsimus ootab veel lahendamist. Võib olla, et need polegi vapimärgid, vaid lihtsalt ilustamiseks sisse raiutud.

Mustvee kivi kohta on tema saladusliku kirja pärast mitmesuguseid juttusi olemas. Muidugi ühenduses peidetud varandusega. Palusin Mustvee päevapiltniku, h-ra Johansoni kirja panna seda, mida ta sellest kivist kuulnud on.

Laseme tal jutustada:

“Enne vanasti, kui praeguses Mustvees ei olnud veel elanikke, oli Mustvees selle asemel suur ja tugev mets, millest jõgi läbi voolas Peipsi järve. Mets oli suur ja paks, ega lasknud päikese kiiri läbi, nii et jõgi, mis metsast (metsa alt) läbi voolab Peipsi, jõe peale vaadates paistis alati must olema. Sellest tekkis pärastpoole nimi Must vesi, Mustvee.

Siis, sellel vanalajal tuli Mustveest läbi jõge mööda laevadega suur sõjavägi, kas teistest maakohtadest sõjakäigult, või olid põgenemas, kes seda teab, siit maa sõjavägi ei võinud ta vist olla, sest nemad rääkisivad hoopis võõrast keelt. Selleaja rahva arvamise järele pidanud see küll Rootsi sõjavägi olema. Aga suur varandus oli neil kaasas. Selle suure varanduse peitsid nad Mustvee jõe äärde metsa, puu alla. Et seda varandust jälle üles leida ja kätte saada, kui ajad vaiksemaks jäevad ja sõja kära vaikinud on, siis tehti varanduse ülesleidmiseks kindlad märgid. Ühele suurele kivile raiuti sala kiri peale, sellest teatud maa allapoole jõge, jõe sees olevasse kivisse raiuti jala säär ja üks auk, mis välja nägi, kui saapa konts (kand). Siis sellest kivist allpool jõge veel mõned sammud on jõe (pahemal) kaldal kivi, millele märgiks sisse raiutud “võti” ja sellest võtmest tükk maad allapoole, jõe sees rohkem pahema kalda ligi on üks väike kivi, millele kaks sääreluud sisse raiutud on.

Salakiri kivi peal juhatab uute märkide läbi, mis teiste kivide peale raiutud on, selle tamme juurde, mille alla varandus maetud on. Tamm kasvab jõe äärest tükk maad eemal, kaugemal.

Teatud aastaajal ja teatud päeva ajal, kui päike teatud kõrguses on, siis kivide märkide järele ja teatud arvu sammusid mõõtes, jõuab tamme juurde, mille alla varandus maetud on. Seal kaeva tamme all, seal on varandus.

Varandus jäigi tamme alla, sest peremehed ei tulnud selle järele, vist said nad sõjas surma, – sellest ajast, kui varandus tamme alla maeti, on mitu ja mitu rahvapõlve mööda läinud, sõjakära on ammu vaikinud, aga ei ole keegi seda varandust ära viima tulnud, ei varandust peremehe pärijad, ega keegi teine. Varandus aga on tamme all ja ootab õnnelikku leidjat. Näib aga, et varandus unustuse hõlma on langenud. Salakirja kivi pealt ei ole suutnud siiani ülesse lugeda.“

Nii rääkis mulle Mustvee varanduse üle üks Mustvee elanik, kes juba ammugi mullas puhkab, rahu tema põrmule. Lisan siia juurde mõned seletused omalt poolt selle seletuse juurde:1/ Kui on tarvilik teada, kes oli see inimene, kes minule selle loo jutustas, siis võin seda nimetada. 2/Jutustuse kohta on seletada seda, et minule jutustaja arvas nagu mäletame seda juttu sedamoodi, et sõja vägi tuli Peipsi poolt sõjalaevadega tükk maad Mustvee jõge mööda üles ja mattis varanduse paremale poole jõe kaldale, paigagi nimetas, kus arvas selle teatud tamme kasvanud olevat. Selle järele tean minagi, kus umbes tamm kasvas, aga et ma ei tea kelle krunt see praegu on, siis ei saa seda paika nimetada. Edasi ütlen: kirjaga kivi, mis praegu on Popovi maja kohal, paremal pool kaldal, ei seisnud mitte seal, kus ta praegu seisab, vaid umbes Oskar Leibi maja kohal jõe kaldal. Kumba pool kallast, see ei ole teada. Aegade jooksul, kevadiste suurte vete ajal, kui jääd alla läksid, tõstsid nad kirja-kivi ülesse ja viisid ta jõkke ja sealt aegade jooksul kevadise jää lagunemise ajal võtsid jääd ta kaasa ja tõid selle koha peale jõkke, kus ta praegu seisab. Sealt tõmbasid teda välja kaldasse, siia kus ta praegu seisab, paljude aastate eest jõe puhastajad.

Kivi võtmega seisis ikka seal, kus temast veel tükk järel on, see kivi on seesama, mis kirja-kivi juures on, jõe kalda pool. Võtme kivi lasi katki lõhkuda August Koppel, kivi tükid on veel praegugi August Koppeli, praeguse Martinsoni maja vundamendis.

