Sõjamonumentide saatuse üle valitseb needus

29.05.2008 00:01Rein Veidemann, Postimees 

Et see nõnda nagu pealkirjas väidetud vähemalt Eestis on (olnud), ilmneb nii Meelis Muhu filmi «Aljoša» kui ka päris uue, äsja esilinastunud Tõnu Virve – Juta Kivimäe filmi «Monument» proloogis.

«Monument» algab eriti efektselt, Vabadussõja mälestuseks püstitatud Torma «Kalevipoja» pöörlemisega, illustreerides nii selle kui ka näiteks Tartu Kalevipoja-kuju saatust.

1920ndatel Soome kujuri Ivari Anttila loodud monument vaatas algul itta; 1940. aastal pöörati see näoga läände, 1941. aastal, sakslaste saabudes, taas itta, 1944. aastal läände, kuni see 1948. aastal hoopis õhku lasti. Nüüd on graniidist monument mõistagi taastatud – näoga itta.

Kunst poliitikal jalus

Meelis Muhu film püüab võimalikult neutraalselt jutustada «Aljoša» lugu, tehes seda raamkompositsioonis.

Jutustuse algul intervjueeritakse 81-aastast venelasest sõjaveterani, kes pärast sõda Eestisse tööle jäänuna soovib Eestile head nii Tõnismäel kui ka filmi lõpus sõjaväekalmistul, kuhu pronkssõdur teisaldatakse.

Sellega rõhutatakse, et okupandiks tembeldatud sõjaveteranile on «Aljoša» tähtis sõna otseses mõttes kui mälestuse märk, mälu ruumiline tähis, hoopiski mitte kui võõra võimu sümbol, millisena monument Tõnismäelt kõrvaldati.

«Monument» on aga sügavuti minev kommentaar, Eesti sõjamonumentidel lasuva needuse ja üldse Eesti monumentaalkunsti kurvavõitu saatuse analüüs. Arnold Alase ja Enn Roosi kunstiliselt kõrgel tasemel monumendi teisaldamine sõjaväekalmistule ei lahendanud konflikti, sest see kalmistu oli rajatud Vabadussõjas langenutele. Nõukogude ajal hakati sinna matma ka Nõukogude sõjaväelasi.

«Monumendi» üheks kulminatsiooniks on nõutult käsi laiutav vabadusvõitleja Lagle Parek, kes möönab «Aljoša» sobimatust ka sõjaväekalmistule.

Nii saab Aljošast Ahasveerus ja võika silmakirjalikkusena mõjuvad Meelis Muhu filmi kaadrid, kus Eesti vabadussõjalaste kalmistul seisavad kummargil päi «Aljoša» ees peaminister Ansip ja kaitseminister Aaviksoo.

Traagikat, absurdi ja paradokse jagub teistegi monumentidega seoses, mida «Monument» skalpelli teravusega lahkab. «Aga kaleidoskoopiline on ka eestlaste mälu,» tõdeb filmi stsenarist, Eesti skulptuuriajaloo tõenäoliselt pädevaim uurija Juta Kivimäe.

On meie jaoks võõraid monumente, mille tähenduse hea meelega unustame, nagu «Apollo» või  «Russalka» Kadriorus. Ja on üdini omi monumente, nagu Estonia hukule pühendatud monument, mida ümbritseb unustus.

Juta Kivimäe leiab, et eestlaste monumentaalkunsti stereotüüp on jäänud 19. sajandisse. Tõnismäe monumendi ideoloogilis-poliitiline tähendus ei häirinudki kuni viimaste aastateni eestlaste enamikku, sest selle kunstiline lahendus sobis meie ettekujutusega monumentaalkunstist.

Tagantjärele tarkus

«Eesti valitsus poleks tohtinud alluda provokatsioonile, vaid oleks pidanud sama kunstiparadigma raames laiendama Tõnismäe kompleksi sõjaohvrite ja leppimise suunas,» möönab Juta Kivimäe.

Aga kunst toodi ideoloogia ohvriks, ja et see edaspidigi nii läheb, selle kinnituseks on «Monumendi» need kaadrid, mis puudutavad uut iga hinna eest püstitavat Vabadussõja monumenti.

Tallinna monumendisõja taustal mõjub kõige traagilisemalt Juta Kivimäe käik Sinimägedele, kus polegi õiget mälestusmärki. On vaid lagastatud Vaivara kalmistu. Ja ometi on see koht, kus peeti Eesti ajaloo verisemaid lahinguid, mis nõudsid kümneid tuhandeid inimelusid.

«Aljošat» ja «Monumenti» tuleks näidata ETVs kõrvuti kõige paremal vaatamisajal, selleks et mõistaksime, kui kergelt saavad monumentidest uute konfliktide allikad ja sõlmkohad, millel ei näigi tulevat lõppu.

Kui see on ka nüüd tagantjärele tarkus, on seegi tarkus.  

Eesti dokfilmid

«Monument»
Režissöör Tõnu Virve, stsenarist Juta Kivimäe, peaoperaator Rasmus Puksmann, helilooja Sven Grünberg
Freyja Film 2008

«Aljoša»
Režissöör Meelis Muhu
In Ruum 2008