Sõnad, tunded ja hääl nagu pühapilt

08.09.2007 00:01

Kommenteeri | Loe kommentaare

Kord kõndis üks minu silmade ja südamega tüdruk varjuna isa-ema sabas ja palus: “Rääkige minuga!” Oli rõõmuahtrate ja töörohkete kuuekümnendate algupool. Kahekümnenda rahukevadeni andis veel tükike maad minna. Kõike oli vähe: raha, asju, õnne ja kindlalt kinnistunud tõdesid. Aega kõige vähem.

Kui õues laiutas juba vana pime, pani mu isa, ehkki päevatööst rampväsinud, mu enda kõrvale köögilaua taha istuma.

Esmalt naerutas ta mind mõne lorilaulujupiga, luges paar vemmalvärssi, et põigata siis tõsisematele teemadele, rääkida elust enesest. Tema jutust pudenes tarkusteri, õpetusivasid ja sõnade sisimaid mõtteid, milles ma toona oma lapsemõistusega ei osanud sügavuti minna.

Mällu talletatuna aitasid need mul aga aastate ja aastakümnetegi pärast leida elust õigeid või vähemasti õigetele kõige lähemaid vastuseid. Nagu ka vaagida valikuid, üritada mitte teha väärasid ja mõtlematuid otsuseid. Proovida juhinduda sellestki, mis sageli tugevam kui mõistus. Isa oskas rääkida nii, et ma polnud pelgalt kuulaja, ta pani mu kaasa mõtlema, julgustas mind oma arvamust välja ütlema.

Samamoodi nagu mäletan nüüdseks varjuderiiki rännanud isa sõnu, mäletan ta silmi, tunnen ta kätt oma juustel, kuulen tema hella ja rahulikku häälekõla. Mäletan, tunnen ja kuulen – ning kannan nende hetkede soojust siiamaani nagu pühapilti südames.

Reklaam lastele

Milleks see nostalgiaviiv, imestab võib-olla mu hea lugeja. Vastan – kontrastiks ja vastukaaluks tundeid, puudutusi ja vahetut mõttevahetust vaenavale reklaamile “POP paneb lapse rääkima!” Paneb rääkima oma vanematega mobiiltelefonitsi. Tasuta, mõtelge ometi!

Ma ei salli silmaotsaski ühtegi lastele suunatud reklaami. Nende abil suudetakse väikesed inimesed juba maast madalast kaasata ohjeldamatu ja priiskava tarbimisühiskonna auliikmeteks. Neile serveeritakse laste tervist ohvrialtarile heites mõttetuid lelusid ja asjatuid võidulootusi peitvaid rämpstoidupakke.

Kutsutakse üles eelistama õhuvärskendajaist paiskuvat keemialõhna ehtsale põllulillearoomile ning õpetatakse pesuloputusvahendi abil pehmeks muudetud rõivatüki ning ema hella käepuute vahele võrdusmärki asetama. Pakutakse neile võimalust kõik oma hellitatud ja petetud lootused ning väikeses hinges pesitsevad suurte inimeste mured edastada vanematele telefoni teel.

Kohustuslik taskutelefon

Laps ja mobiiltelefon kuuluvad praegusajal kokku. Kaelas tolknevate või taskutes kogu maailma muusikarepertuaari ette mängivate kõnekarbikeste hind, mark ja funktsioonide rohkus olenevad vanemate rahakoti paksusest, lapse ja isa-ema vahel peetavate kõnede sagedus ja kestus aga oskusest või oskamatusest üksteise jaoks iga päev pisut aega leida. Aega, et kuulata ära, vaadata silma, silitada pead, öelda kõrva sisse sõnu, mida eelistatakse edastada sosinal, ning kallistada, kiirustamata ja kahel käel.

Taskutelefon olgu lapsel selleks puhuks, et, olles eemal, vastata ema murest ajendatud küsimusele, anda lühiülevaade, teavitada oma asukohast ja öelda aeg-ajalt kolm sõna: kõik on hästi.

Head reklaamitegijad, korrigeerige oma üleskutsete sõnastust! POP ei pane last rääkima. Lapse panevad rääkima usaldus ja armastus. Vanemate käed nende õlgade ümber. Isa-ema silmade soojus ja südame nähtavaks muudetavad piirjooned.

Ükski laps ei istu nurgas nagu vaikiv etteheide, kui tema poole sirutuvad hoolivad käed. Olen kindel, et need käed ei pea hoidma mitte kingitavat mobiiltelefoni, vaid kaht kamalutäit turvatunnet. Kui seda pakkuda koos heade sõnadega, ei kasva lastest iialgi silmast-silma-suu-vett-täis-sündroomiga ega ka tühja hingega inimesi. Hoiavad aastate pärast hoopis sõnu, tundeid ja hääli eneses nagu pühapilti.

Urve Tinnuri, luuletaja