Lisan omalt poolt veel seletuseks juurde: kivi sääreluuga ja saapa kontsaga, seda enam ei ole, lõhuti üks talv puruks. Ta oli jõe sees ja pidi kevadist veejooksu takistama.

Kivi, millesse kaks sääreluud on raiutud, seda ei ole ma ülesse leidnud.

Tamm ja mets on kadunud aegade voolu. (Johansoni jutustuse lõpp)

Nii kõlab jutustus üleslugemata kirjaga kivist. Peab tõendama, et jutud teistest, märkidega kividest vastavad tõele. Mäletan, et mängisin ise poisikesena madala vee ajal keset jõge asuval suurel kivil millesse oli raiutud sääreluu ja saapakontsa kujutus. Samuti peaks veel alles olema kivi sääreluude kujutustega. Ja niikaua kui ei suudeta seletada, missuguses ühenduses üksteisega on märkidega kivid ja milles just seisab salakiri, – leidub ikka neid, kes unistavad suurest, peidetud varandusest.

Ainult niipalju tähendaksin, et Mustvee jõgi pidi sel ajal küll õige sügav olema, et sõjalaevad seal liikuda said, ning ka Peipsi järv palju veerikkan, sest alles paarikümne aasta eest süvendati jõesuud sedavõrd, et laevad liikuda said, ning ehitati sadam.

Samuti kui kirja-kivi, nagu mitmelt poolt tõendatakse, asus tõesti Leibi maja kohal, siis pidi vahe selle ja teiste kivide vahel mitu sada meetrit olema ja nende järele varanduse asukoha väljamõõtmine täielik kunsttükk.

Kui aga nimetatud kivi tõesti piiskopi maade piirikivi peaks olema, siis nihkus piir Omedu jõest Mustvee jõeni ja Lövis oleks oma kaarti koostamisel umbes 9 kilomeetri võrra eksinud. Või ehk on alguses piir sealt läbi läinud ja hiljem muudatusi ette võetud?

Küsimus ei ole sugugi kergesti lahendatav, sest mingisuguseid kirjalikke ega suusõnalisi andmeid selle kohta olemas ei ole (minu teada).

Torma kihelkonna kohanimed, külad ja mõisad

Torma-Lohusuu alla kuulusid järgmised mõisad: Torma, Kõnnu, Tarakvere, Tõikvere ja Vaiatu rüütlimõisad, siis osa Rääbise ja Roela rüütlimõisatest, osa Laiuse-Lossi ja Laiuse-Tähkvere kroonu mõisade maadest, Avinurme ja enne Laiuse-Tähkverega seotud olnud Võtikvere kroonu mõisad. See käib hilisema, enne iseseisvuse tulekut oleva aja kohta.

Tahame vaadata tagasi ordu aega, mõisate tekkimise ajajärku.

Ei tohi ette kujutada, et ühes sakslaste tulekuga ehitati kohe suured lossid ja mõisa hooned. Kõik tekkis ajajooksul. Maaalad jaotati ordu ja piiskoppide vahel ära. Anti vasallide kätte kasutada ehk jagati seda ka teenete eest. Ajajooksul omandasid üksikud isikud ikka suuremaid maaalasid. Ka vasallid hakkasid enam võimu püüdma. Algul ei lubatud aga vasallidel losse ega muid kindlustatud kohti ehitada, see oleks võinud kardetavaks saada maa peremeestele. Alles 14. sajandil hakkavad tekkima lossid. Samuti tekivad ka teised suuremad keskkohad – mõisad 14 ja 15 sajandil ja hiljem.(Vaata prof. Silla loengud kodumaa kirikuloo üle).

Torma kihelkonna mõisad esinevad kaua aja jooksul külade nimede all. Kõnnu ja Võtikvere mõisad tekivad alles rootsi ajal.

Bruiningk´i Livl. Güterurkunden´is leidub vanemast ajast järgmiseid teateid:

Dok. 155. 18. juulil 1402 laenab ordumeister Conrad von Vitinghof Laurentius Crysov´ile Nagkitu ja Somel´i külad. Ladinakeelne algupärand on Õp. Eesti Seltsi arhiivis.

Leping algab nii: Meie, vend Conrad von Vitinghof, Saksa Hospidali ja Jerusalema püha Maria Vendade ordu Meister Liivimaal j.n.e. tunnistame siis avalikult, et meie ühes oma kaasvalitsejate täieliku nõu ja nõusolekuga jne. laename ustavale Laurentius Crysov´ile, teisiti nimetatud Steenhover´ile ja tema õigetele ja seaduslikkutele pärijatele, käesoleva ettenäitajale ühe küla, nimega Wagkitu ühes külaga Somele, ühes kõigi, nende küladega kaasaskäivate õigustega, viljaga, kasudega, suurte ja väikeste juurdekuuluvustega, mitte midagi väljaarvatud jne. et ta neid igavesteks aegadeks vabalt, laenuõiguse kohaselt võiks omada, enese käes hoida, meie ja kõigi meie omadena ees vabalt ja rahulikult. Selle täheks ja igaveseks kinnitamiseks oleme meie oma pitseri siia külge riputanud. Antud Põltsamaa lossis ehk majas aastal 1402, Teisipäeval enne Maria Magdalenat”.

