Sonda mees

Sonda mees on lahkunud…..

9.veebruaril läks toonela teed andunud raudteeuurija Leo-Olaf Narbekov.

Paljudele tänapäeva inimestele on vedurivile kuulmine omalaadne nähtus, ajalooline sündmus – rääkimata auruveduri suitsust ja vilest. Põlisele Sonda mehele, raudteelasele Leo-Olaf  Narbekovile oli see parem osa tema elust, nii sügavalt, et ta võttis oma ülesandeks ja missiooniks raudteeajaloo jäädvustamise.
See on omamoodi tükike tehnika ja kultuuriajaloost, sest aurususla ja vedur ei olnud ainult tükike rauda, mis liigutas vaguneid, vaid oli ka siduv lüli kultuuri ja elulaadi vahel.
Raudtee oli see, mis viis inimesed laulupeole, viis kontserdile, teatrisse, külla, … paljud eestlased ka „külmale maale”.
Samas oli raudteejaam ka kokkusaamise koht, söögikoht, peokoht. Raudteelane oli töömees, kui vaja ka muusika-mees, teatrimees, spordimees ja niisama mõnus mees.

Kõik need teemad on leidnud kajastamist ka Leo-Olaf Narbekovi raudteealastes raamatutes /sarjas/, mis algas 1998. aastal kodukanti tutvustava raamatuga „Natuke Sondast – sõnas ja pildis”, 143 lk. Siis läks natuke kaugemale – 2000. aastal ilmus „Rongiga Sondast läbi Alutaguse Mustveesse” (176 lk).
Edasi pööras pilgu ajalukku ja 2002. aastal nägi ilmavalgust „Soomusrongid Eestimaal kord sõitsid…” (127 lk) ja 2006. aastal tuli trükist „Kui raudtee Eestimaale kord tuli…” (143 lk).
Kõikide raamatute ilmumisele eelnes pikk eeltöö ja ka näitused – küll Sondas, küll Põlevkivimuuseumis ja nii areneski näitusest välja kirjatöö.

Nagu näete, viimaste raamatute pealkirjad on punktiiriga … see on vaatamine tulevikku; kas on raudteel tulevikku, või saab see lõplikult ajalooks?
„Kui raudtee Eestimaale tuli…” on üleriigilist raudteed kajastav raamat, mis annab ülevaate raudteeliinide kaupa – pilguheit raudteejaamadele (tänuväärne töö jaamade elu- ja ajaloost, sest mõnest on säilinud veel ainult nimi ja kõik).
Raamatuid iseloomustab rohke illustratiivne materjal fotode ja skeemide näol ja ühesugune formaat ja ka see, et kõik on trükitud kodukandi trükikojas „Trükis”; ka see on omamoodi kummardus kodukandile.
Võin seda julgelt öelda, sest sel teemal on mul Leoga korduvalt juttu olnud. Esimese kolme raamatu ilmumise juures olin ka ise osaline ja püüdsin ka igati kaasa aidata materjalide kogumisel ja ka propageerimisel. Aastaid tagasi, kui Eesti raudtee tähistas oma 125. aastapäeva (1995.a.), oli Põlevkivimuuseumis näitus raudtee ajaloost Leo-Olaf Narbekovi kogust ja kohtumine kodu-uurijatega muuseumis. Ma arvan, et see kohtumine oli ka üheks tõukejõuks raamatusarja ilmumisele ja nüüd oli mul tihti tee Sondasse, kuna Leo oli saanud jälle uusi materjale ja ta jagas oma leidmisrõõmu minuga. Meie koostöö jätkus ka peale seda, kui minust sai võrukas, nüüd saatsin talle materjale Võrumaa muuseumi kogudes leiduvatest raudteealastest materjalidest ja uus raamat terendas silme ees … kuid, teeneka raudteeuurija jaks sai otsa….

Leo-Olaf Narbekovi raudteeajaloolised raamatud on tähelepanuväärne lisamaterjal raudtee ajalukku nii Virumaal kui kogu Eestimaal ja on leidnud oma koha paljudes raamatukogudes (ka Võrumaa raamatukogus on kolm komplekti tema raamatutest) .

Kuigi tervis oli tihti takistuseks tema töö tegemisel, siis kunagi ta ei nurisenud ja sai muredest üle nalja abil ja see on ka loomulik, et ühestki tema raamatust ei puudu naljanurk… Võite ise veenduda!

Tänu Sulle Sonda mees (nii teati kodu-uurijate seas Leo-Olaf Narbekovit) tehtud töö eest….

Arthur Ruusmaa Dr.Fr.R.Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi peavarahoidja.