Sellega siis on siin nimetatud “Waiatu küla ühes Someli ” külaga. Mõisat ei ole veel. Alles hiljem hakatakse Somelit mõisaks nimetama. Rahvasuu on aga ka Somel ikka Vaiatu. Ja nii tekibki Waiatu /Somel´i/ mõis ja Waiatu /Wagkitu/ küla.

Järgmine dokument on aastast 1408. 23 sept. Nr. 170.

Orduminister Vytinghove laenab Tyle Brincke´le Rääbise mõisa. Laenab Rääbise mõisa ühes Sätsuvere külaga, 11,5 adramaa suuruse maaala. Rääbise on siin juba mõis /hof Repes/, samas dokumendis nimetatud Toykwere /Tõikvere/ on aga veel küla nime all. Sellega siis esineb Torma kihelkonnaga seotud Rääbise mõisa nimetus dokumentides kõige enne. Samas dokumendis nimetatakse ka Nedovere /Nädovere/, Immowere /Imukvere/ ja Oyentachen /Ojataga/ külasid.

Tyle Brincke käes on rohkesti maid, hiljem a. 1412.02.25. dok. 184 annab Gerd van dem Levenwolde temale pandiks ka Tulivere /Tuulavere/ küla.

Umbes samal ajal nimetatakse ka Somel´i küla mõisaks. Nimelt sama Laurentius Crysov, kellele Somele ja Wagkitu külad laenati “Igaveste aegade peale” on oma õigused edasi andnud oma auväärt sulastele Hans ja Andresele. Dokumendis nimetatakse auväärt sulaseid vennaksed Hans ja Andres, nimetatud Wolff /liignimi/. Kuigi nimi Andres väga eestipärane tundub, tuleb meeles pidada, et sel ajal alamsaksa keeles tarvitati sagedasti Andreas´e asemele Andrese nimetust.

Selles asjas on ta 1418.II.97. Põltsamaa Vogt Herbert van der Heyde ja paljude “tarkade inimeste” ees. Siin nimetatakse “Hof zu Somel” (vaata lhk 26,27) ühes veskiga. Vaiatu küla ühes tema alla kuuluva osaga Coynemula /Koimula/ külast, kokku 18 adramaad. Osa Coynemula /Koimula/ külast oli Crys ow juba enne ordumeister Vittinghov´ilt laenuks saanud, nimelt 4 adra maa, milline maatükk nimetati Kayky´ks /Kayky/ dok. nr. 166/. Samas dokumendis nimetatakse ka Hof Katko /Ookatku küla/ ja Tonickefer /Coynikverre/. Kuigi nimetatakse Hof Katko, on raske oletada, et seal mõis oli, kuna järgmises dokumendis 1419.a. N^o 209 nimetatakse Hofenkatko küla. Koha- nimesid tuleb ette ka dok. nr. 209, 1419. 01. 05. kus ordumeister laenab Oder Reval´ile 12,5 adra maa ühes Hovenkatke /Ookatku/ külaga. Piiriks nimetatakse Vaiatu juures Raulbethe talu, siis Vaiatu sild, üks “perne” – peenar, tee, mis tuleb Ookatkust ja läheb Counemula /Koimula/ poole, siis tee, Counemulast Codimal´i /Kodisma/ poole läheb. Nimetatakse ka Candekall /Kantküla/ ja Satyal´i küla /Sadala/.

Sellega siis on mõisu nimetatud ainult kaks – Rääbise ja Somel/Waiatu/.

Kohanimedest nimetab sel ajal Bartholomeos von Tiisenhusen omas testamendis “Juriien Vragelin Wayel /all märkus:/ wohl Waygel Ksp. Koppestfer = Kapstever, Torma/.

Dok. nr. 437 a. 1467.VI.6. Diedrich Brincke müüb Vromolt Brincke ja Hana Ergemas´ile Lemmewere mõisa ühes 3 külaga. Üks neist on Lynastver /Lilastevere/ küla kolme taluga, asub Capstever kihelkonnas. 3,5 adra maa.

Dok, nr. 504. Ordumeister laenab Hans Ergemysz´ile ka Kivijärve mõisa ühes kõigi selle alla kuuluvate osadega. Kivijärve mõisa alla kuuluvaks nimetatakse ka “Fischerei to der Kassenpe“, mis juba vanast ajast Kivijärve alla kuulub”. See on muidugi Kasepea küla Peipsi ääres, Torma kihelkonda kuuluv.

Samas nimetatakse ka Rittergut Repes – Rääbise rüütlimõis, mis kuulub Laiuse alla. Kohanimedest esineb dok. 545. 1480.XIII.17. ka dorpp to Veytver /Võidivere/ Captzeveri kihelkonnast. See panditakse Volberth Wesseler´ile.

Dok. nr. 505. 1475.I.17. Võtab pandiks Elseben Engelbrecht Nalingrodeni lesk Claver Veypte´lt ja ta naiselt Margaretelt mõisa, mille nimi on dokumendilt kustunud, ühes Kysse külaga ja Peipsi äärse kalapüügi kohaga /Fischere/. Selle lepingu tegemise juures on ka Jurgen Wrangel (“Fischerey in dem Poybas”).

Märkuseks: Arvatavasti on siis tegemist Kisi külaga ja kustunud kohal peaks seisma Patoves´i mõisa nimi. Dokumendis nimetatakse, et see asub Kapstvere kihelkonnas. Pandivõtja Elsebe astub teist korda abiellu Hermann Nigerathi´ga /Nuvernrait/ kes 1494 a. esineb Patoveri mõisa laenajana. 1475 – 93 vahel pidi aga pandileping kaubalepinguks ümber tehtama.

Dok. Nr. 616. II.05. a.1493 Ordumeister Johan Frydach von dem Lorickhove laenabki Hermann Nuvenrait´ile Pattoves´i mõisa ja Torme /Torma/ küla ühes sinna juurde kuuluvate maaaladega – kokku 30 adramaad.

Piirideks: ristikivi Pattoves´i, Tõikvere, Kattkul`i ja Torme küla maade vahel. Nimetatakse küladest veel “Lieffkamischer Weg” /Liikatku/, Leyges /Laiuse/ poolt tulevat teed, siis veel Mustut´i /Mustveesse/ minevat teed, samuti Vace /Wägo/ küla, Nadower /Nädovere/, Raszke /Rasiko/, Koude /Kõnnu/ külasid, samuti Pallastvere ja Hausz Wolffer Scheidungisi /vist Terastvere/.

Sellest 30-st adramaast on Kapstvere kirikul 2 adramaad ja peab talle jääma. See dokument on tähtis sellepärast, et siin nimetatakse esmakordselt Torma kiriku maid, 2 adramaad, mis nähtavasti juba ammugi kihelkonna asutamise ajal, kiriku jaoks oli määratud ja mida siin seaduslikult kinnitatakse.

Samuti nimetatakse siin ka Pattowes´i ehk Padefesti mõisat ja Torme /Torma/ küla. Torma mõisa nimetus tekkis mitusada aastat hiljem. Siin kõneall olev Padefesti mõis on endine Mäemõis ehk hiljem nimetatud Wanamõisa, mida praegu enam olemas ei ole. Wanamõisa, Alt-Padefest´ist eemale rajati Neu-Padefest, mida hiljem läheduses oleva Torma küla järele hakati nimetama Torma mõisaks. Ja sellepärast hakati 17-1 sajandil ka kihelkonda kutsuma Torma kihelkonnaks. Torma küla võis aga juba väga vanal ajal olemas olla.

Millest tekkis Padefesti nimetus? Seda on püütud ka seletada: Bertham, Wagien lhk.42, tahab sealt leida sõna “Veste” /fest – kandel/ ja seletada, et see pidi üks “kindel maja olema”.

Omapärase seletuse aga annab praegune Torma köster h-ra Kommussar. Ta seletab, et Vanamõisas oleva viinavabriku tõttu hakanud rahvas seda hüüdma mõisaks, kust tuleb “patu vesi”, sellest ka nimetus Pattowes, millise nimega mõisat edaspidi nimetama hakati.

Seletab, et ta olla leidnud vanades kirjades isegi täpset nimetust – “p a t t o w e s s i”. Minagi otsisin siis “vanadest kirjadest”, kuid ei leidnud kusagilt sarnast nimetust. Igatahes on üsna kerge Pattowes´ile sarnast seletust anda, keeleliselt näib see päris tõenäolik olevat (vis. prot. 1646. nimetatakse ka „Paddafest“).

Kuid tuleb meeles pidada, et rahvasuu pole kunagi tarvitanud seda nimetust. Alt-Padefesti nimetati eesti keeles ikka Mäemõis ja siis kui asutati Neu-Padefest, hakati seda “Wanamõisaks” kutsuma. Uut Padefesti aga Torma mõisaks. Pealegi esineb Pattowes´i nimetus juba 15-al sajandil ja vaevalt saab teda sellega piirituse vabrikuga ühendusesse viia.

Kuigi mõisa nimetus dokumentides esineb esmakordselt alles 1493a. võib arvata, et ta on üks vanem mõis kihelkonnas, kui mitte kõige vanem ja moodustas juba ristiusu tuleku algaastatel teatud keskkoha. Läheduses oli ka Linnutaja maalinn ja ümbruskonnas nähtavasti rohkesti elanikke. Sellepärast ehitati sinna ka kirik.

Nüüd tekib aga küsimus, kust sai kihelkond oma nimetuse “Capstever“, “Capzefer“. Sellenimelist mõisat ega küla ei nimetata kusagil. Kõige lähemal asus Torma küla. Capstewer kõlas eestikeeles vast Kaapstwere ehk Kapstwere. Sarnase koha nimi pidi kahtlemata esinema. Võib arvata, et Kaapstweresse asutatigi mõis, mida hakati nimetama Padefestiks, Mäemõisaks ning Kaapstvere, kui koha nimetus kadus ära, jäi aga alles kihelkonna nimetusena. See oletus paistab tõenäolisena põhjusel, et kihelkonna õpeta-jaid nimetati vaheldumisi “Capstfer´i” ja “Padefesti” pastoriteks. Nii nimetatakse veel 1675 a. II.26. Ülem-Konsistooriumi protokollis õp. Andreas Rudeliust “Padefastischer Pastor”.

Kokkuvõttes tuleks tähendada, et katoliku usu ajajärgul, s.o. 13-16 sajandi alguseni esinevad Torma kihelkonda kuuluvate mõisatena ainult Pattowes /Padefest/ ja Somel /Waiatu/. Rääbise mõis kuulus Laiuse alla, osa sellest mõisa järele olevaid külasid aga nagu Toikwere /hiljem mõis/ kuulusid Torma kihelkonda.

Külanimedest esinevad: 1) Wagkitu /Waiatu/, 2) Toykewere /Tõikwere, 3) Nedowere /Näduwere/, 4) Immowere /Imawere/, 5) Oyentacken /Ojataga/, 6) Tulywer /Tuulawere/, 7) Coynemula /Koimula/, 8) Koimulaga ühenduses kohanimi Kayky /Rayky/, 9) Hof Katko, Howenkatko /Ookatku/, 10) Tonickefer /Counikwerre/? 11) Codimal /Kodisma/, 12) Caudeküll /Kautküla/, 13) Satyall /Sadala/, 149 Wayel /Waygel, Weia?/, 15) Lynastwere /Lilastvere/ kolme taluga, 16) Kassenpe Fischerei /Kasepea/, 17) Weytwer /Woidivere/, 18) Kysse /Kisi/, 19) Kattkull?, 20) Liefekamischer Weg /Liikatku/, 21) Wace /Wägo/, 22) Konde /Kõnnu/, 23) Pallawere /Palastwere/, 24) Raszke /Rasiku/, 25) Satsiwerer /Sätsuvere/.

„Wagien“ lhk 65-72 püüab Schulz-Bertram selgitada kohanimede tekkimist. Külanimede lõpp „-vere“ ei ole krgesti seletatav ja veel tänapäevalgi vaieldakse selle õige tähenduse üle. Schulzi arvates tuleb see sõnast „veri“, (gen. „vere“).

Ta püüab leida seletust ka Tormale, sest see nimetus oli tarvitusel kahtlemata juba vanal ajal (Torma küla). Kas tuleb ta sõnast „torm“ (tormama) või sõnadest Taara maa, Torama, Torma? Oli ju kihelkond arvatavasti ka Taara-kultuse keskkohaks.

Siebmacheri Wappenuch´is lhk. 10. leidub teade 23 juunist 1551.a. Ordumeister Heinrich V. Galen annab laenuks Kantzler Cristopfer Bodecker´ile Terrastfere mõisa ja muutis kevadel 1552.a. Lehnbesitzrecht´i (lääniõiguse) Allodialsrecht´iks (omandiõiguseks), mille peale Bodecker mõisa otsekohe edasi müüs.

Siia juurde tuleb tähendada, et enamasti anti maid lääniks teatud sugukonna kätte ühes päranduse õigusega, kuid läänimehed ei tohtinud kohti müüa. Sagedasti saadi sellest asjast ometi üle ja lääniõigus muudeti allodiaalõiguseks ning läänimehed võisid kohti edasi anda. Nii käesoleval juhusel, kuid ka juba enne, nagu eelpool nimetatud Crisov, kes Waiatu koha Hans ja Andres Wolffidele edasi andis.

Sarnane lääniõiguse muutmine andis küllaldasi võimalusi maadega spekuleerimiseks, mida ka ohtrasi kasutati.

Lisan veel juurde teateid Bruningki Güterrkunden II, mis käsitab ajajärku 1500-1545. Dok. 42 käsitab tüliküsimust, mis tekkinud pärandusasjas Reinolt Ergemes´i ja Hans Wrangell´i ning ta abikaasa vahel.

Hans Wrangell´i abikaasa oli enne mehel Laurens Ertgemes´il, sellest abielust olid järele jäänud ka lapsed. 1503. mai 26. oli Laiusel see asi arutusel. – Tüliõunaks oli Satsiwerer /Sätsuvere/, Lybastwer /Lilastvere/ ja Kyrenpe külad. Lähemaid teateid ei ole.

Veel 1573, 38. /dok.288/ on tüli Hans Wrangelli ja ta võõraspoja – Fromhold Ermis /Ergemis/ vahel. Fromhold Ermis vahepeal sureb ja ta lesk kaebab 1539.okt. 22. Hans Wrangelli peale Rääbise mõisa asjus. /dok.766/. Vahepeal, 1538. 23 sept. oli arutusel ka Franz Ergemis´i ja Wrangelli vaheline asi, kus esimesele Rääbise mõisa asjus õigus anti. Kuid veel 1540. /dok./ kestavad tülid Hans Wrangelli ja Ergemis´te vahel Rääbise ja ka Kivejärve mõisate asjus.

26.V.1540. määratakse komisjon nende asjade lahendamiseks.

Arvatavasti olid Rääbise mõis ja eelpool tähendatud külad Ergemes´i sugukonna käes. Hans Wrangel aga kosis Reinolt Ergemes´i lese ja tahtis selle läbi ka mõisate omanduse õiguse saada, kuid ta võõraspojad ei leppinud sellega. Kahjuks pole mul teateid tüli lõpptulemustest.

Teiste külade kohta varemast ajast dokumente ei leidu. Lohusuu ja Avinurme poolsest kihelkonna osast ei leidu ainustki kohanimetust. Nähtavasti oli seal elanikke vähe, metsakolgastes üksikud talud või külakesed. Suured läbipäesemata metsad ja sood. Avinurme nimetus tuleb ette alles Poola aja lõpu poole /1599/. Et aga seal piirkonnas juba vanal ajal inimasulaid oli, seda tõendavad üksikud leiud raudajast, samuti on Avinurme juba loodusliselt elamiseks kohane paik, võrreldes ümbruskonnaga. Elanikke oli seal aga siiski võrdlemisi vähe. Veel 1775 a. teatab Torma õpetaja Eisen, et Avinurme ümbruskonnas on paljude ruutkilomeetrite kohta ainult mõnikümmend elamut. Maad olid seal viletsad, ümbritsetud metsadest ja rabadest, väljapääs vast ainult lumeteega võimalik. Peaaegu täiesti eraldatud välisilmast. Juba asjaolu, et hiljem asutatud Avinurme mõis paari sajandi jooksul järgimööda riigimõis oli, laseb arvata, et ta kuigi ihaldusväärne ei olnud. Tuleb meeles pidada, et osa siin esinevatest küladest ei kuulunud tol ajal veel Torma kihelkonda. Nagu eespool näeme, võeti mõned siin nimetatud küladest Torma vallale üle.

Tol ajal oli maakohtade pilt hoopis teistsugune. Igal pool põlised metsad, siin-seal üksikud külakesed, üksikud elamud, vaevaga ülestöötatud põllukesed ja kütised. Metsades põdrad, karud, hundid ja palju muid loomi. Andis ju ka jahipidamine häid võimalusi igapäevase leiva saamiseks.

Ajajooksul tekkisid aga suuremad keskkohad – külad, mõisad, muudeti põlduseks põlised metsad, hariti üles ikka rohkem ja rohkem Maarjamaa pinda. Rajati teid läbi metsade, muutusid paremaks liikumise võimalused. Tartu poole tulev tee viis läbi Tormast ja Mustut´ist /Mustveest/, sealt edasi Peipsi kallast mööda põhja poole.

Praeguses Mustvee alevis võis sel ajal olla vaid mõned üksikud elamud. Veel rootsi ajal nimetatakse seal kõigest nelja talu. Hiljem alles tekib ka teisi elamuid Peipsi kaldale.

Võiks arvata, et Peipsi ääres elas rohkesti kalamehi, sest oli ju järv väga kalarikas. Ometi ei olnud see nii. Seal elasid ainult üksikud perekonnad, kes ei elanud aga mitte kalapüügist, vaid seda ainult kõrvalteenustena võtsid. Hiljem kuuluvad rannaäärsed kohakesed ümbruskonna mõisade alla. Peaaegu iga mõis pani sinna elama paar talupoega, kes neid siis kaladega varustama pidid.

Nii kuulus näit. Kasepea 15 sajandil Kivijärve mõisa alla. Hiljem kuulub Kasepea ja ka Mustvee-Raja küla Laius-Tähkverele, Tiirika küla Padefestile ja hiljem patoraadile, Mustvee Laius-Tähkverele, Kükita – Tarakverele, Tiheda – Waiatule.

Neis külakestes talupoegadele anti kasutada ka väikesed põllulapikesed, mille eest mõisale veel eraldi päevi pidi tegema.

Ei saa öelda, et elu sakslaste all esimestel sajanditel oleks eestlastele raskem olnud kui teistegi riikide talupoegadel. Kes oli hoolas ja töökas, võis oma maksu – ja töökohustuste kõrval ka oma elujärge paremini sisse seada. 1428 a. provintsiaal – kontsiili protokollides kõneldakse isegi jõukatest talupoegadest. Nimelt keelatakse vaimulikkudel ära “saadana leidus” – würfli mäng, millega sagedasti kallite pühade aegadel aega surnuks lüüakse. Samuti mõistetakse hukka igasugused joomapeod, mida sagedaste üheskoos ilmalikkude isandate ja jõukamate talupoegade juures korraldatakse.

Katoliku-aegne Torma kogudus kivikiriku ehitamise ajast

Eelpool juba tähendasin, et Torma kivikirik oli arvatavasti olemas 14 sajandi algul, võib olla ka varem juba. Selle kohta aga andmeid ei leidu. Enne kivikiriku ehitamist oli arvatavasti puukirik või kabel Tuulaveres. Kas ka iseseisev kogudus oli, pole teada. Samuti pole teada, kas oli Torma kogudus mingisuguses vahekorras ka teiste kogudustega. Hiljem, rootsi ajal näeme, et oli aegu, kus Tormal ja Laiusel oli ühine õpetaja. Samuti märgitakse Hildebrandt´i Livonica´s Nr. 48, et kui 1319. on preestri surma tõttu Torma kogudus vakantne, siis on samal ajal vakantne ka Laiuse kogudus. Väga võimalik, et sel ajal oli Torma ja Laiuse kogudustel ühine preester. Laiusele ehitati kivikirik alles 100 a. hiljem 1419. samuti muutus Laiuse pärast poole palju tähtsamaks keskkohaks, kui seda oli Torma. Kuid ei ole võimatu, et Laiuse alguses Palamuse ja pärast Torma abikirikuks oli. Seda oletust toetab asjaolu, et nad ühel ajal on vakantsed. Torma kohta nimetatakse ka selle “per mortem” – tähendab arvatavast preestri surma tõttu, kuna Laiuse kohta põhjust ei nimetata.

Torma koguduse elu ja tegevuse, kiriku ja preestrite kohta ei leidu katoliku usu ajast mingisuguseid andmeid. Ei ole isegi säilinud mingisuguseid mälestusmärke, nagu altarite osi – oli ju katoliku aegses kirikus mitu altarit – ei ole säilinud pilte ega mingisuguseid kujusid, mida sel ajal kirikutes rohkesti leidus. Ei ole teada preestrite nimesid, kes ristisid lapsi ja matsid lahkunuid, laulatasid noorpaare ning jagasid sakramente ja manitsusi, hirmu ja armu.

Teame, et siis valitses vaimupimedus, ristiusk ja paganausk, olid üksteisega tihedasti seotud. Nõiuti ja peeti kinni paganlistest kommetest, salaja kummardati ebajumalaid vanades hiites ja toodi neile ohvreid. Salaja maeti surnuid esivanemate juurde – metsadesse, kalmudesse. Unistati endistest vabadest aegadest, kus mets ja maa oli veel oma rahva päralt.

Kuid ikka raskemaks ja raskemaks muutus olukord. Maksukoorem oli ränk. Vaimulik seisus nõudis oma osa, ilmalikud valitsejad oma maksusi, tööpäevi. Paremad palad läksid kõikjal võõrastesse kätesse ja viimaks ei olnud eestlasel midagi enam.

Põgeneti, otsiti paremaid võimalusi, loodeti linnades kergemat elu. Kuid kui palju suutsid neid linnadki vastu võtta. Viimaks tuli aeg, kus talupoeg kõige sellega, mis tal oli, maa külge kinnitati. Tuli kannatada. Tõrkujate ja vastuhakkajate käsi käis veel raskemini. Sageli põgeneti, varjati end, küllap otsisid paljudki varju Torma ja Avinurme põlistes metsades. Või mindi koguni üle piiri, naabrite maale. Võib olla, leidiski mõni parema järje, kuid suurem osa põgenikke püüti ometi kinni, nuheldi rängalt ja sunniti alandlikult küüru selga tõmbama.

Räägitakse palju orjade müümisest, nende vahetamisest loomadega jne.

Dokumentaalseid tõendusi Torma kihelkonna kohta selles asjas ei leidu. Küll kõneleb aga rahvasuu mõningatest juhustest, mis Wichmanni suusõnalise traditsioonide kogus märgitud. Nii olevat üks Pillistvere mees vahetatud Võtikvere mõisaomaniku jahikoera vastu. Samuti vahetanud Rääbise mõisa omanik oma hobuse Palamuse õpetaja talupoegade vastu. Saanud hobuse eest 2 venda ja õe, kes hiljem rajanud Schlossmannide perekonna.

Siis olevat veel Avinurme mõisnik Kymenthal vahetanud talupoja – Jakob Koppeli Aru mõisa koerte vastu.

Neid teateid on aga väga raske tõelistena võtta. Nad kõnelevad kõik hilisemast ajast, kus enam sarnast talupoegade kauplemist ette ei tulnud. Ja päris võimata on Avinurme mõisa rentniku Kymenthali kauba lugu. Mees oli nimelt alles läinud sajandi keskpaigas selle mõisa rentnikuks.

Wõtikvere mõis tekkis samuti alles Vene ajal.

Katoliku aeg oli raske. Koorem muutus alatasa suuremaks.

Oodeti ja loodeti paremaid aegu. Tuli usupuhastus tulid sõjad Maarjamaa pind sattus sõjakeeristesse, tulid näljad ja katkud, varisesid kokku valitsused, tulid uued, – kuid eestlaste seisukord ei muutunud sugugi paremaks.

Torma kihelkond usupuhastuse ja vastureformatsiooni ajal

16. sajandi keskel oli usupuhastus suuremalt jaolt läbi viidud. Kui palju aga maarahvas sellest uuest usustki aru sai, on iseasi. Paganausuga segatud katolikuaegsed kombed kestsid edasi, vaimuvalgust ei saanud rahvas kuigi palju rohkem, kui enne.

Esimesest Luteriusulisest sajandist ei leidu Torma kohta mingisuguseid teateid. Koguduste kirjavarad hävinesid laastavate sõdade ajal, maa käis ühe võimu alt teise alla.

Ordu, kes 1346 a. ka taanlaste maaalad ära ostnud ja ajutiselt end tugevana tundis, hakkas viimaks ometi kokku varisema. Alguses sisemiselt, pärast ka väliselt. Venelased idapoolt, poolakad lõunast, rootslased põhjast, taanlased läänest, – kõik ootasid parajat silmapilku, et saaki jagada. Eriti aktiivseks muutusid venelased Johann Hirmsa ajal (valitses 1534-84).

Ei aidanud ordu kauplemised. Tsaaril oli kindel tahtmine Läänemere rannikutele välja pääseda. Peeti mitmeidki lahinguid, tungiti ordumaade piiridesse, riisuti ja mindi jälle tagasi.

Kuid 1558 a. jaanuaris tulivad vene väed juba kindla sõjakäiguga. Ordulossid – Põltsamaa, Laiuse, Rakvere, Rõngu ja Kawilda alistuvad ilma mõõgalöögita. Varsti langeb ka Tartu. Võimalik, et selle sõjakäigu ajal sai kannatada ka Torma kihelkond. Ordu avaldas ainult juhuslikku ja nõrka vastupanu. (…)

Ka teised riigid nägid, et on õige aeg kätte jõudnud ja panid omadki sõjavankrid veerema. Nii tuligi orduriigi täielik kokkuvarisemine ja maa jagati mitme isanda vahel. Rootsi, Poola, Vene, Taani – igaüks sai oma osa. Kõige enam vaeva näinud venelased said aga ainult väikese osa sellest, mida lootsid. Ka Torma kihelkond jäi siis venelaste alla. Peale venelaste valitsusaja lõppu (1582 paiku) langes ta poolakate kätte ühes teiste maaaladega.

Poolakad püüdsid vastureformatsiooni läbi viia ja katoliku usku uuesti maksma panna. Tartusse asutati 1584a. Jesuiitide kolleegium, kus valmistati ette vaimulikke. Luterlasi kiusati mitmeti.

Rahva elujärg sel ajal oli vilets. Maa laastatud, katkud ja näljahädad üle käinud, ümberhulkujate riisujate salgad võtsid nälgivatelt inimestelt viimasegi raasukese. Sel ajal põgenesid inimesed varjule metsadesse ja soodesse, küllap Avinurme “Kukulinngi” pidi varjupaika andma ellujäänutele, kes sinna põgenesid ühes oma varanatukesega.

Prof. J. Kõpu andmetel asunud sel ajal arvatavasti veel üks kirik Peipsi kaldal, vististi Torma kihelkonnas. Kus kohal nimelt, pole teada. Kuid näib ebatõenäolisena, et sel ajal Torma kihelkonna peipsi-äärses osas võis üldse mingit kirikut olla. Seal oli rahvaarv äärmiselt vähene. Pealegi oleks pidanud sellest ka mingi teade säilima. Kui rahvasuu mäletab Tuulavere katolikuaegset kabelit, siis peaks ta kindlasti mäletama ka rootsiaegset kirikut.

Poola aja lõpul ja Rootsi aja algul, võimalik, et juba orduriigi langemisest saadik, kus sõda ja katk hävitustööd tegid, kuulus Torma kihelkond Laiuse õpetaja hoole alla, oli Laiuse abikoguduseks. Sellest kirjutab lähemalt prof. Kõpp oma töös Laiuse kihelkonna üle.

Rootsi aja algusest pärit olevail andmetel leiduvatki prof. Kõpu teatel märkus, et Laiuse õpetaja alla kuuluvat ka üks kirik Peipsi ääres. Kui ta olemas oli, siis võis ta küll ainult Lohusuus olla. Võimalik, et seal juba katoliku ajal oli kabel. Ja hiljem, 1667 Erich Fleming ehitas uue kiriku. Kui see kirik aga mujal oleks olnud, oleks pidanud vähmalt rahvasuus mõni teade ta asukoha kohta leiduma. Kuid nii üht kui teist on väga raske tõendada.

Ei ole lähemaid andmeid kihelkonna tolleaegsest olukorrast.